style="font-size:15px;"> „Veel tahaksin ma võtta lihtsa pühkimistestiga proovid sinu kätelt, need näitavad ära, kas inimene on püstolist tulistanud või mitte. Jälle ainult selleks…”
„Oot-oot-oot. Kas te olete avastanud midagi, mis laseb arvata, et mu naist on…?”
„Ei-ei-ei, Nick,” segas Gilpin kiiresti vahele. Ta tõmbas seina äärest tooli ja istus sellele kaksiratsi tagurpidi. Arutlesin endamisi, kas politseinikud tegelikult ka teevad nii. Või oli selle nipi välja mõelnud mõni nutikas näitleja ja pärispolitseinikud aimavad nüüd teda järele, sest nad olid telekast näinud, kui ägeda mulje see jätab?
„Lihtsalt oleks mõistlik teha kõik nagu kord ja kohus,” laskis Gilpin edasi. „Et lahtrid saaksid täidetud: kontrollime su käsi, võtame proovid ja kui saaks veel su auto üle vaadata…”
„Muidugi. Nagu ma ütlesin, ma teen kõik, mis vaja.”
„Aitäh, Nick. Ma oskan seda hinnata. Meie töös tuleb ette ka seda, et tüüp ei taha koostööd teha, lihtsalt kiusu pärast.”
Juhtumisi olen mina selle tüübi täpne vastand. Mäletan oma lapsepõlvest isa alalist sõnatut etteheidet nagu muutumatut tausta, isa oli just sedasorti mees, kes luusib päevad läbi ringi, otsides põhjust kurjaks saada. Selle tulemusel asub Go vajadusel kohe kaitsepositsioonile ega lase mitte kellelgi endale pähe istuda. Seevastu minust sai vedel nõtkuvate põlvedega autoriteedikummardaja. Ema, isa, õpetajad: kuidas teile endale paremini sobib, härra või armuline proua. Ma vajasin pidevat heakskiitu. „Sa oled vist tõepoolest valmis kas või valetama, varastama, petma, mine tea, ehk isegi tapma selle nimel, et teised peaksid sind heaks inimeseks,” ütles Go mulle kunagi. Me seisime tookord temaga järjekorras, et osta Go New Yorgi kodu lähedalt Yonah Schimmelist knõšše – ma mäletan seda nii selgelt – ja mina kaotasin söögiisu, sest ta sõnad tabasid märki. Ma polnud seda varem endale tunnistanud ja juba tol hetkel ma teadsin, et see jääb mulle alatiseks meelde, praegune hetk on üks neid, mida ma ei suuda mitte kunagi unustada.
Me ajasime veidi aega niisama juttu, mina ja kaks politseinikku, rääkisime neljanda juuli ilutulestikust ja ilmast, kuni mu kätelt võeti püssirohuproovid ja vatitikuga põse märjalt sisepoolelt süljeproov. Teeseldes, justkui selles polekski midagi imelikku, nagu see oleks sama tavaline kui hambaarsti juures käimine.
Kui proovivõtjad minuga valmis said, tõstis Boney uue tassitäie kohvi mulle nina alla ja pigistas mind korraks õlast. „Vabanda äsjase pärast. Kõige ebameeldivam osa minu tööst. Kas tunned nüüd, et jaksad paarile küsimusele vastata? Sellest oleks suur abi.”
„Jah, loomulikult, lase käia.”
Ta tõstis mu ette lauale õhukese digitaalse diktofoni. „Ega sul midagi selle vastu pole? Siis ei pea sa uuesti ja uuesti ühtedele ja samadele küsimustele vastama…” Ta kavatses mu jutu linti võtta, et ma ei saaks hiljem oma versiooni muuta. Peaksin kutsuma kohale advokaadi, hoiatasin ennast mõttes, aga advokaati vajab ainult inimene, kes on süüdi, niisiis noogutasin: pole probleemi.
„Nii: Amy,” alustas Boney. „Kas te olete temaga siin meie kandis juba kaua elanud?”
„Oma kaks aastat.”
„Ja Amy on pärit New Yorgist. Linnast.”
„Jah.”
„Käib ta tööl, on tal mingi amet?” päris Gilpin.
„Ei. Varemalt ta koostas iseloomu määramise teste.”
Uurijad vahetasid pilke. Iseloomu määramise teste?
„Teismeliste- ja naisteajakirjadele,” selgitasin mina. „Teate küll: kas sa oled loomult armukade? Vasta neile küsimustele ja saad teada! Kas mehed peavad sind liiga nõudlikuks? Vasta neile küsimustele ja saad teada!”
„Vaata kui lahe, mulle need testid päris meeldivad,” ütles Boney. „Ma ei teadnudki, et on lausa selline amet. Nende koostamine. Et see võiks kellegi töö olla.”
„Nojah, ega ei olegi. Enam mitte. Internetis on neid nii palju, kui kulub, täitsa tasuta. Amy testid olid nutikamad, ta oli diplomeeritud psühholoog – on diplomeeritud psühholoog.” Keelevääratus pani mu korraks õhku ahmima. „Aga kes siis valib nutikuse, kui midagi antakse tasuta.”
„Ja edasi?”
Kehitasin õlgu. „Edasi me kolisime siia. Ta on praegu rohkem nagu kodune.”
„Ah nii. Muidugi on teil lapsi?” säutsus Boney, nagu oleks kuulnud rõõmsat uudist.
„Ei.”
„Oh. Mida ta siis päevad läbi teeb?”
Seda oleksin minagi teada tahtnud. Kunagi oli Amy naine, kes nokitses kogu aeg millegi kallal. Siis, kui me kokku kolisime, viis ta end põhjalikult kurssi Prantsuse köögiga, käsitses nuga nagu professionaal ja õppis valmistama restorani tasemel boeuf bourguignoni. Lendasime tema kolmekümne neljanda sünnipäeva tähistamiseks Barcelonasse, kus ta lõi mu pahviks sellega, et suutis peaaegu vabalt hispaania keeles lauseid ritta seada, sest oli mitu kuud salaja keeletunde võtnud. Mu naisel oli lahtine pea, ta haaras asju lennult, ahnitses kokku uusi oskusi. Kuid tema saavutustenälja taga oli võistlusmoment, ta tundis haiglast vajadust pälvida meeste imetlust ja tekitada naistes kadedust: Aga loomulikult valdab Amy Prantsuse kokakunsti, räägib vabalt hispaania keelt, harrastab aiandust, kudumist ja jookseb maratoni, spekuleerib hobi korras aktsiaturul, oskab lennukit juhtida ja näeb kõike seda tehes välja nagu supermodell. Ta lihtsalt pidi kogu aeg olema Imeline Amy. Aga siin Missouris teevad naised sisseoste odavas kaubamajas, valmistavad lihtsaid, rammusaid roogasid ja heidavad nalja selle üle, kuidas nad on koolis õpitud hispaania keele lootusetult ära unustanud. Nad lihtsalt ei viitsi võistelda. Amy tungiv vajadus teistest parem olla kohtab siin siirast imetlust või koguni kerget kaastunnet. Minu võidujanuse naise jaoks oli see halvim võimalik keskkond: linn, kus elavad ainult need, keda ei häiri konkurentsist välja langemine.
„Tal on palju hobisid,” ütlesin.
„Kas miski teeb sulle muret?” küsis Boney väga murelikul ilmel. „Kas sa kahtlustad narkootikume või alkoholiga liialdamist? Ma ei taha su naise kohta midagi halba öelda. Päris paljud koduperenaised, rohkem kui sa oskad ette kujutada, sisustavad sellega oma päevi. Sest vaata, kui sa pead üksinda kodus passima, venivad tunnid talumatu aeglusega. Ja kui siis juhtub, et joomisest kasvab välja narkootiliste ainete tarvitamine – ma isegi ei pea silmas heroiini, pigem valuvaigisteid, mida saab ainult retsepti alusel – noh, siinkandis luusib ringi ju igat masti kolle, kes sedasorti kraamiga kaubitsevad.”
„Narkodiilerid ähvardavad meil üle pea kasvada,” kurtis Gilpin. „Meid tabas karm koondamiste laine – koguni viiendik politseinikke sai kinga, kusjuures meid oli liiga vähe juba enne seda. Tõsijutt, ajad on karmid, me lihtsalt ei jõua igale poole.”
„Möödunud kuul oli meil just juhtum, kus ühel koduperenaisel, kenal inimesel, löödi Oxycontini pärast hammas välja,” lisas Boney.
„Ei, Amy joob mõnikord ainult klaasi veini või midagi, aga ei mingeid narkootikume.”
Boney jäi mind põrnitsema – see polnud vastus, mida ta oli oodanud. „On tal siin mõni lähedane sõber? Tahaksime nad läbi helistada, lihtsalt kindluse mõttes. Ära nüüd solvu. Pahatihti on abikaasa viimane, kes halvast harjumusest teada saab. Inimesed ei julge oma sõltuvust tunnistada, eriti veel
