seejärel Rootsi ja lõpuks Vene ametikandjate – asupaigaks. Elanikkond koosnes valdavalt aadlikest, vaimulikest ja väiksearvulisest käsitööliskonnast. Toompea hoonestus on korduvalt hävinud, 1684. a tulekahjus hävis enamik hooneid peale lossi.
Toompea ja all-linn olid nii halduslikult kui õiguslikult kuni 1877. a autonoomsed. Oma nime on Toompea saanud Toomkiriku järgi. Toompeal linnaõigus ja rae võim ei maksnud. Toompea oli maavalitseja kants, kus elasid kuninga ja hiljem orduvõimu esindajad, piiskop ning aadlikud – Harju ja Viru mõisnikud. Toompeal ja selle eeslinnades Tõnismäel ja Kassisabas kehtis maa- ja rüütliõigus, lisaks õiguslikele ja seisuslikele piiridele ehitati Toompea ja all-linna vahele 15. sajandil ka võimas kivimüür.
Toompea on alati olnud võimu kants.
Keskajal olid Toompea ja all-linn senjööri ja vasalli suhetes. Tallinna vabadused ja privileegid kehtisid siis, kui linnuse isand, st kuningas või ordumeister need kinnitas. Kõige rohkem vaidlusi linna õiguste kinnitamisel oli 1513. aastal ordumeister Wolter von Plettenbergi ning 1536. aastal Hermann von Brüggeney ajal, mil põhiliseks komistuskiviks kujunes rae ja aadelkonna erimeelsus linna põgenenud talupoegade väljaandmise küsimuses.
Toompea paelava kirdeosas oli muiste eestlaste linnus. 1220. aastatel kujunes seal nn Suur linnus (castrum maius), mille territooriumil asusid Taani kuninga vasallide – Harju, Viru, Rävala ja vahepeal ka Järva aadlike ning piiskopi elamukrundid. Juba 13. sajandil tekkis sinna tihe hoonestus. Ala ümbritseti müüriga, mille tornide katked on tänaseni jälgitavad – nende hulgas ka Toomvärav ehk Kellatorn (nimetatud 1511 klocktorne, 1694 die alte thumb pforte) praegusel Piiskopi tänaval.
Toompea Väike linnus (castrum minus) kerkis paelava edelajärsakule 1229. aastal. Taanlaste kastell läks 14. sajandi keskel võimu vahetudes Saksa ordule. Ordu rekonstrueeris selle konvendihooneks, mille välisnurkades kõrgusid kaitsetornid Pikk Hermann, Stür den Kerl, Pilsticker ja Landskrone. Linnuse kindlustamiseks rajati eesmüür ja vallikraav. Ühendus all-linnaga toimus Pika ja Lühikese jala väravate kaudu. Kaitsemüür all-linna ja Toompea vahel pärineb 15. sajandist.
Roosikrantsi suurtükitorni ehitamisega 16. sajandi alguses lõppes Toompea ordulinnuse kui kindluse areng ja algas tema järkjärguline muutumine lossiks. 18. sajandil ehitati linnuse idaküljele barokne kubermanguvalitsuse hoone; lõunapool rekonstrueeriti 1920. aastate algul noore Eesti riigi ekspressionistlikuks parlamendihooneks.
2. Toompea loss
13. saj lasi Mõõgavendade ordu siia ehitada ordumeister Volquini juhtimisel kivist väikese ehk ordulinnuse, mis peale taanlaste lahkumist Liivi ordu poolt 14. saj II poolel uueks siseõuega konvendihooneks ümber ehitati.
16. saj lõpus kaotas linnus kaitsefunktsiooni ja nüüdsest ehitas iga võim linnuse vastavalt oma maitsele esindushooneks. 18. saj ehitati Katariina II korraldusel arhitekt Johann Schultzi projekti järgi praegune hilisbarokkstiilis loss – kubermanguvalitsuse hoone. Keskaegse linnuse neljast tornist on hävinud üks (Stür den Kerl), osaliselt säilinud kaks (Pilsticker ja Landskrone), täielikult on säilinud üksnes Pikk Hermann, rajatud 14. saj ja 15. saj 10 m kõrgemaks ehitatud. Praegune kõrgus on 50 m. Keskajal kasutati torni muuhulgas vanglana.
Pärast iseseisva Eesti Vabariigi loomist sai sellest vabariigi valitsuse hoone. Siseõue, vana konvendihoone asemele ehitati 1920–22 ekspressionistlikus stiilis Riigikogu hoone (parlament). Aastal 1918 heisati esmakordselt Pika Hermanni tippu sini-must-valge lipp, mis 1940. a seoses nõukogude okupatsiooni algusega asendati punase lipuga. 1989 heisati uuesti rahvuslipp, mis nüüd heisatakse igal päikesetõusul ja langetatakse päikeseloojangul.
Alates 2000. a on kogu lossikompleks Riigikogu käsutuses. Fassaadil peasissekäigu kohal on Eesti vapp, kolm lõvi tammepärjas.
Loe lisaks: Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”. Eesti lipp ja vapp.
3. Toomkirik
Suureks linnuseks nimetatakse ülejäänud Toompead peale ordulinnuse, mille tõhusat looduslikku kaitset suurendasid tugevad kindlusmüürid. Selle tähtsaim hoone ja linna üks vanimaid kirikuid on toomkirik. 1233. a nimetatakse esmakordselt kirikut paavsti kirjas, milles räägitakse muuhulgas ka verisest tülist peamiselt Taani päritolu feodaalide ja Mõõgavendade ordu vahel.
Toomkirik asub kaheksa ajaloolise tänava ristumiskohal kiriku platsil ja on pühitsetud Neitsi Maarjale. Tallinna Jumalaema Püha Neitsi Maarja katedraali ehituslugu algab koos ristisõdade algusega Põhja-Eestis 1219. Meie teadmised katedraali tollase ehitusloo osas on üsna napid. Tõenäoliselt rajati siis praeguse kiriku kohale provisoorne puuhoone, mille asendamist kivihoonega alustasid 1229. a Toompeale saabunud dominiiklased.
13. saj lõpul alanud ja 14. saj esimesel poolel lõpetatud ümberehitus laiendas kiriku pinda ja suurendas sinna matmise võimalusi. Hoone 15. saj toimunud ümberehitus ja kabelite püstitamine selle ümber avardas neid võimalusi veelgi. Samas oli ka kogu kiriku ümbrus kasutusel kalmistuna kuni 1770. a.
1430 ehitati Toomkirik Gotlandi kirikute eeskujul ümber kodakirikust kolmelööviliseks gooti stiilis basiilikaks. Tallinna gootika on paekivigootika, lihtne ja lakooniline, mida nimetatakse ka alasti gootikaks. Kirikule on lisandunud juurdeehitisi veel 15.–17. saj ja barokkstiilis tornikiiver 18. saj.
Loe lisaks: Lisa 1. Gooti ajastu ja gooti katedraal
1684. aasta tulekahjus sai kirik raskelt kannatada, enamus sisustusest hävis. Kirik on aastast 1240 piiskoplik katedraal, kuni 1565. a katoliku vaimulike käes, pärast seda luterlik kirik. Praegu on Tallinna Toomkirik luterlik piiskopikirik, koguduses liikmeannetajaid 419 (2010).
Kabeli tagaseinal on nimekiri balti aadlikest, kes langesid, võideldes oma isamaa Venemaa eest Napoleoni vägede vastu.
Prantsuse „Grande Armée” marss Venemaale 1812 puudutas ka Kuramaad ja Liivimaa lõunaosa. See põhjustas balti aadlike hulgas enneolematu mobilisatsiooni, tohutu ühtekuuluvustunde. Vene armee koosseisus võitles 1812–13 aastatel 760 balti aadlikku; šoti päritolu Liivimaa aadlik, Vene vürst kindralfeldmarssal, Pariisi vallutamisel vene vägesid juhatanud Barclay de Tollyst kuni noorte kadettideni. Tookord ei olnud aadlike jaoks probleem tunda end puhta südametunnistusega venelastena, vaatamata oma kuuluvusele saksa kultuuriruumi ja protestantlikusse kirikusse, nad moodustasid tsaaririigi väga lugupeetud osa.
Esimene mulje kirikust on barokne, sest sisustus on enamalt jaolt ajast peale suurt tulekahju.
17.–18. saj oli kirikutes kombeks ehitada perekonnaloože. Toomkirikus on neid kaks: rokokooloož perekond Manteuffelitele ja barokkstiilis loož perekond Patkulile, mõlemad 18. saj.
Kooriruumi parempoolse seina vastas on Rootsi väepealiku Carl Heinrichson von Horni ja tema abikaasa sarkofaagi pealmine plaat aastast 1601, selle kõrval Otto von Uexkülli sarkofaagi pealmine plaat aastast 1601, mõlemad Arent Passeri töökojast.
Barokkstiilis altar on valmistatud kuulsa Tallinna puunikerdaja Christian Ackermanni poolt 17. saj lõpus. Altaripildiks 19. saj lõpust baltisaksa päritolu professori Eduard von Gebhardti maal „Kristus ristil”.
Renessanss-stiilis sarkofaag Rootsi väepealikule Pontus de la Gardiele ja tema abikaasale Sophia Gyllenhjelmile. Sarkofaagi tellis Rootsi kuningas Johann III oma liigtütrele Tallinna ühe 16. saj Tallinna kuulsaima skulptori ja kiviraiduri Arent Passeri käest. Rikkalikult kaunistatud sarkofaagil on mõlema kõrgreljeefid. Väepealik on sõjarüüs, jalgade juures kiiver ja kindad, tema abikaasa uhkes hispaania
