kiirtoitu, plastpakendid kuhjuvad üle ääre ajava prügikorvi najal. Ta ei räägi minuga, käitub, nagu rääkimine teeks talle füüsiliselt haiget ja mina olen julm, kui seda temalt nõuan.
Ta ainult kehitab õlgu, kui ma talle ütlen, et ka mind lasti töölt lahti. Eelmisel nädalal.
„See on ju kohutav, mul on kahju,” ütleb ta. „Sul on vähemalt nii palju raha, et hätta sa ei jää.”
„See on meie raha. Aga mulle meeldis minu töö.”
Ta hakkab laulma: You Can’t Always Get What You Want6 liiga kõrgelt ja valesti, teeb sinna juurde mõne koperdava tantsusammu ning ma taipan alles nüüd, et ta on purjus. On hiline pärastlõuna, ilus sini-sinine päev ja meie maja on rõske, õhk on paks halvaksläinud Hiina kiirtoidu magusast lehast, kardinad kinni, ja ma hakkan tube õhutades neid läbi käima, tõmban kardinaid eest ja keerutan üles tolmu, kuni jõuan oma mehe pimedasse urkasse ja komistan mingi koti otsa, siis veel ühe ja veel paari pambu otsa – nagu koomiksikass, kes satub pimedasse tuppa, mille põrand on kaetud hiirelõksudega. Panen tule põlema ja näen kümneid ostukotte, need pärinevad butiikidest, kus töötud tavaliselt ei käi. Sellistest kallitest meesterõivaste kauplustest, kus müüakse rätsepaülikondi ja müüja toob nahktugitoolis vedelevale kundele ükshaaval lipse näha. Kirevase päralt, see kraam on kõik ropult kallis.
„Mis asjad need siin on, Nick?”
„Töövestluste jaoks. Kui keegi peaks üldse kunagi veel tahtma kedagi tööle võtta.”
„Sa vajad neid nii palju?”
„Meil ju on see raha.” Ta naeratab mulle kurjalt, käed vaheliti.
„Kas sa vähemalt võiksid need üles riputada?” Bleecker on mitu plastkotti katki närinud. Ühe kolme tuhande dollarise ülikonna juures on kuhjake kassi okset, mõõdu järgi õmmeldud valget särki katavad oranžid karvad – kass on selle peal väikse uinaku teinud.
„Ei tundnud erilist vajadust,” vastab Nick. Ta vaatab mind irvitades.
Ma pole kunagi olnud näägutaja. Olen tõtt-öelda alati selle üle uhkust tundnud, et ma pole näägutaja. Seepärast ajab mul hinge täis, kui Nick sunnib mind ikkagi näägutama. Olen täiesti valmis kiitma heaks mõnevõrra lohaka ja laisa, minnalaskva eluviisi. Tean, et erinevalt Nickist olen ma rohkem A tüüpi inimene ja valvan hoolega, et ma oma haiglast puhtusearmastust ja nimekirjade koostamist talle peale ei suruks. Nick pole sedasorti mees, kes teeks korterile tolmuimejaga tiiru peale või peseks aeg-ajalt külmikut. Ta ei tule selle pealegi. Aga sellest ei ole midagi. Ausalt. Mingi taseme võiks siiski säilitada – pole just palju tahetud, et prügikast ei ajaks sõna otseses mõttes üle ääre ja taldrikud ei vedeleks nädal aega kraanikausis, kuni kaste sinna peale kivistub. Sellised nõudmised kehtivad näiteks ka täiskasvanud toanaabrite puhul. Ja Nick ei tee kodus enam üldse midagi ja mina pean sellepärast tema kallal näägutama ja see käib mulle närvidele: Sa oled teinud minust naise, kes ma varem ei olnud ega oleks ka tahtnud mitte kunagi selleks saada – nimelt näägutaja, sest sa ei pea kinni isegi elementaarsetest kooselu reeglitest. Ära tee niimoodi, selline käitumine ei ole mulle vastuvõetav.
Ma tean, ma tean, ma tean, et töökoha kaotus mõjub äärmiselt muserdavalt, eriti veel mehele, seda võrreldakse isegi lähedase inimese surmaga – kui suurt stressi võib see veel põhjustada Nickile, kes on käinud tööl nii kaua, kui ta end mäletab? Seda arvesse võttes tõmban ma sügavalt hinge, kägardan oma viha väikeseks punaseks kummipalliks ja heidan selle mõttes endast eemale. „Heakene küll, kas vähemalt mina tohin need üles riputada? Et riided oleksid kenasti korras, kui sa tahad neid kasutada.”
„Tee, mis tahad.”
Abikaasade üheaegne koondamine, kas pole armas? Ma annan endale aru, et meil on teistega võrreldes siiski vedanud – alati, kui ma murelikuks muutun, avan internetipanga lehekülje ja vaatan üle oma isikliku fondi kontoseisu. Enne Nicki ma ise seda niimoodi ei nimetanud, see pole tegelikult midagi nii suurejoonelist. Muidugi hea, et fond on olemas, tänu mu vanematele, tõesti lausa suurepärane – 785 404 dollarit sääste. Siiski mitte nii suur summa, mis lubaks lõpmatuseni jõudeelu elada, eriti veel New Yorgis. Mu vanemad talletasid raha minu arvele rohkem selle mõttega, et ma ei peaks hariduse omandamisel ja ameti valimisel ennast majanduslikel kaalutlustel piirama, samas mitte nii heldelt, et see oleks ahvatlenud mind tööelust kõrvale hoidma. Nick narritab mind selle fondi pärast, aga minu meelest oli see mu vanemate poolt väga ilus žest. (Isegi põhjendatud, nende raamatusari on ikkagi minu lapsepõlve pealt maha kirjutatud.)
Ma pole veel oma töökaotusest, meie mõlema töökaotusest toibuda jõudnud, kui helistab isa ja küsib, kas nad emaga võiksid läbi astuda. Neil on vaja meiega rääkida. Täna pärastlõunal, tegelikult kohe praegu, kui see meile sobib. Muidugi sobib, vastan mina, endal peas vasardamas: vähk, vähk, vähk.
Juba seisavadki mu vanemad ukse taga, kuidagi eriliselt üles löödud.
Isa on viimase peal triigitud-pressitud ja klanitud, pealaest jalatallani laitmatult esinduslik, kui mitte arvestada kottis silmi. Ema kannab üht neist erkpunastest kleitidest, mida ta kandis pidulikel üritustel ja siis, kui oli vaja kõnet pidada neil ammustel aegadel, kui teda veel igale poole kutsuti. Ta enda sõnul eeldab see värv kandjalt eneseusku.
Nad näevad suurepärased välja, kuid jätavad mulje, nagu tunneksid piinlikkust. Juhatan nad diivani juurde ja mõnda aega istume kõik vaikides.
„Vaadake, lapsed, meie emaga, paistab, et me oleme…” alustab isa viimaks, kuid jääb siis köhatades vait. Ta asetab käed põlvedele, silmatorkavalt suured sõrmenukid värvuvad valgeks. „Paistab nii, et me oleme endale majanduslikus mõttes paraja supi kokku keetnud.”
Ma ei tea, mismoodi ma peaksin sellele reageerima: olema šokeeritud, lohutav, pettunud? Mu vanemad pole mulle veel kunagi oma muret kurtnud. Vaevalt et neil varem üldse oli, mida kurta.
„Lugu on selline, et me olime vastutustundetud,” jätkab Marybeth. „Jätkasime viimasel kümnendil samasugust eluviisi nagu kahel eelmisel, justkui me oleksime teeninud ikka sama palju, kuigi nii see ju polnud. Meie sissetulek langes rohkem kui poole võrra, aga me ei tahtnud seda endale tunnistada. Olime… optimistlikult meelestatud, et mitte öelda karmimalt. Lootsime kogu aeg, et järgmisest Amy-raamatust saab jälle menuk. Ja pidime iga kord pettuma. Ja me võtsime vastu palju valesid otsuseid. Investeerisime rumalalt. Laristasime liiga palju. Ja nüüd siis.”
„Meil on ausalt öeldes näpud põhjas,” ütles Rand. „Meie maja, samuti ka see maja siin, on minemas pangale.”
Olin seni arvanud – eeldanud –, et maja on minu oma, et selle eest on makstud. Ma isegi ei teadnud, et nad võtsid selle hankimiseks laenu. Tunnen piinlikkusetorget mõtte juures, et ma tõesti olengi see ärahellitatud rikas tüdruk, kelleks Nick mind peab.
„Nagu ma ütlesin, me tegime valearvestusi, millel on tõsised tagajärjed,” jätkab Marybeth. „Peaksime vist kirjutama raamatu pealkirjaga „Imeline Amy ja kõikuv hüpoteegiprotsent”. Ja meie oleksime siis need, kes valisid vale vastuse. Teistele hoiatav eeskuju. Amy sõber Tabitha Tahan-Liiga-Palju.”
„Paul-Pea-Liivas,” täiendab Rand.
„Mis siis edasi saab?” küsin mina.
„See oleneb täiesti sinust,” vastab isa. Ema õngitseb käekotist paberilehe – kodus arvutiga koostatud tabelid ja graafikud ja sektoritega sõõrid – ning asetab selle meie ette lauale. Kujutan õudusega ette,
Sa ei saa alati, mis tahad.
