suur habetunud karu moodi nooruk, naeratas meie sisenedes laialt, kallas mõlemale viskit ja lükkas uue vihje üle leti.
Kui olen kurb ja minu meel on must,
on üks vaid paik, kus tahan olla just.
Selleks osutus Alice Imedemaal kuju Central Parkis, sest Amy oli rääkinud mulle – ta tõesti oli rääkinud, mitmel korral, nagu ta väga hästi mäletas –, kuidas ta oli lapsepõlves alati sellest lohutust leidnud. Mina ei mäletanud mitte ainsatki neist vestlustest. Ausalt, ma lihtsalt ei mäleta. Mul on kergekujuline tähelepanu hajumise sündroom, pealegi on Amy alati mul pea segi ajanud, sõna otseses, mõtlemisvõime halvamise mõttes, nii nagu virvendav tuluke pimestab silmi. Mulle piisas sellest, et sain olla tema lähedal ja kuulda ta häält, see, mida ta rääkis, polnud kuigi oluline. Oleks pidanud olema, aga ei olnud.
Selleks ajaks, kui me õhtu hakul kingitusi vahetasime – esimesel aastal pidid need muidugi olema paberist – Amy enam minuga ei rääkinud.
„Ma armastan sind, Amy. Sa ju tead, et armastan,” ütlesin mina, kõndides oma naise kannul turistidest ummistatud kõnniteel, külg ees läbi võõraste perekondade, kes kaasinimestest välja tegemata ammulisui ringi vahtisid. Amy libises osavalt läbi Central Parki rahvamassi, põigates kõrvale klaasistunud pilguga tervisejooksjate ja ettearvamatute rulluisutajate eest, komistamata maas kükitavate lapsevanemate ja väikeste laste otsa, kes taarusid ringi nagu joodikud, ta püsis ikka paar sammu minust eespool, suu kriipsuks surutud, sihitult edasi tõtates. Mina tema järel, et püüda ta kinni, haarata käest. Viimaks jäi ta seisma, pööras minu poole tuima näo ja kuulas mu ära, kui ma ise ärritust jõuga maha surusin: „Amy, ma ei mõista, miks ma peaksin tõestama oma armastust sinu vastu sellega, et mäletan täpselt samu asju, mis sinagi, täpselt nii, nagu sina. See ju ometi ei tähenda, nagu ma ei peaks kalliks meie koos veedetud aega.”
Meie lähedal meisterdas kloun õhupallidest looma, keegi mees ostis roosi, laps limpsis jäätist ja meie Amyga panime aluse tavale, mida ma mäletan elu lõpuni: Amy liialdab iga asjaga ja mina ei ole mitte kunagi, mitte ilmaski tema kangelaslike jõupingutuste vääriline. Head pulma-aastapäeva, sitapea!
„Las ma arvan – viis aastat – seekord saab ta eriti kurjaks,” jätkas Go. „Loodan, et hankisid talle eriti vinge kingituse.”
„See on mul alles kiireloomuliste tööde nimekirjas.”
„Mis see viie aasta sümbol võiks olla? Paber?”
„Paber oli esimesel aastal,” vastasin. Meie esimese pulma-aastapäeva ootamatult valulise aardejahi pidulikuks lõpetuseks üllatas Amy mind uhke kirjapaberi komplektiga – minu initsiaalid pealdises ja paber nii kreemjalt pehme, et oleks vabalt võinud sõrmi määrida. Mina kinkisin talle odavast käsitööpoest ostetud erepunase tuulelohe, mis pidi viima mõtted pargile, piknikule, soojale suvetuulele. Kumbki ei jäänud oma kingitusega rahule, oleksime eelistanud seda, mida teine sai. Nagu O’Henry novellis, ainult täpselt vastupidi.
„Hõbe?” mõistatas Go. „Pronks? Vaalaluu? Anna vähemalt vihje.”
„Puu,” ütlesin. „Puust tehtud romantilist kingitust pole üldse olemas.”
Baari kaugemas otsas voltis Sue lehe kenasti kokku ja jättis selle letile koos oma tühja klaasi ja viiedollarilise rahatähega. Vahetasime temaga vaikiva naeratuse, kui ta meist mööda kõndis ja uksest välja astus.
„Välja mõtlesin,” teatas Go. „Mine koju, kepi ta poolsurnuks, tõmba talle peenisega mööda pead ja hüüa: säh sulle puuga pähe, lirva!”
Lagistasime koos naerda. Ja siis hakkasid mõlemal põsed täpselt samast kohast punetama. Just selliseid ropuvõitu, õe jaoks sobimatuid nalju armastas Go mõnikord visata, nagu pilluks granaate. See oli ka põhjus, miks kunagi keskkooli ajal läks liikvele kuulujutt, et meil on salajane vahekord. Twincest. Meie suhe oli liiga lähedane – naljad, millest ainult meie kaks aru saime, nurgas sosistamised pidude ajal. Vaevalt ma pean selle välja ütlema, aga teie pole ju Go ja võite valesti aru saada, nii et ma parem siiski ütlen: ma ei ole oma õde mitte kunagi keppinud, selline mõte pole meile isegi pähe tulnud. Me lihtsalt meeldime teineteisele.
Go etendas pantomiimi, kuidas ma naisele peenisega vastu pead annan.
Oh ei, Amyst ja Gost poleks ilmaski sõpru saanud. Kumbki oli selleks liiga tugeva omanikuinstinktiga. Go oli harjunud, et tema on kõige tähtsam tüdruk minu elus, Amy oli harjunud, et tema on kõige tähtsam tüdruk kõikide elus. Kahe inimese kohta, kes elasid samas linnas – isegi kahekordselt, alguses New Yorgis ja nüüd siin –, olid nad omavahel vaevalt tuttavad. Nad kulgesid minu elus sisse ja välja nagu näitlejad, kelle lavaliikumine on sekundi pealt välja arvestatud, üks astus uksest välja just siis, kui teine teisest uksest sisse tuli, neil harvadel kordadel, kui mõlemad viibisid samas ruumis, tundus olukord mõlemale veider.
Enne, kui mul Amyga tõsisem suhe tekkis, enne kihlumist ja abiellumist, sain ma Go suhtumisest aimu juhuslikult pillatud lausete järgi. Naljakas, aga ma ei saa õieti pihta, milline ta siis ikkagi on. Või: Tema seltskonnas sa nagu polekski sina ise. Või: Kedagi armastada ei ole päris sama, mis armastada ettekujutust sellest, milline su armastatu võiks olla. Kuni viimaks: Peaasi, et ta teeb sind tõesti õnnelikuks.
See oli siis, kui Amy tegi mind tõesti õnnelikuks.
Amy omalt poolt avaldas arvamust Go kohta: Ta on nii… missourilik, mis? Samuti: Tema jaoks peab ennast eraldi häälestama. Ja veel: Ta on sinu suhtes pisut klammerduv, aga mis seal imestada, tal ei paista olevat kedagi teist.
Hellitasin lootust, et kui me kõik siin Missouris elame, võtab kumbki neist asja rahulikumalt – tunnustab teise õigust olla eri meelt, võtab teist sellisena, nagu ta on. Seda ei juhtunud. Kusjuures Gol on parem huumorimeel kui Amyl, nii et võitlus kujunes ebavõrdseks. Amy on tark, terava keelega, sarkastiline. Amy oskab mind närvi ajada, teha tabavaid mürgiseid märkusi, aga Go ajab mind alati naerma. Ohtlik on naerda oma naise üle.
„Go, me ju leppisime kokku, et sa ei maini enam kunagi minu suguorganeid,” ütlesin. „Sest õe silmis vennal need lihtsalt puuduvad.”
Telefon helises. Go rüüpas veel ühe lonksu õlut ja võttis toru, pööritas silmi ja muigas. „Ta on tõesti siin, üks hetk, palun!” Tegi hääletult huuli liigutades mulle teatavaks: Carl.
Carl Pelley elas üle tee minu ja Amy vastas. Kolmandat aastat pensionil. Teist aastat lahutatud. Pärast lahutust koliski meie kanti. Ta oli olnud müügimees, müünud lastepidudeks vajalikku kraami. Mul tekkis kahtlus, et pärast neljakümmet aastat motellielu ei suutnud ta kodus elamisega enam hästi kohaneda. Ta käis Baaris peaaegu iga päev, kaasas silmatorkav kandekott ja kurtis rahanappust, kuni me talle esimese joogi välja tegime. (Baaris sain ma Carli kohta teada veel midagi, nimelt seda, et ta on sada protsenti alkohoolik, kuigi saab veel oma eluga hakkama.) Ta võttis siira tänutundega vastu kõik, millest me tahtsime lahti saada: terve kuu ei joonud ta midagi peale häguse Zima, vist aastast 1992, me leidsime need pudelid oma keldrist. Kui pohmakas ei võimaldanud Carlil majast väljuda, otsis ta mingi ettekäände, et Baari helistada: Nicky, see sinu postkast ajab täna üle ääre, paistab, et said mingi paki. Või näiteks: Kisub sajule, soovitan aknad kinni panna. Põhjused olid muidugi kunstlikud. Carl vajas võimalust vähemalt kuulda klaaside kõlinat ja pudelist kallamise kulisevat heli.
Võtsin toru ja keerutasin otse selle kõrval klaasis jääkuubikuid, et Carl saaks kujutleda, kuidas ta džinni joob.
„Tere, Nicky.” Carli hääl kõlas vesiselt. „Vabanda, et tülitan. Mõtlesin, et sa tahad ehk
