Nicki ajakiri koondas kuusteist toimetajat. Kolmandiku kõigist kirjutajatest. Nicki enda töökoht jäi alles, vähemalt esialgu, aga ta muidugi tunneb, et on kohustatud lahtilastud kaaslased joomatuurile viima. Terve külakuhi mehi ühes taksos, kimamas mööda Teist avenüüd, teesklemas vaprust. Mõni läks koju naise juurde, aga üllatavalt paljud läksid linna peale. Nick veedab meie pulma-aastapäeva õhtu neile jooke välja käristades, kolades nendega mööda striptiisiklubisid ja kahtlase kuulsusega baare, ajades ligi kahekümne kahe aastastele tibidele (Mu sõber sai täna kinga, keegi peaks teda kiiresti kallistama.) Need töö kaotanud mehed kiidavad Nicki lahedaks kutiks, kui ta maksab nende jookide eest krediitkaardiga, mis laseb aadrit minu pangaarvel. Nick veedab lõbusalt aega meie pulma-aastapäeval, mida ta oma teates isegi ei maininud. Ütles ainult: tean, et meil olid täna õhtuks plaanid, aga…
Minu naiselik nõrkus. Aga ma nii kujutasin ette, kuidas sellest saab traditsioon: olen jätnud linnas igale poole armsaid armusõnumeid, meie ühise aasta meeneid, see on minu aardejaht. Näen vaimusilmas kolmandat vihjet, mis laperdab läbipaistva teibi küljes Central Parki lähedal Robert Indiana armastust kujutava skulptuuri postamendil V tähe õnaruses. Homme märkab seda mõni kaheteistaastane turist, kui ta vanemate sabas sealt tüdinult mööda longib, keerutab sõrmede vahel, loeb läbi, kehitab õlgu ja laseb tuulel sedeli minema viia nagu nätsupaberi.
Minu aardejahi finaal oleks olnud täiuslik, aga ei ole seda enam. Finaalis ootab Nicki lihtsalt hunnitu vintage-portfell. Ehtne nahk. Kolmandat pulma-aastapäeva tähistab ju nahk. Tööga seotud kingitus pole vist kõige kohasem, arvestades seda, et tema töö juures on asjad praegu nii, nagu on. Köögis ootavad kaks elusat homaari, nagu alati. Ainult et nüüd pole nagu alati. Pean helistama emale ja küsima, kas nad säilivad homseni, kobades oma karbis uimaselt rigi, või pean ma tõesti veinihäguse pilguga kööki koperdama, seal nendega hädiselt maadlema ja nad ära keetma, ilma et selleks oleks vähimatki vajadust. Tegema otsa peale kahele vähile, keda ma ei kavatse tegelikult süüa.
Isa helistas, et meile aastapäeva puhul õnne soovida, ja ma võtsin kõne vastu ja tahtsin teeselda, et kõik on okei, aga siis hakkasin temaga rääkides hoopis nutma – sellest sai kohutav naiseliku nõrkuse musternäidis, ikka sõna ja buu-huu, sõna ja buu-huu – ja nii ma siis pidin talle üles tunnistama, mis juhtus, ja isa soovitas mul avada pudeli veini ja püherdada mõnda aega enesehaletsuses. Isa on alati pooldanud meeleliigutusele voli andmist. Ainult et Nick vihastab, kui kuuleb, et ma Randile ära kaebasin, ja muidugi ei saa Rand teisiti, kui paneb käe isalikult Nicki õlale ja ütleb: „Nagu ma kuulsin, Nicky, olid sa oma pulma-aastapäeval sunnitud hoopis semudega pummeldama.” Ja mügistab naerda. Nii on Nickil asi selge ja ta saab minu peale tigedaks, sest ta tahab, et mu vanemad peaksid teda ideaalseks abikaasaks – tal venib alati suu kõrvuni, kui ma jutustan neile lugusid, mis lasevad tal paista parima võimaliku väimehena.
Ainult mitte täna. Tean, tean, et see on naiselik nõrkus.
Kell on viis hommikul. Päike hakkab just tõusma, peaaegu sama kirgas kui tänavalaternad, mis alles hetk tagasi välja lülitati. Olen alati seda üleminekuhetke nautinud, kui juhtun nii vara ärkvel olema. Mõnikord, kui ma ei saa und, vinnan ennast voodist üles ja lähen koidu ajal tänavale jalutama ja siis, kui kõik tuled ühekorraga kustuvad, tunnen alati, et olen näinud midagi erakordset. Tahaksin valju häälega kuulutada: Oo, laternad on kustunud! New York ei jää vaikseks mitte kella kolme-nelja ajal öösel, siis on liikvel veel liiga palju baare mööda kondajaid, kes taksosse vajudes üksteisele üle tänava midagi hõikavad või kägisevad mobiiliga rääkida, kimudes samal ajal veel viimast sigaretti enne magamaminekut, kõige parem aeg on hoopis kell viis hommikul, siis kui isegi su kontsade kõbin kõnniteel kõlab kuidagi ebaseaduslikult. Kõik inimesed on paigutatud kenasti ära nende karpidesse ja kogu linnaruum on ainult sinu päralt.
Juhtus nii, et Nick jõudis koju veidi pärast nelja, õlle, sigaretisuitsu ja praemuna lehk järel lohisemas nagu paha haisu platsenta. Mina istusin veel üleval, pea „Seaduse ja korra”5 sarja kordustest paks. Ta vajus diivanile ja põrnitses sõna lausumata laual lebavat kingitust. Mina vahtisin vastu. Mulle sai kohe selgeks, et ta ei kavatse isegi moka otsast vabandada: kuule, kahju, et nii läks. Ma polekski rohkemat vajanud, ainult möödaminnes möönmist, et kõik ei ole korras.
„Soovin sulle head pulma-aastapäeva järgset päeva,” alustan.
Tema ohkab, lausa oigab südamepõhjast. „Amy, mul oli kõigi aegade kõige kohutavam päev. Palun ära lao mulle veel süükoormat selle otsa.”
Nick kasvas üles isaga, kes mitte iialgi, mitte ilma pealgi ei palunud vabandust, ja alati, kui Nick tunneb, et on käitunud vääritult, asub ta rünnakule. Ma tean seda ja ootan harilikult ära selle hoo möödumise – harilikult.
„Ma ainult soovisin sulle head aastapäeva.”
„Head aastapäeva oma tõpranahast mehele, kes su sellel tähtsal päeval üksinda hallitama jättis.”
Istume veidi aega vaikides, mul kõhus keerab. Ma ei taha täna süüdlane olla. Ma pole seda ära teeninud. Nick ajab ennast jalule.
„Noh, kuidas siis oli?” küsin lamedalt.
„Kuidas oli? Äärmiselt sitasti. Kuusteist mu sõpra on nüüd töötud. Neetult masendav. Ma ise saan ka kinga, umbes paari kuu pärast.”
Sõbrad. Pooled neist semudest, kellega ta selle õhtu veetis, isegi ei meeldi talle, aga ma hoian keele hammaste taga.
„Nick, ma saan aru, et praegu paistab olukord väljapääsmatu. Aga…”
„Sinu jaoks mitte, Amy. Sina ei satu mitte kunagi väljapääsmatusse olukorda. Aga meie teised – meie tegelikkus on teistsugune.”
Jälle see vana laul. Nick paneb pahaks, et ma ei tea, mis on rahamure, ei ole kunagi teadnud ega saagi teadma. Tema arvates olen ma sellepärast vedelam kui teised inimesed ja ega ma väga vastu ka ei vaidle. Aga ma ikkagi töötan. Kellast kellani, tähtaegadega. Nii mõnelgi mu sõbrannal ei ole mitte kunagi töökohta olnud, nad räägivad töölkäijatest samasuguse haletseva tooniga nagu räägitakse paksust noorest naisest, kellel on ometi „nii kena nägu”. Nad kummarduvad ettepoole ja klatšivad: „Aga muidugi, Ellen on ju sunnitud tööl käima,” see kõlab nagu repliik Noel Cowardi näidendist. Mulle tehakse erand, sest mina võin iga kell oma koha üles öelda, kui vaid tahan. Võiksin täiesti vabalt sisustada oma päevi heategevuse, kodukaunistamise, aianduse ja vabatahtliku tööga, kusjuures minu arvates ei olegi selles midagi halba, kui inimene pühendab oma aja ja energia sedasorti tegevusele. Nii palju kauneid ja häid asju saab tehtud tänu naistele, keda üldsus naeruvääristab. Aga mina töötan.
„Nick, selles suhtes olen ma sinuga ju ühes paadis. Meie sinuga saame alati hakkama. Minu raha on ka sinu raha.”
„Mitte meie abieluvaralepingu järgi.”
Ta on purjus. Ta mainib abieluvaralepingut ainult purjus peaga. Siis paneb see ta jälle nördima. Olen kinnitanud talle sada korda, tõepoolest oma sada korda, ikka ja jälle korrutanud: vara lahususe leping on puhas formaalsus. Seda ei vajanud ei mina ega isegi mitte mu vanemad, see oli ainult mu vanemate advokaatide jaoks. See ei ütle midagi meie kahe, sinu ja minu kohta.
Ta astub köögi poole, poetab oma rahakoti ja kortsus dollarid käigu pealt diivanilauale, kägardab kokku paberitüki ja viskab selle koos mitme kaardiostu kviitungiga prügikasti.
„Kuidas sa võid midagi nii vastikut öelda, Nick!”
„Mul on nii vastik tunne, Amy.”
Ta kõnnib meie baarileti juurde
NBC telesari „Law and Order” (1990–2010).
