ja edasimüümisega suurkaupmeestele.
Vene kaupmehed armastasid vaha võltsida: et koguseid suuremana näidata, klopiti vaha üles, lisati rasva ning sulatati vaharatastele (bodem) sisse herneid, tõrusid ja kive. Seetõttu tuli vaha kvaliteeti enne Lääne-Euroopasse saatmist kontrollida ning eritempliga varustada.
1426. aastani olid Tallinn ja Riia ainsateks linnadeks, millel oli õigus vaha kvaliteeti eripitsatiga markeerida. Seejärel sai vahapitsati Narva. Headel aegadel 15. saj lõpul küündis vaha väljavedu Euroopasse 130 tonnini ning moodustas ligi ¾ Tallinna väljaveo väärtusest.
Lübeckisse viidi Tallinnast suurel hulgal linakiudu, millest valmistati linast kangast ning ka nööri. 15. saj keskpaigani läks kaubaks Liivimaa mõisatest ja taludest pärit lina. Kõige tuntum lina kasvas Vigala kandis.
Lina on üks vanemaid kultuurtaimi, mida siinmail on kasvatatud juba üle 3000 aasta. Linakiudu saadakse linavartest. Sügisel kitkuti lina juurtega koos üles, seoti kinni ja pandi linaleoauku ligunema. Seal leotas seisev vesi linakiu lahti. Seejärel linad kuivatati. Kuivanud linavarsi töödeldi nii, et eraldusid puhtad linakiud.
Enne tünni pressimist kontrolliti Tallinnas lina kvaliteeti. Seejärel asusid linalaadungid Lübecki poole teele. Ega asjata tuntud Tallinna sealkandis kui „vaha- ja linakoda”.
Traan oli keskajal hinnatud määrdeaine. Seda kasutati jalatsite ja hoburakmete määrimiseks. Traani eksporditi läände suurtes kogustes, see oli kaupmeestele tulus äri. Traani valmistati hülgerasvast. Ühelt hülgelt saadi ligi 130 kilo pekki. Hülgepekki ostsid traanikeetjad kohalikelt, aga ka soome ja rootsi hülgeküttidelt. Traani keedeti sadamas, kuhu raad oli lasknud püstitada vastavad putkad. Linnas oli traaniajamine tuleohu ja haisu tõttu keelatud. Hea määrdeaine saamiseks lisati traanile tõrva ja kalarasva.
Hiliskeskaegsele rõivale on iseloomulik rohke karusnaha kasutamine. Nahkadega ääristati ja vooderdati rõivaid. Rõivaste kaunistamisel hinnati karusnahka enam kui pärleid ja ilukive, seetõttu valitses Euroopas pidev nõudlus vene päritolu karusnahkade järele.
Põhjamaine kliima tingis ohtra karusnaha kasutamise ka Tallinnas. Tallinnas olid vene karusnahad kõrgelt hinnatud kaubaks. Kõige nõutavamateks nahkadeks olid oravanahad. Tuntud ja nõutud olid ka nugise-, kärbi-, nirgi- ning kopranahad. Üldiselt eelistasid hansakaupmehed töötlemata nahku. 14. saj alguses peeti tavaliseks, et kaupmees ostis korraga vähemalt 500–10000 nahka. Näiteks laeval, mis 1368. a Tallinnast Lübeckisse lahkus, oli 17 tündrit ehk 150 000 oravanahka, 320 kärbinahka ja 1600 nirginahka.
3. Kodanikkond
12. saj hakkasid Euroopas piiskopid ja maaisandad oma linnuste juurde tuntumatest käsitöökeskustest kutsuma käsitöömeistreid ja lõid neile tingimused paikseks jäämiseks. Mida kohapeal valmistada ei saanud, seda võis siintoodetu vastu vahetada, selleks oli vaja kaupmehi. 13. saj Lääne-Euroopast üle Ida-Euroopa Bütsantsi kulgenud kaubatee äärde tekkis rida laoplatse. Tallinna saabusid esimesed meistrid arvatavasti 1230. a, kui orduvennad kutsusid Gotlandilt siia 200 saksa kaupmeest. 1346 sai Tallinn hansasüsteemis laokoha õigused, st keegi ei tohtinud kaupu Venemaale vedada teisiti kui Tallinna, Riia või Pärnu kaudu, seejärel elavnes saksa kaupmeeste ja käsitööliste ümberasumine Tallinna.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
