style="font-size:15px;"> Pahane naisehääl: „Härra Dunne, ma helistan Comfort Hilli hooldekodust.” See oli koht, kuhu meie Goga olime paigutanud oma Alzheimerist vaevatud isa.
„Ma ei saa hetkel rääkida, helistan tagasi,” nähvasin vastuseks ja katkestasin kõne. Ma põlgasin neid hooldekodus töötavaid naisi, nad ei naeratanud kunagi, ei pakkunud lohutust. Lisaks said nad liiga väikest palka, lausa häbematult väikest, mis tõenäoliselt oligi põhjus, miks nad ei naeratanud ega lohutanud. Teadsin isegi, et mu viha oli valesti suunatud – tegelikult ajas mind marru hoopis mõte, et isa elab edasi, kui ema on juba mulla all.
Go kord oli tšekk posti panna. Peaaegu kindlasti oli Go kord maksta juuli eest. Ja kindla peale arvas tema, et nüüd on minu kord. Kusjuures seda oli varemgi juhtunud. Go ütles, et meie mõlema alateadvus käsib meil maksmise ära unustada, sest tegelikult me tahaksime unustada, et isa on üldse olemas.
Rääkisin just Riordanile kahtlasest tüübist tühjaks jäänud naabermajas, kui uksekell helises. See kõlas nii tavaliselt, nagu ma oleksin pitsa koju tellinud.
Juba saabudes paistis kahte uurijat vaevavat vahetuselõpu väsimus. Mees oli vilajas ja kõhn, karm nägu jooksis lõua kohal terava nurga all kokku. Naine oli ehmatavalt inetu, lausa väljakutsuvalt, ebaharilikult inetu: väikesed nööpsilmad sügaval koobastes, pikk lopergune nina, näonahk nagu kuumaastik, pikad elutud juuksed tolmurulli värvi. Ma tunnen inetute naiste vastu vaistlikku poolehoidu. Mind kasvatasid üles kolm naist, keda ei saanud mitte kuidagi nimetada ilusaks – mu vanaema, ema ja tema õde olid kõik targad, hea huumorimeelega, tublid ja head, tõesti head inimesed. Amy oli esimene ilus tüdruk, kellega ma käima hakkasin, üldse tõsisemalt kurameerisin.
Peletis alustas nagu konstaabel Velasqueze hilinenud kaja: „Härra Dunne? Mina olen uurija Rhonda Boney. See siin on minu partner uurija Jim Gilpin. Teie vist muretsete oma naise pärast?”
Mu kõht korises nii valjusti, et kõik pidid seda kuulma, kuid me teesklesime, et keegi ei kuulnud midagi.
„Me vaataksime pisut ringi, kui teil midagi selle vastu pole,” ütles Gilpin. Ta silme all rippusid tursunud kotid ja vuntsides turritasid üksikud valged karvad. Mehe särk polnud küll kortsus, kuid tal õnnestus jätta mulje, nagu oleks. Ta nägi välja nagu inimene, kes lehkab tubaka ja liisunud kohvi järele, kuigi tegelikult ta siiski ei haisenud. Ta lõhnas hoopis seebi järele.
Ma astusin neile teed juhatades paar sammu edasi ja osutasin taas elutoas valitsevale segadusele, mille keskel põlvitasid nooremad politseinikud, püüdes jätta muljet, nagu nad teeksid midagi kasulikku. Boney pani mu istuma söögitoa toolile, jalust ära, kuid ikkagi vaatega võitluse märkidele.
Rhonda Boney käis läbi samad küsimused, mis Velasquez ja Riordan olid mulle juba esitanud, puurides mind samal ajal oma valvsa varblasepilguga. Gilpin laskus ühele põlvele, et elutoas toimunule oma hinnang anda.
„Kas olete juba helistanud sõpradele ja sugulastele, inimestele, kelle juurde teie naine võis minna?” küsis Rhonda Boney.
„Ma… Ei. Mitte veel. Ma ilmselt mõtlesin kõigepealt teid ära oodata.”
„Aa.” Ta naeratas. „Las ma arvan: perekonna pesamuna.”
„Mida?”
„Te olete oma pere pesamuna.”
„Mul on kaksikõde.” Tajusin tema sõnade taga isiklikku hinnangut. „Kuidas nii?” Amy lemmikvaas vedeles põrandal, täiesti terve, kuigi vastu seina paiskunud. See oli pulmakink, Jaapani päritolu meistriteos, Amy peitis selle kappi iga nädal, kui meil käis koristaja, sest oli kindel, et muidu läheb see katki.
„Ma oletasin selle järgi, et te jäite meie tulekut ootama – olete harjunud, et alati võtab keegi teine ohjad enda kätte,” ütles Boney. „Minu väikevend on samasugune. See oleks nagu seotud sündimise järjekorraga.” Ta kritseldas midagi märkmikku.
„Okei.” Kehitasin tigedalt õlgu. „Kas peate mu tähtkuju ka üles märkima või hakkaksime juba pihta?”
Boney naeratas lahkelt, ootas järge.
„Ma viivitasin, sest, näete ju isegi – ta ei saa olla kuskil koos sõpradega,” jätkasin, osutades elutoas valitsevale kaosele.
„Kui kaua te siin elanud olete, härra Dunne – kaks aastat?” küsis uurija.
„Septembris saab kaks aastat.”
„Kustkohast te siia kolisite?”
„New Yorgist.”
„Linnast või osariigist?”
„Linnast.”
Ta viipas sõnatult luba küsides lae poole, ma noogutasin ja järgnesin talle, Gilpin tuli meie kannul.
„Ma tegin seal kirjatööd,” pahvatasin välja, enne kui sõnasabast kinni sain. Nüüdki veel, kaks aastat pärast koju tagasi kolimist, ei talunud ma mõtet, et keegi võiks arvata, nagu oleks see siin mu ainus elu.
Boney: „Kõlab aukartustäratavalt.”
Gilpin: „Mis sorti kirjatööd?”
Jagasin vastuse astmete peale ära: tegin varem kaastööd ühele ajakirjale (aste), kirjutasin popkultuurist (aste), meesteajakirjale (aste). Keerasin ülemisel astmel ringi ja tabasin Gilpini alla elutuppa vahtimast. Ta haaras kähku sõnasabast kinni.
„Popkultuurist?” hüüdis ta ülesronimist jätkates. „Mida see õieti tähendab?”
„Populaarset kultuuri,” vastasin. Jõudsime mõlemad ülakorrusele, Boney juba ootas meid. „Filmid, telesaated, muusika, ainult mitte, noh, teate küll, suur kunst, mitte mingi peen värk.” Kirtsutasin ise nina – mingi peen värk? Nüüd alles ütles! Neile kahele maakale ma vist peaksin „oma” inglise keele, koma, Idaranniku Haritud Inimese Kõnepruugi sellesse „teise” inglise keelde, koma, Kesklääne Lihtrahva Lalinasse ümber panema. Ma niikui veits kriban sihukest jura, mis mul pähe tuleb, kui ma kintsis käin.
„Tema muuseas jumaldab kino,” ütles Gilpin Boneyle osutades. Boney noogutas: tõsijutt.
„Nüüdsel ajal ma pean keskuses Baari,” lisasin. Käin peale selle ka kolledžis üht kursust andmas, kuid selle lisamine oleks liiga meeleheitliku mulje jätnud. See polnud lõppude lõpuks mingi kohting.
Boney kiikas minul ja Gilpinil teed tõkestades vannituppa. „Baari?” kordas ta. „Tean seda kohta. Olen juba ammu tahtnud läbi astuda. Nimi on hea. Väga lahe.”
„Tark otsus,” kiitis Gilpin. Boney liikus edasi magamistuppa, meie järgnesime talle. „Elu õllepudelite keskel pole just paha.”
„Mõnikord leiad tõepoolest lahenduse pudeli põhjast,” ütlesin mina ja krimpsutasin oma ütluse kohatust tajudes jälle nägu.
Seisime magamistoas.
Gilpin naeris. „Nii ta kipub olema.”
„Näete, mismoodi triikraud on jäänud välja tõmbamata?” alustasin.
Boney noogutas, avas meie ruumika riidekapi ukse ja astus sisse, pani tule põlema ja lappas seal ringi tammudes oma latekskinnastatud käega läbi ülesriputatud särgid ja kleidid.
