orgasmi ükskõik kus, kumbki ei põe rambipalavikku, oleme mõlemad selle üle üpris uhked. Ja siis me sõidame kohe tagasi kodu poole. Ma söön vinnutatud lihalõike ja toetan paljad jalad esipaneelile.
Me armastame oma maja. Seda, mille meile ehitas „Imeline Amy”. Brooklyni punakaspruunist liivakivist maja, mille mu vanemad mulle ostsid, otse Promenade’i äärde, uskumatu panoraamvaatega Manhattanile. See on nii ekstravagantne, et tekitab minus süümepiinu, kuid see on täiuslik. Ma püüan ikka veel oma rikka-ärahellitatudtüdruku kompleksist vabaneda, kui vähegi saan. Päris palju tuli ise teha. Kahe nädalavahetusega värvisime seinad ära: kevadroheliseks ja kahvatukollaseks ja sametiselt siniseks. Vähemalt teoorias. Ükski valitud värvidest ei osutunud päris selliseks, nagu me olime lootnud, aga me teeskleme, et need meeldivad meile sellegipoolest. Me täidame oma kodu vanakraamiturgudelt hangitud pudi-padiga, ostame plaate Nicki plaadimängija jaoks. Istusime eelmisel õhtul Pärsia vaibal, jõime veini ja kuulasime vinüülplaadi raginat. Taevas tumenes pikkamööda, Manhattan lülitas valgustuse sisse ja Nick ütles: „Just nii ma seda ette kujutasingi. Täpselt seda ma oma vaimusilmas nägin.”
Nädalalõppudel ajame kahekesi juttu neljakordse teki all, päikesekiirtes kümblev kollane päevatekk põse vastas. Isegi põrandalauad on vahvad: iga kord, kui me uksest sisse astume, kriuksuvad kaks kulunud lauda meile tervituseks. Jumaldan seda kõike, mulle meeldib teadmine, et kõik siin kuulub meile, et igivana põrandalamp kannab endas meie lugu samamoodi nagu kohvikannu kõrval seisev lopergune savitops, kus ei saa hoida midagi peale kõveraks väänatud kirjaklambri. Täidan oma päevi nuputades, kuidas ma saaksin teda hellitada – kui õige läheks ja ostaks piparmündiseepi, mis lebaks ta peopesal nagu soe kivi, või tooks poest õhukese lõhefilee, mille ma küpsetaksin talle õhtusöögiks tema ammuste jõelaevapäevade meenutuseks. Tean, et see on naeruväärne. Aga mulle ikkagi meeldib – poleks iialgi arvanud, et võin end mehe pärast narriks teha. Milline kergendus. Vaimustun isegi ta sokkidest, tal õnnestub jätta need vedelema naljakate pusadena, nagu koerakutsikas oleks need teisest toast kohale tassinud.
Oleme aasta aega abielus olnud ja mina olen armastusest ümmargune, kuigi meile muudkui korrutati, et esimene aasta saab olema hirmus raske, nagu me oleksime naiivsed lapsukesed, kes kangesti rindele kipuvad. Ei olnud seal midagi rasket. Meie abiellumine oli ette määratud. Täna on meie esimene pulma-aastapäev, Nick tuleb töölt koju juba lõunaks ja teda ootab minu korraldatud aardejaht. Kõik vihjed räägivad meist kahest, meie koosveedetud aastast:
Kui mu kallis mees end ära külmetab,
siis seda rooga tema ikka saab.
Õige vastus: aasiapärane supp, mida saab President Streeti Thai Towni restoranist. Juhataja ootab meid pärastlõunal taldrikutäie supi ja järgmise vihjega.
Edasi tulevad McCanni pubi Hiinalinnas ja Alice Imedemaal kuju Central Parkis. Nagu ekskursioon mööda New Yorgi vaatamisväärsusi. Kõige lõpuks jõuame Fultoni kalaturule, kus ostame kaks kena homaari. Mina hoian karpi nendega süles ja Nick niheleb närviliselt mu kõrval takso tagaistmel. Kihutame koju, kus ma poetan homaarid uude keedupotti meie vanal pliidil, aastaid Cape Codis suvitanud tüdruku vilunud elegantsiga, samal ajal kui Nick itsitab ja piilub hirmu teeseldes köögiukse varjust.
Minu ettepanek oli süüa täna hamburgerit. Nick leidis, et me peaksime siiski välja sööma minema, mõnda upsakasse viietärnirestorani ja tellima kuulsustega harjunud kelnerilt mitmekäigulise lõuna. Seega oleksid homaarid justnagu kuldne kesktee ja esindaksid just seda, mida kõik muudkui rõhutavad (ikka ja jälle, tüütuseni), et abielu tähendabki kompromisse!
Me sööme homaare võiga ja seksime põrandal ja vanal džässiplaadil laulab meile keegi naine oma tunneli lõpust kostva kähinaga. Joome kiirustamata parimat viskit, Nicki lemmikut, kuni jääme laisalt purju. Annan talle üle oma kingituse, tema himustatud Crane & Co monogrammiga kirjapaberi komplekti, elegantne tumeroheline ilukiri paksul kreemjal paberil, kuhu sulesepp saab oma mõtteid tindiga üles tähendada. Kirjanikuvääriline paber ja võib-olla ka väike vihje, et kirjaniku naine ei ütleks ära paarist armastuskirjast.
Siis me võib-olla seksime uuesti. Ja sööme veel öö hakul hamburgerit. Ja joome veel viskit. Voila: selle tänava kõige õnnelikum paarike! Ja ikka nad räägivad, et abielu nimel peab kõvasti vaeva nägema.
Nick Dunne
Boney ja Gilpin jätkasid minu küsitlemisega politseijaoskonnas, mis nägi välja nagu panga kiratsev harukontor. Nad jätsid mu neljakümneks minutiks üksinda tühja ruumi, kus ma püüdsin liikumatult istuda. Rahulikkuse teesklemine eeldabki mingil määral meelerahu. Lösutasin seal lauale toetades, lõug käsivarrel. Ootasin.
„Soovite ehk Amy vanematele helistada?” oli Boney minult küsinud.
„Ei tahaks neid paanikasse ajada,” vastasin mina. „Kui temast tunni aja pärast ikka veel midagi kuulda ei ole, siis helistan.”
See oli sama teksti kolmas trükk.
Viimaks astusid võmmid uksest sisse ja istusid minu vastu laua taha. Oleksin peaaegu naerma hakanud mõtte juures, kui väga see meenutas telerist nähtud krimifilme. Täpselt sama tuba olin ma näinud viimase kümne aasta jooksul kaabeltelevisiooni kanalite vahendusel ja need kaks politseinikku – kurnatud ja keskendunud – käitusid just nagu mõne telesarja peategelased. See kõik oli lootusetult võlts. Epcoti politseijaoskond. Boney hoidis koguni käes kohviga papptopsi ja kausta, mis mõjusid rekvisiitidena. Nagu osa mingist lavastusest. Mul hakkas pea ringi käima, tekkis tunne, et me olemegi näitlejad, kes ainult etendavad oma osa: kaduma läinud naise mäng alaku!
„On sinuga ikka kõik korras, Nick?” küsis Boney.
„Muidugi, miks sa küsid?”
„Sa muhelesid.”
Ebareaalsuse tunne libises maha põrandaplaatidele. „Vabandust, see kõik on lihtsalt…”
„Tean,” ütles Boney ja tema pilk mõjus nagu õlalepatsutus. „See kõik tundub liiga imelik, ma tean.” Ta köhatas hääle puhtaks. „Eelkõige me tahamegi olla kindlad, et sa tunned end siin hästi. Kui sa midagi vajad, anna kohe teada. Mida rohkem sa meile praegu räägid, seda parem, aga sa võid igal ajal siit välja kõndida, sellest pole ka midagi.”
„Küsige, mis vaja.”
„Hästi, suurepärane, ole tänatud,” ütles politseinik. „Nii, okei. Hea oleks tüütu kohustuslik osa kõigepealt kaelast ära saada. See, mis on ju tegelikult täielik jama. Kui su naine on tõepoolest röövitud – me muidugi ei tea seda, aga kui ikkagi selgub, et on –, siis me loodame kurjategija tabada, ja kui me ta tabame, siis võtame ta korralikult pihtide vahele. Talle ei tohi jääda vähimatki võimalust ennast vabaks vingerdada.”
„Saan aru.”
„Selleks me peame esimese asjana sinu kahtlusaluste ringist välja arvama. Muidu see tüüp hakkab veel vinguma, et miks me üldse abikaasa osalust ei kaalunud, saad ju aru?”
Noogutasin masinlikult. Ma ei saanud tegelikult aru, aga püüdsin jätta mulje, et tahan kogu hingest koostööd teha. „Ma teen, mis vaja.”
„Me ei taha sind ära ehmatada,” lisas Gilpin. „Tahame ainult olla kindlad, et kõik saab tehtud nagu kord ja kohus.”
„Mul pole selle vastu midagi.” Alati on süüdi abikaasa, mõtlesin endamisi. Kõik teavad ju, et alati osutub süüdlaseks abikaasa, miks nad ei võiks siis lihtsalt öelda: me kahtlustame sind, sest sa oled selle naise mees ja alati on süüdi mees.
