a ilmus Lübecki linnaõiguse trükitud versioon ja nüüdsest kõigile ühine tekst.
Tallinna raad täiendas Lübecki õigust omapoolsete määruste ja korraldustega. Bursprake oli regulaarselt etteloetav korraldus. Ettelugemise tava kehtis kõigis Lübecki õiguse linnades (14. saj keskpaigast kuni 1876. a). Ka gildide ja tsunftide sisekord oli rae kontrolli all, sest skraad tuli raes kinnitada. Lübecki õigus oli Tallinnas jõus 1865. aastani, mil siin kinnitati nn. Balti eriseadus. Tallinna raad tegutses alates 1877. a vaid kohtuasutusena ja saadeti 1889. a laiali. Nimetatud koodeksis kajastub mitte ainult Tallinna keskaegne õiguskord, vaid ka tolleaegne olustik ja mentaliteet.
Loe lisaks: Lisa 6. Lübecki õiguse Tallinna koodeks – 1282
2. Sadam ja meri
Meri oli Tallinna õitsengu ja hädade alus. Mere poolt olid saabunud ristisõdijad ning sealt ähvardas oht hiljemgi. Hansalinnana pidi Tallinn kaitsma oma kaubalaevu ja saari soovimatute sissetungijate eest. Just merepoolsesse külge hakati 13. saj esmakordselt kivist linnamüüri ehitama ning sealtsamast, Suurest Rannaväravast sai 16. saj alguse ka uut tüüpi suurtükitornide ja seda täiendavate vallide rajamine.
Soodne sadamakoht mere ääres tõstis Tallinna jõukate kaubalinnade hulka. Peamised kaubateed kulgesid meritsi, seega oli sadam iga hansalinna eelduseks. Tallinn oli sadamakohana tuntud juba viikingitele. Noore hansalinna esimene sadam oli praeguse Kanuti aia kandis. Järk-järgult liikus sadamakoht edasi Väikese Rannavärava ja lõpuks Suure Rannavärava lähedusse. Meri oli sajandeid tagasi linnale tunduvalt lähemal ning loksus kohati pea linnamüüri all.
Sadamat valvasid sadamavaht ja mündrikud. Sadamavaht hoidis korras rae laevu ja meremärke. Enamasti eesti päritolu paadimehed ehk mündrikud hoolitsesid sadama maabumissilla (bollwerk) heakorra eest ning tegid päästetöid. Lisaks neile värvati väiksematele ekspeditsioonidele kalamehi ja suurematele palgasõdureid hansakaubanduse üle kontrolli tagamiseks ning mereröövlite jälitamiseks. Juba varasemast tuntud röövretked sagenesid 16. saj. Isegi Taani sõjalaevastiku ülem Sören Norby käis 1520. aastatel n-ö vabal ajal Aegna lähistel laevu riisumas, samuti rüüstati Tallinnale kuulunud saari. Raad pidas seetõttu vajalikuks paigutada Aegnale kaks valvepaati sõjameestega.
Suure Rannavärava juures paiknenud sadam koosnes maabumissillast (bollwerk) ja sadamavalvuri majakesest. Kuna Tallinna sadam oli madal, siis suured kaubalaevad seisid ankrus sügavamas vees. Silla äärde randusid põhiliselt väiksemad laevad ning mündrike paadid, mis süvavees seisvatelt laevadelt kaupu lastisid.
Hansakaupmehed võtsid kasutusele uue laevatüübi – koge. Üsna aeglane, ent merekindel koge jäi Läänemerel valitsevaks laevatüübiks kuni 15. saj. Lisaks ühemastilisele kogele seilasid merel ka kolmemastilised koged, mida nimetati hulkideks (holk).
Hansakoge oli sobivaim just kauba vedamiseks, kuna mahutas oma kreeka pähkli koore kujulisse matsakasse keresse ligi 200 tonni kaupa. Soodsa tuulega liikus koge ka suhteliselt kiiresti. Lübeckist Tallinnasse tulekuks kulus 6–12 päeva. Et kaubareis ise koos laadimiste-lossimistega võttis aega tunduvalt kauem ja laevatamisperiood kestis vaid aprillist novembrini, jõudsid kaupmehed Tallinna ja Lübecki vahel teha harilikult 2, harvemini 3–4 kaubareisi aastas. 15. saj saabus Tallinna sadamasse keskmiselt 50–70 laeva aastas. Rekordiline aasta oli 1435, kui sadamast käis läbi 102 kaubalaeva.
Kaubanduse areng ja suurema süvisega kogede kasutuselevõtt sundisid Tallinna raadi sadamat laiendama ning uusi kaisid rajama. Töö sadama laiendamisega jätkus pidevalt. Ettevõtmist soosisid ka Tallinna ja Tartu piiskopid. Piiskoppide ürikust 1336. aastast selgub, et kõik, kes aitavad Tallinna sadama ehitusele kaasa, vabastatakse 40 päevaks pattudest.
Tallinna rae korraldusel hakati alates 16. saj meresõidu hõlbustamiseks märgistama sadamasse viivaid veeteid ja ankrupaiku meremärkidega, milleks kasutati merepõhja kinnitatud tünne. Selleks, et kallite kaupadega koge karile ei sõidaks, püstitati 1531. aastal Hansa Liidu ülesandel ja Tallinna rae korraldusel ning rahastamisel Hiiumaa rannikule Kõpu tuletorn.
Laeva lossimist tohtisid mündrikud alustada vaid siis, kui laev oli ankrus ja laeva purjed alla lastud. Mündrikud tõid oma madalapõhjaliste paatidega kaubad ja meeskonna laevalt maale ja vastupidi. Et aga mitte iga koorma tarvis paati kaldale lohistada, sõitsid voorimehed spetsiaalselt selleks ettenähtud kõrgerattalistel kaarikutel otse madalasse lahevette ja sealt laaditi koormad mündrike paatidesse. Mündrike ülesandeks oli ka rannal redutavate mereröövlite jälitamine. Samuti oli nende tööks kokku korjata lahel triiviv risu ja praht, hoida korras sadamasilda ja paigaldada meremärke.
Mis liiki kaupu Tallinna tulevatel või siit lahkuvatel laevadel iganes ei veetud – vaekotta, keldritesse, majadesse või aitadesse ja sealt laevadele – pidid seda kandma üksnes kandjad, ilma mingi erandita, ja nad pidid kõikjal, kus tarvis, kaupmeestele käepärast olema, saama selle eest ettenähtud tasu. Kandjad (dreger) oli üks levinumaid ja hädavajalikumaid elukutseid transporttööliste hulgas. Eesti soost tugevad mehed olid spetsialiseerunud teatud kindlate kaupade kandmisele: näiteks soolakandjad (saltdreger), õllekandjad (berdreger), veinikandjad (windreger).
Kandjate töötandriks olid sadam ning vaekoda. Nende ülesandeks oli vastutada ka vaekoja ümbruse korrashoiu eest. Kuna laevaliiklus oli suhteliselt ebaregulaarne, pidid kandjad vajadusel kohe kättesaadavad olema. Seepärast kohustas raad kandjaid elama linnamüüriga piiratud linnas ning andma ka kodanikuvande.
Kandjad olid linnas tuntud kui väga tugevad tugevad mehed ning just seetõttu kuulus kandjate vennaskond rae erikomandosse moodustades linnas nö turvameeskonna, keda raad erivajadusel näiteks hukkamiste täideviimisel, tulekahju korral, avaliku korra kaitsmisel ja teiste ootamatute sündmuste (epideemiad, sõda jne) puhul rakendas. Nimetatud ülesannete täitmiseks nõuti igalt vennaskonna liikmelt vajalikke vahendeid nagu tapper, kirves või muud sobilikud pikavarrelised relvad.
Ühtsele kaubandusruumile omaselt Hansa Liidul sisetollid puudusid. Hansalinnadelt võeti tolli vaid erivajadusel, näites sõjaolukorras, mereröövlite tõttu või ajal, mil vajati täiendavaid sissetulekuid. Küll aga oli toll kaupadele, mis saabusid Tallinna sadamasse Hansa Liitu mittekuuluvatest linnadest. Maksu koguti sadamas kas sadamavahtide või mündrike poolt.
Tallinna linna suurima sissetulekuallika moodustasid aktsiisid, aastamaks ja veskitulud, mis andsid keskajal üle 2/3 kõigist linna tuludest. Kui veskitelt saadav tulu oli seotud kohaliku tootmisega, aastamaks kinnis- ja vallasvara ning sularaha pealt aga peegeldas linna kaupmeeste ja käsitööliste jõukust, siis aktsiis oli seotud otseselt hansakaubandusega. Maksu võeti õllelt, veinilt ja paekivilt, mis kokku moodustas 15. saj teisel poolel ligi 1/3 kogu linna tuludest. Eriti oluliseks tuluallikaks oli õlleaktsiis, mida kohalikud pruulijad maksid raele kolm killingit iga tünni õlle pealt. Kontroll importveinilt ja – õllelt aktsiisi maksmise üle lasus mündrikel. Aktsiisi võeti ka igalt sadamas laaditud kivilt: iga 100 kiviplaadi eest tuli maksta üks Riia mark, iga hauaplaadi eest üks veering.Tallinn sai hansakaubandusest mitte niivõrd otsest tulu tolli näol, kui pigem kaupmeeste tulude pealt nii aastamaksu kui aktsiisidena.
Kõige tähtsamaks kaubaks, mida läänepoolsetes hansalinnadest Tallinnasse toodi, oli sool. Nii öeldaksegi, et Tallinna linn on ehitatud soolale. Sool oli maksevahend, mille vastu vahetati teisi kaupu, eriti vilja. Omamoodi rikkuse ja võimu sümbolina vääris sool oma iidset nimetust „valge kuld”. Soola vahendamine Venemaale pani aluse Tallinna kaupmeeste jõukusele.
Sool moodustas suurema osa Tallinnasse saabunud laevade lastist. Soola toodi peamiselt Prantsusmaalt Garonne’i suudmes asuvast Brouages’ist ja ja Loire’i suudmes asuvast Baie’st ning Portugalist, aga ka Saksamaalt, Lüneburgist. Soolakaubanduse
