võiksid mind kokku viia, aga me kõik ju teame, et järel pole enam kedagi, vähemalt mitte kedagi, kes oleks minu vääriline, ja ma aiman nende varjatud kahtlusi, et minu endaga on midagi valesti, et minus on mingi viga, mis ei lase mul mitte millegagi rahule jääda ega mitte kedagi rahuldada.
Need, kes ei ole oma mehega hingesugulased, need, kes on lihtsalt saatusega leppinud, suhtuvad teemasse veel suurema üleolekuga – leida endale mees, kellega abiellu heita, pole sugugi nii raske. Nagunii ei ole ükski suhe täiuslik, ütlevad nad, just need, kes lepivad kohusetundliku seksi ja mandunud magamistoarituaalidega, kelle vestluspartneriks on abikaasa asemel teler, kes kujutavad ette, et mehe allaheitlikkus – jah, kallis, olgu siis nii, kallis, – on sama, mis ühel meelel olemine. Ta teeb nii, nagu sina tahad, ainult sellepärast, et ei viitsi sinuga vaielda, mõtlen mina. Su väiklased nõudmised panevad ta ainult tundma, et ta on sinust üle või tekitavad trotsi, ja ühel ilusal päeval ta hakkab keppima oma nägusat noort kolleegi, kes ei esita talle mingeid nõudmisi, ja siis oled sina nagu puuga pähe saanud. Mina igatahes eelistan meest, kes julgeb mulle vastu hakata, kes võtab mu vahele, kui ma teen tobedusi. (Aga kellele mu tobedused siiski mingil määral ka meeldivad.) Ja samas: kindlasti ei taha ma sellist suhet, kus teineteise kallal pidevalt näritakse, naljatamise varjus teineteist solvatakse, pööritatakse silmi ja „vaimukalt” paljastatakse partneri vigu sõprade ees, lootuses meelitada neid oma leeri vaidluses, millest neil pole sooja ega külma. Need kohutavad kui ainult kooselud: meie abielu võiks olla õnnelik, kui ainult… Ja sa taipad, et see kui ainult nimekiri on palju pikem, kui kumbki osapool ise aimatagi oskab.
Seega ma tean, et piskuga leppida oleks vale, aga see teadmine ei tõsta mul tuju, kui ma näen, kuidas kõik mu sõbrad moodustavad paare ja mina istun reede õhtul kodus, avan pudeli veini, kokkan midagi eriti head ja kinnitan endale, et milline suurepärane õhtu, justkui ma oleksin ise enda kavaler. Või käin lugematutel pidudel ja lõpututes baarides, lõhnastatud ja lootusrikas, liigun inimeste vahel ringi ja pakun end nagu mingit kahtlasevõitu magustoitu. Ma käin kohtamas meestega, kes on kenad, hea välimusega ja targad – paberil lausa täiuslikud –, aga nad tekitavad minus tunde, nagu ma oleksin sattunud võõrale maale, kus pean pingutama, et teha ennast arusaadavaks ja tõestama, kes ma tegelikult olen. Kas pole siis iga suhte nurgakivi see, et sa lihtsalt taipad, kes teine inimene on, saad temast aru? See mees mõistab mind. See naine mõistab mind. Kas pole selles lihtsas fraasis midagi maagilist?
Nii sa siis kannatad välja õhtu koos paberil täiusliku mehega – kohmakad naljad, mis ei taba märki, terased märkused, millest ta aru ei saa. Aga võib-olla ta siiski taipas, et sa ütlesid midagi vaimukat ja lihtsalt ei oska sellega midagi peale hakata, hoiab seda kimbatuses peopesal, nagu teie vestlusest oleks midagi maha tilkunud, ja pühib selle hiljem vaikselt maha. Veel üks tund pingutamist, et teineteiseni jõuda, teineteise ainukordsust tunnustada, sa jood natuke liiga palju ja püüad meeleheitlikult. Sa lähed koju, poed oma külma voodisse ja kinnitad endale: läks ju päris kenasti. Ja terve su elu on päris kenasti, ikka ja jälle.
Ja siis Seitsmendal avenüül, kui sa parajasti ostad valmistükeldatud melonit, põrkad sa kokku Nick Dunne’iga ja põmaki – sind on ära tuntud, sinust on aru saadud, teist mõlemast vastastikku. Te mõlemad peate oluliseks samu asju, mida mäletada. (Ainult üks oliiv.) Te liigute samas rütmis. Klõps. Te lihtsalt tunnete teineteist. Ja järsku sa näed, kuidas te voodis raamatut loete, küpsetate pühapäeviti vahvleid ja naerate lihtsalt niisama ja tema huuled otsivad sinu omi. Ja see on nii palju parem kui päris kenasti, et sa ei saa enam kunagi leppida sellega, et on päris kenasti. Nii kiiresti on kõik muutunud. Ja sa mõtled: Oo, see ongi minu ülejäänud elu. Jõudis viimaks ometi kohale.
Nick Dunne
Ootasin politseid esialgu köögis, kuid kärssama läinud teekannu kirbe hais hakkas kurku kraapima ja et ma võitlesin niigi okserefleksiga, läksin sealt majaesisele terrassile, istusin ülemisele trepiastmele ja sundisin end rahulikuks. Helistasin järjekindlalt Amy mobiilile, see lülitus iga kord postkasti ja ma kuulsin libekeelset lubadust kohe tagasi helistada. Amy helistas alati kohe tagasi. Nüüd oli kolm tundi mööda läinud, ilma et ta oleks seda teinud.
Ega ma oodanudki. Kavatsesin politseile selgeks teha: Amy ei oleks mitte ilmaski kodunt lahkudes teekannu keema jätnud. Ega ust lahti unustanud. Ega ühtegi hilpu triikimata jätnud. See naine teadis alati, mida ta teeb, ta ei oleks iialgi ühtki tööd pooleli jätnud (kaasa arvatud mehe ümberkasvatamine), isegi kui see töö oli talle vastumeelt. Need kaks nädalat, mis me Fidži saartel mesinädalaid veetsime, näris ta end kangelaslikult läbi hirmpaksust teosest pealkirjaga „Üleskeeratava linnu kroonika”4 ja heitis igava tekstiga võideldes mürgiseid pilke mulle, kes ma neelasin ühe kriminulli teise järel. Pärast töö kaotamist ja Missourisse kolimist paistis ta elu keerlevat (nagu pöörduks?) lõputute tähtsusetute pisiülesannete ümber. Nii et kleidi oleks ta kindla peale ära triikinud.
Ja siis veel see pilt, mis avanes meie elutoas – märgid, mis viitasid võitlusele. Ma teadsin juba, et Amy ei helista tagasi. Oleksin tahtnud järgmise etapi juurde edasi liikuda.
Praegu oli päeva kõige ilusam hetk: pilvitu juulitaevas, läänekaares aeglaselt loojuv päike. Taevase prožektori valgusvihk värvis looduse kuldseks ja lopsakaks nagu flaami kunstniku maalil. Politseiauto keeras maja ette. Kõik nägi välja nii tavaline: mina trepil istumas, õhtune lind puu otsas laulmas, kaks politseinikku autost kiirustamata välja ronimas, nagu nad oleksid tulnud siia piknikule. Tattnina-politseinikud, kahekümne ja kolmekümne vahel, enesekindlad ja ükskõiksed, harjunud rahustama murelikke lapsevanemaid, kelle teismelised pole kokkulepitud kellaajal koju tulnud. Pika patsiga hispaania juurtega neiu ja mereväelase hoiakuga mustanahaline noormees. Minu äraolekul oli Carthage muutunud veidi vähem valgeks (ainult õige pisut), aga segregatsioon oli siin ikka veel nii elujõuline, et igapäevaelus võis teist värvi inimesi kohata ainult sageli vahetuva tööjõuga ametites: kauba kohaletoimetajad, haiglapersonal, postitöötajad. Politseinikud. („See linn on nii valge, et mul hakkab siin imelik,” ütles Amy, kelle sõpruskonda oli multikultuursel Manhattanil kuulunud üksainus afroameeriklane. Torkasin selle peale, et tema vist eelistaks etnilist lavastust, kus lavakujunduse moodustavad eri värvi inimesed. Muidugi polnud see tark tegu.)
„Härra Dunne? Mina olen konstaabel Velasquez,” ütles naine, „ja see siin on konstaabel Riordan. Teie vist muretsete oma naise pärast?”
Riordan vahtis kommi lutsutades teele. Ma vaatasin, kuidas ta saadab pilguga jõe kohale lendu tõusnud lindu. Siis kinnitas ta pilgu jälle mu näole ja võitlusvalmilt paljastatud hambad reetsid mulle, et politseinik näeb seal sama, mida kõik teisedki. Mul on selline nägu, mis lausa kutsub virutama: töölisklassi taustaga Iiri nolgi kaasasündinud sarm, mis oleks justkui aheldatud rikaste vanemate kulul elava lontruse kesta. Ma naeratan palju, et seda muljet siluda, kuid see toimib harva. Kandsin kolledžis mõnda aega isegi prille, aknaklaasiga võltsinguid, mis oleksid pidanud jätma minust armastusväärse, omapoisiliku mulje. „Saad sa ikka aru, et niimoodi näed sa isegi veel ülbem välja?” leidis Go. Ma loobusin prillidest ja hakkasin veel rohkem naeratama.
Palusin politseinikel käeviipega siseneda. „Tulge sisse ja vaadake oma silmaga.”
Mõlemad astusid rihma kriuksudes ja püstoli kolksudes trepist üles. Jäin elutoa lävele seisma ja osutasin seal valitsevale kaosele.
„Aa,” ütles konstaabel Riordan ja surus sõrmed nukkide raginal rusikasse. Igavlev ilme oli kui käega pühitud.
Söögitoa toolidel istet võtnud Riordan ja Velasquez kummardusid ette ja esitasid mulle terve hulga kõige olulisemaid küsimusi – kes, kus, kui kaua? Nad kikitasid lausa nähtavalt kõrvu. Nad olid väljaspool minu kuuldekaugust helistanud kuhu vaja ja Riordan teatas mulle,
Haruki Murakami romaan (1995).
