lubada võisid, samal ajal kui tema tuli salaja, sokutas end minuga kaasa nagu kontvõõras. (Isa silmis veel eriti.) Talle tundub, et ta jäeti lapsena hooletusse, temasugune haletsusväärne olend pidi leppima teiste ära põlatud ülejääkidega, ikka ja jälle unustati talle lubatäht kooli kaasa anda, tema jaoks ei jätkunud ei raha ega heakskiitu. Kuigi mul on raske seda endale tunnistada, võib see pilt isegi osaliselt tõsi olla.
„Jah, mu väike räpane ori,” vastasin kuninglikult kõrgi käeliigutuse saatel.
Vajusin õlleklaasi kohale kühmu. Tundsin, et vajan veel paar klaasi lisaks. Närvid olid tänasest hommikust pingul nagu pillikeeled.
„Mis sinuga on?” küsis õde. „Näed kuidagi närviline välja.” Ta nipsas mu poole nõudepesuvahtu, see oli küll rohkem vesi. Ventilatsioon hakkas tööle ja pani meil juuksed pealael liikuma. Me mõlemad veetsime Baaris rohkem aega, kui tegelikult vaja oli. Baarist oli saanud see mängumaja, mis meil lapsepõlves puudus. Ühel eelmise aasta joomasel õhtul kangutasime lahti mõne kasti ema keldris – ta elas veel, kuid lõpp oli juba lähedal ja meie õega vajasime lohutust – ning otsisime suure ahhetamise ja purgiõlle rüüpamise saatel üles oma vanad lelud ja mängud. Jõulud augustikuus. Pärast ema surma asus Go elama meie vanasse majja ja me kolisime oma mänguasjad ükshaaval Baari üle: ühel ilusal päeval ilmus baaripukile maasikatordi-nukk, mis küll enam ei lõhnanud maasikate järele (minu kingitus Gole). Baari nurgas asuvale riiulile maandus Hot Wheels El Camino mudelauto, miinus üks ratas (Go kingitus mulle).
Kaalusime isegi lauamängude õhtu korraldamist, kuigi enamik meie kliente on liiga vanad, et nostalgitseda selliste mängude järele nagu „Näljane jõehobu” või „Elumäng”, kus väikesi plastautosid täidetakse tillukeste abielupaaride ja nende nööpnõelasuuruste maimukestega. Ma ei suutnud kuidagi meenutada, kas selles lauamängus saigi üldse võita. (Päeva lelufilosoofiline kild.)
Go valas mulle uue õlle, endale samuti. Tema vasak silmalaug oli kahtlaselt raske. Kell näitas keskpäeva, täpselt 12, ja mind hakkas huvitama, millal ta juba alustas. Viimane kümnend oli Go jaoks kulgenud üle kivide ja kändude. Minu tuumafüüsiku aju ja rodeokauboi uljusega ettevõtlik õde oli üheksakümnendate lõpul kolledži pooleli jätnud ja Manhattanile kolinud. Ta oli üks neid algupäraseid arvutihaisid – teenis kaks aastat roppu raha, kuni IT-mull lõhkes ja eilsed edulood valamust alla loputas. Go säilitas külma närvi. Kahekümnes sünnipäev alles seljataha jäänud, kolmekümnendani veel kõvasti aega, küll tema juba hakkama saab. Teise vaatuse alguseks oli tal ette näidata ülikoolidiplom, mis avas talle ukse pangandusmaailma. Temast sai keskastme investeerimispankur, karjäär polnud ei hiilgav ega ka häbiväärne, aga õige pea, 2008. aastal, kui pangad üksteise järel lekkima hakkasid ja põhja läksid, jäi ta oma soojast kohast ilma. Ma isegi ei teadnud, et ta on New Yorgist ära sõitnud, kuni ta helistas mulle ema majast: mulle aitab. Püüdsin teda ümber veenda, anusin, et ta naaseks, kuid ei kuulnud vastuseks midagi peale põikpäise vaikuse. Tegin pärast seda kõnet mureliku palverännaku õe Bowery korteri juurde, kus ma silmasin väljas tuletõrjetrepil kollaseks kuivanud Garyt, tema jumaldatud kummipuud, ja taipasin, et ta ei tule siia enam tagasi.
Baar mõjus Gole turgutavalt. Ta hoidis arvepidamise korras ja täitis õlleklaase. Näppas aeg-ajalt jootrahapurgist münte, aga ta tegigi minust rohkem tööd. Me ei meenutanud kunagi oma endist elu. Me nimi on Dunne, edu läks, kui oleks näinud und, ja me olime selle mõttega hämmastavalt kergesti leppinud.
„Okei, räägi,” ütles Go, see oli tema viis vestlust alustada.
„Ah.”
„Ah mida? Ah, kehvasti? Sa näed vilets välja.”
Kehitasin jaatavalt õlgu, õde luges mu näoilmet.
„Amy?” küsis ta. Sellele oli lihtne vastata. Ma kehitasin jälle õlgu, mis parata moel.
Go tegi mulle lõbusat nägu, küünarnukid baariletil, lõug pihkude vahel, valmis asjatundlikult analüüsima minu abielu. Go, üheliikmeline ekspertide nõukogu. „Mis temaga on?”
„Halb päev. Täna on lihtsalt halb päev.”
„Ära lase tal sind ärritada.” Go läitis sigareti. Ta tegi iga päev ainult ühe suitsu. „Naised on üldse hullud.” Ennast ta üldmõiste „naised” alla ei liigitanud, Go kasutas seda sõna alati põlglikult.
Puhusin Go suitsu talle tagasi. „Täna on meie aastapäev. Viies.”
„Ohhoo.” Õde kallutas pea taha. Meie pulmas oli ta pruutneitsi, üleni tumelillas – pilkupüüdev ronkmustade juustega ametüstina veiklev daam, nagu Amy ema teda kirjeldas –, aga tähtpäevad tal meeles ei püsinud. „Jahaa. Kuramus. Oh sa poiss. Küll aeg lendab.” Ta puhus mulle jälle suitsu näkku, mängis meie loidu kopsuvähi jagamise mängu. „Siis ta muidugi korraldab sulle selle, häh, mis ta oligi, mitte laibaleidmise…”
„Aardeotsimise,” täpsustasin.
Mu naine armastab mänge, eelkõige partnerile ärategemise mänge, aga ka päris mänge lõbu pärast ja meie pulma-aastapäevaks mõtles ta alati välja ülimalt keerulise mõistatustest koosneva aardeotsimise mängu, kus iga lahendus juhatas kätte järgmise mõistatuse peidupaiga ja kõige lõpus ootas kingitus. Sama oli teinud tema isa ta emale igal aastal ja ärge te arvake, nagu ma ei oleks tabanud ära seda soorollide äravahetamise vihjet. Aga mina polnud kasvanud üles Amy perekonna rüpes, mina kasvasin oma kodus ja viimane kingitus, mida ma mäletan oma isa emale tegemas, oli triikraud, mille ta jättis köögilauale, sellel polnud isegi kingipaberit ümber.
„Kas veame kihla, kui tigedaks ta tänavu saab?” küsis Go ja naeratas mulle üle õlleklaasi serva.
Amy aardejahtidega oli see häda, et ma ei saanud tema vihjetest kunagi sotti. Meie esimesel aastapäeval veel New Yorgis sain läbi häda hakkama kahega seitsmest. Mis jäigi mu kõigi aastate parimaks saavutuseks. Tookord kõlas esimene vihje nii:
Kuum suudlus ükskord sügisesel teisipäeval.
Seal, kus teised küll vaevalt pelgupaika näevad.
Kas olete kunagi lapsena osalenud etteütlusvõistlusel, kus tuleb sõna tähthaaval valjusti välja öelda? Mäletate seda silme ees virvendamise hetke – sõna on just välja hõigatud ja sa piinad oma aju, lootuses õige kirjaviis vägisi välja pigistada? Täpselt sama tunne – tühja pea paanika.
„Iiri pubi mitte just kõige iirilikumas ümbruses?” Amy püüdis mind edasi aidata.
Ma hammustasin huulde, peaaegu kehitasin õlgu ja põrnitsesin meie elutuba justkui lootuses seal kusagil õiget vastust näha. Ta andis mulle veel ühe väga pika minuti lisaaega.
„Me ekslesime vihmasajus,” ütles ta häälega, mille anuv toon ähvardas iga hetk tusaseks muutuda.
Ma viisin pooliku õlakehituse lõpule.
„McManni pubi, Nick. Sa ju mäletad, kuidas me Hiinalinnas seda dim sum kohta otsides ära eksisime, vihma sadas, see pidi asuma Konfutsiuse kuju lähedal, ainult et neid kujusid oli kaks tükki, ja lõpuks me pagesime sinna täitsa suvalisse Iiri pubisse, olime mõlemad läbi ligunenud ja kummutasime mõne viski ja siis sa haarasid mu oma embusse ja suudlesid ja see oli…”
„Just! Oleksid pidanud Konfutsiuse oma vihjesse panema, siis ma oleksin kohe taibanud.”
„Kuju pole üldse oluline. Tähtis oli koht. Ja see hetk. Ma lihtsalt arvasin, et see oli väga eriline.” Ta lausus need viimased sõnad lapsehäälega, mis oli mulle kunagi armas tundunud.
