saab preester jagada kõiki kiriku sakramente, välja arvatud vaimuliku ning mürri pühitsemist. Enne preestriks pühitsemist tuleb tal otsustada, kas jääda vallaliseks või abielluda.
Diakon (kreeka k teener) on kolmas, madalaim aste. Diakonil on pühitsus osaleda jumalateenistustel ja abistada preestrit sakramentide jagamisel, kuid ise ta jumalateenistust läbi viia ei tohi.
Ülejäänud kirikuteenijad ei pea olema vaimulikuks pühitsetud ning osalevad kirikuteenistusel, olles selleks piiskopi poolt õnnistatud.
Õigeusu vaimulikud jagunevad omakorda valgeteks ja mustadeks vaimulikeks. Valged vaimulikud on abielus preestrid, mustad vaimulikud on mungad. Piiskopiks võib saada ainult must vaimulik ehk munk (enne mungastamist võib ta olla ka lesk või vallaline preester).
Jumalateenistus õigeusu kirikus ühendab kirikuehituse, kirikliku kunsti, ikonostaasile paigutatud ikoonid, liturgilise rõivastuse, teksti ja muusika, viiruki ning küünlad. Jumaliku liturgia ajal jagatakse armulaua sakramenti. Armulaud sümboliseerib Jeesuse ohvrit, mille ta tõi Jumalale terve inimkonna pattude lunastuseks, nii elavate kui ka surnute nimel.
Õigeusu kiriku liturgia ajal seistakse või põlvitatakse, üksikud pingid on jõuetutele. Puudub kantsel, liturgiat saadab koorilaul, kasutatakse viirukit. Kui luterlik jumalateenistus on eelkõige suunatud meie mõistusele ja sõnale Piiblis, siis õigeusu liturgia mõjutab meie meeli: nägemist (värviküllus, küünlad, tuli), kuulmist (laulev liturgia) ja haistmist (viiruk).
Ikoonide ette süüdatakse küünlaid, omatehtud küünal põleb ca kaks ja pool tundi. Kolmekuningapäeva öösel võetakse püha vett pühakojast või ristikujulisest jääaugust, mille vaimulik on sisse õnnistanud. Rahvasuus nimetatakse neid erilisi veevõtukohti ka jordaniteks.
Preester kasutab jumalateenistusel viirukit, viibutades viirukipanni. Õigeusu kirikus loetletakse tavaliselt seitset sakramenti (püha toimingut ehk salasust), milleks on ristimine, salvimine, armulaud (Püha õhtusöömaaeg), pihtimine (patutunnistus), abielu, haige õlitamine ja vaimulikuks pühitsemine. Samas ei rõhutata sakramentide arvu – ka muud teenistused, nagu mungakspühitsemine või vee pühitsemine, on sisuliselt sama kaaluga.
Õigeusu kirikutes tähistatakse kirikupühasid kas uue või vana kalendri järgi. Vana kalender on Julianuse kalender, uus tekkis 1582. a Rooma paavst Gregorius XIII reformi tulemusena. Seetõttu räägime gregoriuse kalendrist. Liikuvad kirikupühad pannakse iidse traditsiooni järgi paika vana kalendri järgi, mis on kõikide õigeusu kirikute jaoks ühtne.
Vene õigeusu kiriku ja teiste slaavi rahvuste õigeusu kirikute jumalateenistused toimuvad kirikuslaavi keeles, mis kujunes 9. saj kui slaavlastele evangeeliumi kuulutamise keel ning mille juurutasid pühakirja tõlkimisel misjonärist munk Kyrillos koos oma venna Methodiusega. Kirikuslaavi tähestik koosneb slaavi ja kreeka tähtedest, paljud selles keeles kasutatavad sõnad pärinevad kreeka keelest. Võrreldes kaasaegse vene keelega annab kirikuslaavi keel edasi vaimulike mõistete ja seisundite palju peenemaid nüansse ning on seepärast õigeusu jumalateenistustel asendamatu.
Vanausuliste liturgilise muusika eeskujud on pärit Bütsantsi vaimulikust muusikast, mis alles aastasadade pikkuse arengu jooksul omandas venepärase ilme. Vene kirikumuusika arenes rohkem kui viis sajandit ühe stiili raamides, järgides kindlaid reegleid ja seaduspärasusi. See oli ja on tänaseni eranditult vokaalne muusika, kuni 16. saj põhiliselt ühehäälne.
Mitmehäälsuse ametlik tunnustamine Vene Õigeusu kirikus leidis aset 1668. Jumalateenistuse laulude traditsiooniline süsteem asendus heliloojate loominguga (kindlad autorid). 17. saj II poolel tõid välismaal õppinud vene muusikud Moskvasse 5 noodijoont. 18.–19. saj komponeeriti hulgaliselt kirikulaule Lääne-Euroopa muusika eeskujul.
Ortodoksse kiriku muusikaliste arusaamade kohaselt on inglite laul tihedalt seotud jumaliku liturgiaga. Inglid ühendavad ülistuslaulus Kristusele oma hääled maise koguduse häältega. Nii saavad üheks maine ja taevane liturgia nagu ka muusika; muusikariistu ei kasutata.
Loe lisaks: Põhjalikumalt giidi käsiraamatus „Peipsiveer”. Lisad „Õigeusk Eestis” ja „Aleksander Nevski”
11. Pikk ja Lühike Jalg
Pikk Jalg, mida veel 14. saj tunti ka Pika mäena, oli keskajal tänav, mida mööda liigeldi ratsa, kaarikute ja vankritega. Ühena esimestest sai ta 14. saj sillutise. Pool sellest tänavast kuulus Toompeale, alumine pool all-linnale.
Puidust värav ehitati pika mäe alla juba 13. saj II poolel. Kivist väravatorn rajati selle asemele ordumeister van Vriemersheimi loal 1380. a paiku. Alates 1450 toimusid ulatuslikud rekonstrueerimistööd (ehitusmeister Hans Kotke), mille tulemusena kerkis viiekorruseline, ligi 20 m kõrgune väravatorn kolme kaitsekorruse ja trepikäiguga.
Samal etapil ehitati esimene kivist linnamüür Pika jala tee äärde, kuna suhted Toompea ja all-linna vahel ei olnud kõige sõbralikumad. See pidi ära hoidma vaenulikke rünnakuid linna tänavatel. Linna suhteid Saksa ordu ja rüütelkonnaga vürtsitas nimelt massiline talupoegade linna pagemine. Eriti ärevaks muutus olukord Riisipere mõisahärra Johann von Uexkülli hukkamisega Harju väravas 1535. a mais – sündmus, milles ristusid õiguslikud, seisuslikud ja füüsilised piirid.
19. saj keskelt alates majutati tornis linna sõdureid. Hiljem kohandati kolm korrust korteriteks ning tänapäeval on Pika jala tornis kunstnike ateljeed.
All-linna ja Toompead ühendav jalgtee kandis esialgu nime Lühike mägi (korter berg), hiljem hakati seda kutsuma Lühikeseks jalaks. Oma praegusele asukohale all-linna ja Toompea piiril rajati Lühikese jala värav 1454–56 ehitusmeister Hans Kotke juhtimisel. Neljakorruselise väravatorni esimesel korrusel oli traditsiooniliselt ladu, teiselt ja kolmandalt korruselt pääses linnamüürile ning tänaseks hävinud neljas korrus oli lahtine platvorm, mis rahuajal oli kaetud kaitsekatusega. Nii Liivi kui ka Põhjasõjas sai torn kannatada. 18. saj kohandati Lühikese jala väravatorn elamuks.
Väravatorn restaureeriti 1980. a ning ülakorrus taastati oletataval algsel kujul. Praegu tegutseb Lühikese jala tornis ansambel Hortus Musicus ning see on tuntud vanamuusika kontserdipaigana.
Arvan, et nüüd ei jää te vastust võlgu ka tallinlaste riukalikule küsimusele: miks Tallinn lonkab?
Loe lisaks: Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”. Pika Jala „tülimüür” Toompea ja linna vahel.
ALL-LINN
Toompea ja all-linn olid eraldiseisvad haldusüksused, kus kehtis erinev võim ja õigus. Lübecki õiguse kohaselt kuulus all-linnas kogu seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim kaupmeeste hulgast valitud raele. Rae võim ja Lübecki linnaõigus kehtis seejuures mitte ainult all-linnas, vaid kogu linnamaa piirides.
Ühtekokku 8230 ha suurusest alast hõlmas müüriga piiratud all-linn 29,3 ha, Toompea pindala oli 7,4 ha. Toompea ja all-linn ühendati alles 1877. aasta linnaseadusega.
1. Lübecki linnaõigus
On arvatud, et Tallinnas võidi linna kujunemise algaastatel kasutada esialgset Riia õiguse varianti. 1248. a annab Taani kuningas Erik Adraraha Tallinna kodanikele loa kasutada „kõiki õigusi, mis on Lübecki kodanikel”. Samas märgitakse ka esmakordselt Tallinna raehärrasid. Lübecki õigus reglementeeris linna elukorralduse olulisemaid tahke – omavalitsust, tsiviil- ja kriminaalõigust, ehitustöid, heakorda. Lübecki õiguse linnana ja Hansa Liidu liikmena kuulus Tallinn Euroopa õigus- ja majandusruumi.
Iga
