hetkel eriti hästi,” ütles Carl pingul häälega.
„Ära muretse,” ütlesin mina. „Mul on nagunii aeg koju minna.”
Koduni oli veerand tundi sõita, otse põhja poole mööda Riveri maanteed. Koht, kus me elame, ajab mulle harilikult judinad peale – kõik need tühjalt seisvad pimedate akendega majad, kus keegi pole kunagi elanud või siis on elanikud sealt välja tõstetud, maja on suure žestiga tühjaks tehtud ja jäetud inimtühjalt konutama.
Kui me Amyga sisse kolisime, sadasid vähesed naabrid meile kohe kaela: kolme lapsega üksikema tuli endatehtud pajaroaga, noor kolmikute isa tõi kuuese õllepaki (naise jättis koju kolmikuid hoidma), tulemata ei jäänud ka mõni maja edasi elav vanaldane tõsiusklik abielupaar ja muidugi Carl vastasmajast. Istusime nendega maja taga terrassil ja vaatasime, kuidas jõgi voolab ja nemad rääkisid nukralt kinnisvaraturust ja intressivabast laenust ning pakkumistest, mis ei eelda käsiraha, ja siis nad märkisid kõik ära, et Amyl ja minul on ainsatena vaba juurdepääs jõele ja me oleme ainsad, kel ei ole lapsi. „Ainult teie kaks? Kogu selle suure maja peale?” imestas üksikema midagi munapudrutaolist laiali jagades.
„Ainult meie kaks,” kinnitasin mina naeratades ja noogutasin heakskiitvalt, kui olin suutäie lõtva munahüüvet suhu pistnud.
„Kõlab kuidagi üksildaselt.”
Selles osas oli tal õigus.
Neli kuud hiljem jäi kogu-selle-suure-maja naine hüpoteegivõla kohtuvaidluses kaotajaks ja kadus koos oma kolme lapsega öö varjus. Tema maja jäigi tühjaks. Elutoa aknal endiselt lapse joonistatud pilt liblikast, vildika ergas toon ajapikku pruuniks pleekimas. Üsna hiljuti märkasin ma ühel õhtul liblika taga räsitud välimusega habetunud meest, kes hulpis seal pimedas nagu õnnetu akvaariumikala. Ta nägi, et teda märgati ja kadus virvatulena maja sügavusse. Järgmisel päeval jätsin eesukse trepile pruuni paberkoti võileibadega. Kott jäi sinna nädalaks vedelema, hallitas ja ähvardas laiali laguneda, kuni ma selle sealt ära koristasin ja minema viskasin.
Vaikus. Meie kandis on alati ebaloomulikult vaikne. Kodule lähenedes, teravalt teadlik enda tekitatud mootorimürinast, silmasin maja ees trepil kassi. Ikka veel seal, kakskümmend minutit pärast Carli kõnet. Mis oli väga imelik. Amy armastas seda looma, kassil olid küüned lõigatud, teda ei lastud kunagi õue, üldse mitte kunagi, sest meie kass Bleecker oli armas, kuid erakordselt rumal loom, nii et isegi vaatamata kiibile, mida ta kandis naha all kusagil oma koheva karvaga kaetud rasvavoltides, teadis Amy kindlalt, et kui kass peaks kunagi välja pääsema, siis ei näe ta teda enam iialgi. Sest kass taarub otsemat teed pidi Mississippi voogudesse – lots-lots – ja vool kannab ta Mehhiko lahte, kus juba ootab näljane hai, lõuad laiali.
Kuid ilmselt ei olnud kassil niigi palju oidu, et trepist kaugemale pääseda. Bleecker passis terrassi serval nagu tunnimees, uljas paksuke, reamees Hiirekuningas. Kui ma juurdesõiduteele keerasin, ilmus Carl oma trepile ning ma tundsin, kuidas nad mõlemad, kass ja vanamees mind pilguga saadavad, kuni, kuidas ma autost välja ronin ja maja poole astun, kahel pool jalgrada pojengid nagu üleküpsenud viljad, mis lausa anuvad saagikoristust.
Kavatsesin just kassil põgenemisteed ära lõigates ta kinni võtta, kui märkasin lahtist eesust. Carl oli seda küll maininud, aga oma silmaga näha oli midagi muud. See polnud mingi viin-prügi-välja-tulen-kohetagasi lahtijätmine. See oli kurjakuulutavalt-pärani-lahti variant.
Carl oli jäänud teisele poole teed vahtima, mis ma nüüd teen, ja mina leidsin end etendamas Mureliku Abikaasa rolli nagu mingis masendavas happening’is. Jäin trepi keskele korraks seisma ja kulmu kortsutama, kuid jooksin siis kähku üles, kaks astet korraga, oma naise nime hüüdes.
Vaikus.
„Amy, oled sa kodus?”
Tormasin ülemisele korrusele. Amyt ei kusagil. Triikimislaud oli lahti tehtud, triikraud ikka veel vooluvõrgus, kleit silumist ootamas.
„Amy!”
Jälle trepist alla joostes nägin Carli endiselt seismas tema maja avatud eesukse raamistikus, käed puusas, jälgimas minu tegevust. Sööstsin teravalt kurvi võttes elutuppa ja tardusin paigale. Vaibal läikisid klaasikillud, diivanilaud oli puruks löödud. Nurgalauad küljele püsti lükatud, raamatud mööda põrandat laiali nagu kaardipakk. Isegi raske antiikne tumba oli kummuli, neli väikest jalga turritamas nagu närtsinud varred. Kogu selle segaduse keskel lebasid teravad käärid.
„Amy!”
Hakkasin jooksma, kisendasin ta nime. Läbi köögist, kus vesi kannus kees, alla keldrikorrusele, kus võõrastetuba seisis tühjalt, siis juba tagauksest välja. Kihutasin tuhatnelja läbi majataguse aia kitsukesele paadisillale, mis sirutus jõe kohale. Kummardusin üle serva vaatama, lootes näha teda meie aerupaadis. Olin ükskord varem ta sealt leidnud – paat kai küljes kinni, vaikselt õõtsumas, Amy nägu päikese poole pööratud, silmad kinni. Jäin tookord seda nõiduslikku vetepeeglit ja Amy kaunist liikumatut nägu põrnitsema, kui tema järsku oma sinised silmad lahti lõi, ilma et oleks mulle midagi öelnud, mispeale ma sõnatult tagasi majja kõndisin.
„Amy!”
Jõel teda polnud, majas samuti mitte. Amyt ei olnud kusagil.
Amy oli kadunud.
Amy Elliott
Päeviku sissekanne
Mõelda vaid, kes on tagasi! Nick Dunne, Brooklyni peolõvi, salapäraselt kadumaläinud suhkrupilve-suudleja. Kaheksa kuud, kaks nädalat ja mõni päev peale – mitte sõnagi ning järsku on ta tagasi, nagu see olekski olnud osa tema plaanist. Tuleb välja, et ta kaotas mu numbri ära. Mobiili aku oli tühi, ta oli kirjutanud numbri paberitükile. Selle oli ta torganud teksaste taskusse ja teksased omakorda pesumasinasse, kus paberitükk oli muutunud tselluloosiks. Ta oli püüdnud sealt siiski numbreid välja lugeda, kuid suutnud dešifreerida ainult ühe kolme ja ühe kaheksa. (Nii ta igatahes väidab.)
Ja siis vajus töö talle laviinina kaela ja järsku oli juba märtsikuu ja piinlikult hilja, et mind üles otsida. (Nii ta igatahes väidab.)
Muidugi ma vihastasin. Muidugi olin ma tema peale viha kandnud. Aga mitte enam. Las ma maalin sellest pildi. (Ütles temake.) Tänane päev. Septembrikuu tuuleiilid. Mina jalutan Seitsmendal avenüül, libistan lõunasöögiaegse pilgu üle veinibaaride kõnniteele tõstetud väljapaneku – lõputu rivi plastmasskandikuid kantaluupide ja melonitega jääkuubikutel nagu päeva kalasaak –, kui ma korraga tajun, et mingi mees ujub mulle vaikselt külje alla. Piilun oma ahistajat vargsi silmanurgast ja taipan, kellega on tegemist. See on tema. Ma-sain-tuttavaks-ühe-poisiga poiss!
Ma isegi ei aeglustanud sammu, ainult pöörasin pead ja ütlesin talle:
a) „Kas ma tunnen teid?” (manipuleeriv, väljakutsuv)
b) „Oh, ah, mul on nii hea meel sind jälle kohata!” (innukas, uksematilik)
c) „Keri õige põrgu.” (agressiivne, kibestunud)
d) „Ennäe imet, Nick, sul pole ilmselt kombeks ülearu kiirustada?” (ükskõikne, mänguline, muretu)
Õige vastus: d.
Ja nüüd me oleme koos. Koos, koos. Nii lihtne see ongi.
Põnev lugu selle ajastusega. Kui soovite, nimetame seda füüsikaseaduseks. (Ja mina nimetan.) Just eelmisel õhtul korraldasid mu
