see korda läheb? Mitte keegi ei tahtnud isegi seda, et Imeline Amy üldse suureks kasvaks, mina kõige vähem. Nad oleksid võinud jättagi ta põlvikuid kandma ja patse plettima ja lasta hoopis minul suureks saada, ilma et minuga lohiseks kaasa kirjanduslik alter ego, mu paberköites parem mina, see, kes ma peaksin olema.
Aga Amy on Elliottide leivateenija, ta on meid alati ausalt teeninud, minust ei oleks ilus keelata talle täiuslikku abieluõnne. Ta läheb mehele vanale heale Asjalikule Andyle, kellele siis veel. Neist saab just samasugune paar nagu minu vanematest – õnnelik-õnnelik.
Kirjastuse väljakuulutatud väike tiraaž oli mõnevõrra ehmatav. Kaheksakümnendatel küündis iga uue „Imelise Amy” esmatrükk saja tuhandeni. Nüüd siis kümme tuhat. Ka peos polnud midagi suurelist. Õhkkond oli kuidagi pingutatud. Sest kuidas sa korraldad peo väljamõeldud tegelasele, kes alustas kunagi varaküpse kuueaastase ninatargana ja nüüd, kolmekümnese pruudina, räägib abiellumise eelõhtul täpselt samamoodi nagu lapsepõlves? („Isver,” mõtles Amy, „mu kallis peig oskab olla ikka paras jonnipurikas, kui ta oma tahtmist ei saa…” Ja see on täpne tsitaat. Tekstiga tutvunud, tekkis mul kange tahtmine anda Amyle üks korralik nätakas tema lolli täiusliku tupe pihta.) Raamat on kirjutatud nostalgilises võtmes, suunatud naistele, kes on „Imelise Amyga” üles kasvanud, kuigi ma ei saa aru, kes võiks tahta seda lugeda. Mina muidugi lugesin uue üllitise läbi. Andsin teosele oma õnnistuse, ikka uuesti ja uuesti. Rand ja Marybeth nimelt kartsid, et ma võiksin näha Amy abiellumises õelat vihjet oma muutumatult vallalise seisuse aadressil. („Mina näiteks leian, et naine ei peaks abielluma enne kolmekümne viiendat eluaastat,” kuulutas ema, kes ise läks isale mehele, kui ta oli kakskümmend kolm.)
Mu vanemad on alati kartnud, et ma võtan Amyt liiga isiklikult, nad muudkui rõhutavad, et ärgu ma sinna omalt poolt midagi juurde mõelgu. Ja ometi ei saa ma vaadata mööda tõsiasjast, et iga kord, kui mina midagi valesti tegin, tegi Amy sama asja raamatus õigesti: kui ma kaheteistaastaselt viimaks viiuliõpingud pooleli jätsin, osutus Amy järgmises raamatus tõeliseks imelapseks. („Isver, küll see viiulimängu õppimine on ikka kõva töö, aga see on vajalik, kui tahad midagi hästi osata!”) Kui ma kuueteistkümneselt jätsin minemata noorte tennisekarika turniirile, et selle asemel nädalavahetusel sõpradega pidutseda, otsustas Amy tõsisema pühendumise kasuks. („Isver, muidugi oleks vahva sõpradega välja minna, aga kui ma sellele turniirile ei lähe, vean ma alt nii iseennast kui teisi.”) Alguses ajas see mind hulluks, aga pärast õpingute alustamist Harvardis (ja Amy otsustas muidugi mu vanemate ülikooli kasuks), leidsin viimaks, et kogu see värk on lihtsalt liiga naeruväärne, et sellega oma pead vaevata. Tõsiasi, et minu vanemad, kaks lastepsühholoogi, valisid oma lapse passiiv-agressiivseks mõjutamiseks just sellise meetodi, oli mitte ainult perversne, vaid ka totter ja imelik ja omamoodi kentsakas. Olgu siis pealegi nii.
Raamatuesitlus kujunes sama skisofreeniliseks nagu raamat ise. Me pidasime seda Unioni väljaku äärses Bluenighti salongis, sellises hämarate nurkade, nikerdatud toolide ja art deco peeglitega interjööris, kus sa peaksid tundma ennast Noore Tõusva Tähena. Džinnimartiinid loksumas kandikutel, mida tassivad ringi kivinenud naeratusega kelnerid. Aplad ajakirjanikud, näol teadja irve, jalad ebakindlad, kaanimas tasuta märjukest, et varsti mõnda šefimasse kohta edasi minna.
Mu vanemad käivad käest kinni hoides külaliste hulgas ringi, nende armastuse lool on alati olnud kindel koht Imelise Amy juttudes: mees ja naine juba veerand sajandit ühises loovas töös. Hingesugulased. Nad tõesti nimetavad ennast nii, mis on ka arusaadav, sest seda nad ilmselgelt ongi. Olles neid aastaid jälginud, võin ma seda kinnitada, väike üksildane ainus laps. Neil ei ole teravaid nurki, mida vastastikku maha hõõruda, ei mingeid põhimõttelisi vastuolusid, nad kulgevad läbi elu nagu kaks kokkukasvanud millimallikat, vaistlikult kokku tõmbudes ja välja sopistudes, teineteist oma selgrootu ollusega vastastikku täiendades. See hingesuguluse värk paistab nende näite põhjal nii lihtne. Öeldakse, et purunenud perekondade lastel on elus raske, aga ideaalsete abielude lastel on ka omad probleemid.
Muidugi pean mina istuma troonitaolisel samettoolil kusagil nurgas, kus on vaikne, et mind saaksid usutleda õnnetud lapseohtu praktikandid, kellele toimetaja tegi ülesandeks „tuua paar lauset tsiteerimiseks”.
Mis tunne on viimaks näha, kuidas Amy abiellub Andyga? Sest te ise olete ju vallaline, eks ole?
Küsimuse esitaja on:
a) Andekspaluva olekuga punnsilmne lapsuke, märkmik toetatud ranitsale.
b) Liiga pidulikult riides, lakutud soenguga näitsik, jalas kepimind kingad.
c) Innukas tätoveeritud rokitšikk, kes tunneb Amy vastu suuremat huvi, kui seda võiks ühest tätoveeritud rokitšikist arvata.
d) Kõik kolm.
Õige vastus: d.
Mina: „Oo, mul on nii hea meel Amy ja Andy pärast, soovin neile kõige paremat. Ha-ha.”
Mu vastused kõigile ülejäänud küsimustele, suvalises järjekorras:
„Üks osa Amy lugudest on minust inspireeritud ja muu puhas väljamõeldis.”
„Olen praegu rõõmsalt vallaline, minu elus pole ühtki Asjalikku Andyt!”
„Ei, ma ei leia, et Amy käsitleks mehe ja naise suhete dünaamikat liiga lihtsustatult.”
„Ei, ma ei ütleks, et Amy on aegunud, minu meelest on see raamatusari klassika.”
„Jah, ma olen vallaline. Minu elus pole praegu Asjalikku Andyt.”
„Miks on Amy nii imeline ja Andy pelgalt asjalik? Kas teie siis ei tea ühtegi tugeva iseloomuga säravat naist, kes on otsustanud leppida täiesti tavalise mehega nagu Asjalik Andy? Ah, ma tegin ainult nalja, ärge seda küll kirja pange.”
„Jah, ma olen vallaline.”
„Jah, mu vanemad on kahtlemata hingesugulased.”
„Jah, ma tahaksin seda kunagi ka ise kogeda.”
„Vallaline, ära arvasid, sitapea.”
Ikka need samad küsimused ja mina pean teesklema, et need ärgitavad inimesi edasi mõtlema. Ja küsija teeskleb samuti, et tema küsimused ärgitavad inimesi edasi mõtlema. Olgu kiidetud tasuta joogid.
Ja siis ei tule enam keegi mind küsitlema – juba nii ruttu – ja suhtekorralduse neidis teeskleb, et see on ju tore: nüüd te saate vabalt pidutseda! Ma poetan end vaikselt (väheste) külaliste sekka, kus mu vanemad on oma sõiduvees, palged õhetamas: hambuline naeratus Randi näol toob meelde eelajaloolise mereeluka, Marybeth noogutab ägedalt pead nagu õnnelik ökokana, nende käed on kokku põimunud, nad ajavad teineteist naerma, naudivad teineteise seltskonda, on teineteisest ahvivaimustuses – ja mina tunnen ennast nii kuradi üksildasena.
Lähen koju ja nutan natuke. Saan varsti kolmkümmend kaks. See pole mingi arvestatav vanus, eriti veel New Yorgis, aga ma pean endale tunnistama, et sellest on aastaid, kui mõni mees minus üldse mingeid tundeid äratas. Kui suur on siis tõenäosus, et ma kohtan kedagi, kellesse armuda, veel vähem, et ma armun nii tuliselt, et tahan temaga abielluda? Olen väsinud mitte teadmast, kellega ma kunagi elama hakkan või kas ma üldse kunagi kedagi kohtan.
Mul on palju sõpru, kes on abielus, mitte küll palju neid, kelle abielu on õnnelik, aga ikkagi päris palju abielus sõpru. Need vähesed, kes elavad õnnelikus abielus, on sarnaselt mu vanematega minu vallalise
