on sünnipäev?” päris ta.
„Meie pulma-aastapäev.”
Boney ja Gilpin võpatasid nagu kaks ämblikku ja tegid näo, nagu seda poleks juhtunud.
Selleks ajaks, kui me jälle elutuppa tulime, olid tattnina-konstaablid sealt kadunud. Gilpin põlvitas maha, et uurida kummulipaisatud tumbat.
„Oijah, ma olen pisut liimist lahti,” alustasin.
„Pole ka ime, Nick,” ütles Gilpin rõhuga. Tema kahvatusinised silmad tõmblesid pisut, kui ta sind ainiti vaatas, see mõjus segadusseajavalt.
„Kas te saaksite midagi teha? Mu naise leidmiseks. On ju selge, et siin teda pole.”
Boney osutas seinal rippuvale pulmapildile: mina smokingus, hambad paljastatud klaverinaeratuses, käed puiselt ümber Amy piha, Amy blondid juuksed rangetes lokkides, loor lendlemas Cape Codi rannaiilides, silmad ebaloomulikult pärani, sest pildistamise ajal pilgutab ta alati viimasel hetkel silmi ja nüüd ta siis pingutas, et seda mitte teha. Päev pärast iseseisvuspäeva, ilutulestiku väävlihais hajumas ookeani soolasesse õhku – suvi.
Cape Cod oli kohelnud meid kenasti. Mäletan, kuidas ma mitu kuud pärast suhte algust avastasin, et Amy on kõige tipuks veel rikas, andekate loovinimeste jumaldatud ainus laps. Isegi teatud määral legendaarne kuju, tänu temanimelisele raamatusarjale, mida uskusin end lapsepõlvest mäletavat. „Imeline Amy”. Amy rääkis mulle sellest mõõdetult rahuliku häälega, umbes nii, nagu räägitakse koomast ärganud haigega. Nagu ta oleks teinud seda juba liiga palju kordi ja iga kord ebamugavust tundes – jõukuse ülestunnistamist tervitati vist alati ülearu suure entusiasmiga, pealegi polnud ta seda salaelu endale ise tekitanud.
Niisiis rääkis Amy mulle, kes ja mis ta on ja siis me läksime temaga Elliottide muinsuskaitse all olevasse koju Nantucketi väina kaldal, kus käisime kõik koos purjetamas ja mina mõtlesin: Ma olen Missouri poiss, tuiskan ringi ookeanilainetel inimeste seltsis, kes on näinud minust nii palju rohkem. Isegi kui ma nüüd kohe uute kogemuste hankimise ja laia joonega elamisega pihta hakkaksin, ei jõuaks ma neile selles osas iial järele. Kuid see mõte ei teinud mind kadedaks. Mind valdas hoopis rahulolu. Ma pole kunagi unistanud rikkusest ja kuulsusest. Mind ei kasvatanud üles suurelt unistavad vanemad, kes soovivad, et nende lapsest saaks kunagi president. Mind olid kasvatanud pragmaatilised vanemad, kes lootsid, et nende lapsest saab mingit sorti kontoriametnik, kes teenib enam-vähem korralikult. Juba see pani mul pea ringi käima, et olin pääsenud Elliottide siseringi, seilama Atlandi voogudele, et naasta sealt mõnusasse restaureeritud häärberisse, mille oli 1822. aastal endale koduks ehitanud vaalapüügilaeva kapten ja kus valmistati ja söödi orgaanilist, tervisele kasulikku toitu, mille nime ma ei osanud hääldada. Kinoa. Oletasin tookord, et see on mingi kala.
Nii me siis abiellusime sügavsinisel suvepäeval mererannas, sõime ja jõime valge telgi varjus, mis täitus tuulest nagu valge puri, ja juba mõne tunni pärast meelitasin ma Amy sealt pimedusse, sinna, kus loksusid lained, sest mul oli seda kõike liiga raske uskuda, ma ise olin justkui muutunud pelgaks virvenduseks. Jaheda udu puudutus ihul veenis mind naasma, Amy tõmbas mind tagasi telgi kuldse kuma poole, kus jumalad pidu pidasid ja kõik oli taevalik. Selline oli olnud kogu meie kurameerimise aeg.
Boney kummardus fotot lähemalt uurima. „Teil on väga ilus naine.”
„On jah, ta on imeilus,” kinnitasin mina ja tundsin, kuidas kõhus keerab.
„Mitmes aastapäev teil täna on?” küsis Boney.
„Viies.”
Tammusin jalalt jalale, soovides midagi teha. Ma ei vajanud ju mitte seda, et nad töllerdavad mul majas ringi ja kiidavad mu naise ilu, ma tahtsin, et nad, põrgu päralt, läheksid ja otsiksid mu kuradi naise ometi kord juba üles. Jätsin selle igaks juhuks valjusti välja ütlemata. Ma jätan sageli asju välja ütlemata, ka siis, kui peaks kindlasti ütlema. Ma hoian murettekitavalt palju endale ja ladustan eri lahtritesse – mu sisekaemuse keldriruumides on hoiul sadu pudeleid raevu, meeleheidet, hirmu, kuigi mulle otsa vaadates ei oska mitte keegi seda kahtlustada.
„Viies, see on ju juubel. Las ma mõistatan: Houstonis on laud kinni pandud?” küsis Gilpin. See oli linna ainus uhke restoran. Minge kindlasti Houstonisse sööma, soovitas mu ema, kui me siia tagasi kolisime, nagu oleks tegemist Carthage’i ainulaadse saladusega, mis peaks mu naisele muljet avaldama.
„Muidugi, Houstonis.”
See oli mu viies vale politseile. Ja ma ei olnud veel õieti alustanudki.
Amy Elliott Dunne
Olen armastusest ümmargune! Vaimustusest paistes! Hellusest haiglaselt ülekaaluline! Rõõmus ja toimekas abieluehitaja mesilane. Ma lendlen sumisedes oma mehe ümber, hoolitsen ja kohendan. Minust on saanud see kummaline olend. Minust on saanud abielunaine. Taban end suunamas vestlust – kohmakalt, ebaloomulikult – ainult selleks, et ma saaksin öelda ta nime. Minust on saanud abielunaine, minust on saanud tüütus, minult on võetud ära Sõltumatu Noore Feministi tunnistus. Ma ei hooli sellest. Ma hoian korras tema rahaasjad, lõikan tal juukseid. Olen juba nii retro, et hakkan varsti kasutama selliseid sõnu nagu tengelpung, astun uksest välja, seljas klassikaline tviidmantel, huuled punaseks võõbatud, et minna kosmeetiku juurde. Ma ei lase end millestki häirida. Sest kõik saab nagunii lõpuks korda, iga ebameeldivus muutub automaatselt naljakaks looks, mida ma saan talle õhtust süües rääkida. Kujuta ette, kallis, ma ajasin täna ühe kodutu alla… Hahahaa! Oi, kui lõbus meil sinuga on!
Nick on nagu klõmakas kanget alkoholi: ta laseb mul kõike õiges valguses näha. Mitte uues valguses, vaid just nimelt õiges. Tänu Nickile olen aru saanud, et see tõepoolest ei tähenda maailma lõppu, kui elektriarve maksmine paar päeva hilineb või mu viimane test on natuke tobe. (See aitas lugejal välja selgitada, ja ma ei tee nalja, et milline puu ta on. Ma ise olen õunapuu! Ja mis siis?) Ei loe seegi, et kriitikud tegid värske „Imelise Amy” maatasa, arvustused olid õelad ja pärast kiratsevat algust kuivas läbimüük täiesti kokku. Pole üldse oluline, mis värvi ma värvin meie toa, kui kaua ma pean koju sõites ummikutes istuma ega isegi see, kas minu prügisorteerimisest ka päriselt mingit kasu on. (New York, vasta nüüd ausalt – on või ei ole?) See kõik ei loe, sest ma olen leidnud oma ainsa õige partneri. Ta on Nick, minnalaskev ja muretu, terane, naljatlev ja lahe. Kompleksivaba, rõõmsameelne. Tore. Suure peenisega.
Kõik need asjad, mis mulle enda juures varem ei meeldinud, on jäänud kuhugi tagaplaanile. Mis ongi vist see, mis mulle tema juures kõige rohkem meeldib – milliseks ta mind on muutnud. Mitte see, mis tundeid ta minus äratab, vaid just see, kes ma tänu temale olen. Ma olen lõbus. Ma olen mänguline. Ma olen valmis meeletusteks. Olen nii loomulikult õnnelik ja nii täiuslikult rahuldatud. Olen abielunaine! Seda on ikka veel nii imelik öelda. (Ei noh, ausalt, New York, ikkagi sellest prügisorteerimisest – kas või väike vihje?)
Me teeme koos lollusi, näiteks eelmisel nädalavahetusel sõitsime Delaware’i, sest kumbki meist polnud kunagi Delaware’is seksinud. Las ma maalin pildi, millest seekord saab tõesti klassika. Me ületame osariigi piiri, Tere tulemast Delaware’i, ütleb suur silt, ja veel on seal kirjas: Väike ime ja veel: Kõige esimene osariik ja siis veel: Maksuvabade sisseostude häll.
Delaware, nii mitme väärika identiteediga osariik.
Ma osutan esimesele pindamata kõrvalteele, mis mulle silma hakkab, ja me logistame viis minutit edasi, kuni kahel pool kasvab tihe männisalu. Kumbki ei ütle midagi. Tema laseb oma istme alla. Mina tirin seeliku üles. Mul ei ole aluspükse, ma näen, kuidas ta suunurgad vajuvad
