Parem, kui poiss aimab, mis ohud teda varitsevad. Jo’ithao allakäigus oli ju süüdi ka liigne eneseusk.
«Ma ei tea neid vastuseid, mida ta otsib,» ütles Yuruki vanamehe poole pöördudes.
«Aga tema teab,» sosistas poiss nii vaikselt, et seda peaaegu ei olnudki kuulda. «Natuke. Tema teab…» sosistas ta ja nõksatas peaga nurgas magamist teeskleva Tha poole. «Ta ei ole hunt. Ega koer. Temas on väga palju valgust. Ta on vaim.»
Teadmamees puhkes võidukalt naerma ja laksas peopesaga vastu põlve.
«Kas ma ei öelnud? Poiss on terane, ta on tark ja tema pilgu eest neid asju peita ei saa! Mina ei näinud, aga tema, tema nägi!»
Yuruki puhises ärritunult ja pöördus esimest korda otse poisi poole: «Tha on hunt, sest ta kannab hundi nahka, tema loomus on hundi loomusesse kätketud. Tha ei ole vaba minema ja tulema nagu teised… vaimud. Hundi kuju seob teda, piirab teda ja jahipidamisest teab ta kordades rohkem kui Väest.»
«Ära laima,» lõikas Yuruki pähe Tha hääl. «Nii kasutu ma ka ei ole!»
«Hunt räägib teiega!» prahvatas poiss elevil häälel ja tema tumedais silmis süttis tuli nagu lootuse leek talvise pööripäeva lõkkes. «Ma nägin seda, nägin! Vägev!»
«Tasem, Kishine!» manitses vana. «Ära isandat nüüd pahanda!»
Yuruki ei olnud pahane, ta istus tummaks lööduna, sest tema mõistus kiilus kokku. Kishine, nagu Yuruki väga hästi teadis, tähendas vanas keeles rebast, keeles, mida pruugiti siinmail enne Adorini rahva tulekut. Rebaseks oli aga hüütud üht teist meest, seda, kellele sai osaks Jo’ithaona ajalukku minna. Millegi pärast sai just see kokkulangevus või saatuse sõrmevibutus Yuruki silmis otsustavaks.
«Vend, su külalised on mures,» äratas Tha hääl mehe viimaks meenutuste tardumusest. Hundi silmade läbi nägi Yuruki, et vanamees ja poiss jõllitavad teda tõepoolest, silmis hirmusegune helk.
«Isand?» uuris vana mees ettevaatlikult.
«Pole ma kellegi isand,» pomises Yuruki ja tundis end korraga ääretult väsinuna ja palju vanemana, kui tema kakskümmend kuus eluaastat lubanud oleks. Samas – ega ta juuksed just päris niisama, asja ees, teist taga, hallid olnud.
«Andestust, isand,» ütlesid poiss ja vanamees kui ühest suust, märkasid siis oma apsakat ja pöörasid pilgud maha.
«Kas teda kardetakse siin?» päris Yuruki, kui oli viivu järele mõelnud. «Kas külarahvas armastab Kishinet? On tal peret, sõpru?»
Tha sosistas, et poisi kõrvad hakkasid nende sõnade juures tulitama, ja Yuruki aimas, mislaadi vastust oodata.
«Ega teda väga ei armastata,» vastas vanamees puiklevalt, siludes põlve kohalt viledaks kulunud püksiriiet. «Poiss on oma ea kohta liiga taibukas, kui nii saab öelda. Väleda keelega ka, sellega just samavanuste seas sõpru ei leia. Perekond… nojah, mina tal olengi – Kishine on mu vennatütre poeg. Vennatütar aga, eksole, tema ja ülejäänud pereliikmed hukkusid sõja ajal.»
Yuruki noogutas mornilt. Täpsustusi ei olnud vaja, ta teadis väga hästi, mis sõjast jutt, sest sellesama keerise tuuled olid tedagi kodust lahkuma sundinud ja viinud teele, kus ta kohtus praeguse keiser Sidoeno, keisrinna Shisame ja hukatusse langenud Jo’ithaoga. Teele asudes oli Yuruki ise olnud noor, ehkki mitte nii poisike kui Kishine praegu, ja temagi südant vaevasid toona tuhanded küsimused, millele laiast maailmast vastuseid otsida. Ta oli päris mitmeid vastuseid ka leidnud, ehkki need ei olnud iialgi päris sellised, nagu ta alguses lootis või ihaldas.
«Poiss tuleks ehk pealinna viia,» sõnas Yuruki mõne vaikuseminuti järel. «Keisripalees või selle juures leiduks meistreid, kes üht-teist õpetada suudaks… kuid mina ei saa pealinna minna, paraku on mul see surma ähvardusel keelatud.» Ta pidas järgmise pausi, mille jooksul poiss ja vanamees paljutähenduslikke pilke vahetasid, nagu Tha muigamisi mainis.
«Ärge üldse hakake endale midagi suurejoonelist ette kujutama,» nähvas Yuruki nende mõtteid aimates. «Ühesõnaga, Keisrilinna ma poissi viia ei saa, aga võiksin ta kaasa võtta oma koduprovintsi Haigrujärvele. Järvelinnas elab samuti mitu head ja tarka meest, kelle teadmistest tulu tõuseks. Haigrujärvelt võiks juba mõni usaldusväärne isik Kishine pealinna viia, kui vaja.» Yuruki peatus, et kuulata, mida vana mees tema plaanist arvas, kuid too ei lausunud silpigi.
«Nii on,» köhatas Yuruki ebamugavust tundes. «Rohkemat ma pakkuda ei saa kui seda, et olen poisile kaitsjaks ja teejuhiks Haigrujärveni. Õpetada ma teda ei oska, kui poiss just mõõgakunsti või viiulimängu vastu huvi ei tunne.»
«Isand Yuruki, kui saaksite seda teha, oleksin igavesti teie tänuvõlglane,» lausus vanamees tundeliigutusest hapral häälel. «Paremat ei julgeks ma lootagi.»
«Ja sina, Kishine?» uuris Yuruki, vanamehe sõnu ja talle meelevaldselt omistatud tiitlit ignoreerides.
«Palun, isand, palun luba mul kaasa tulla! Ma ei tee ilmaski tüli, kõnnin kiiresti, ei virise ega söö palju ja ma võin tuld teha – isegi päris märgade puudega! Oskan haavu ravida ja sokke nõeluda ja…»
Yuruki tõstis käe, et poisi sõnadevoolu peatada.
«Kõik see on väga hea, aga ära mind iialgi isandaks kutsu. Minu nimi on Yuruki – või kui vaja, siis ka midagi muud –, aga isand ei ole ma ühtegi pidi ja sa ei pea mind teenima. Nõus?»
«Nõus, i-Yuruki!» hõiskas poiss rõõmujoovastuses.
Nii juhtuski, et Yuruki, kelle loost vaid vähesed teadsid täit tõtt, ja Kishine, kelle lugu oli alles algamas, asusid järgmisel hommikul varavalges teele. Koos nendega rändas Tha, kelle lugu oli vanem nii mõnestki mäest, kuid kes seda ise väga hästi ei mäletanud.
Tunnike kõnniti vaikuses. Tha jättis kahejalgsed peagi maha ja lipsas puude vahele ühtesid või teisi jälgi ajama. Esialgu paistis Kishine üsna unisena, nagu ei oleks öösel üldse maganud – mis võiski vabalt nii olla –, kuid siis tuli päike välja ja kuldas pisut liivase metsatee sooja valgusega üle. Poiss elavnes sedamaid, Yuruki kuulis, kuidas tema samm pikemaks ja kindlamaks muutus. Järgmiseks juhtuski see, mida Yuruki juba tund aega peljanud oli. Kishine hakkas küsimusi esitama.
«Yuruki?» alustas Kishine arglikult. «Kas sa… kas te rändate kogu aeg üksi?»
«Ma ei ole kunagi üksi.» Yuruki viipas metsa suunas, kuhu Tha luusima läinud oli. «Isegi mitte siin,» ta osutas oma oimukohale. Hetke pärast turtsatas mees naerma. «See kõlas nüüd küll üsna totakalt.»
Poiss itsitas häbelikult, kuid muutus samas taas tõsiseks. «Ma nägin küll. Teie vahel on nii palju… köisi. Ma nimetan neid köiteks. Aga ma ei mõelnud päris seda.»
«Nojah,» tegi Yuruki rännukeppi keerutades. «Muidugi reisin ma vahel koos teiste inimestega, mõnikord sõidan kaupmeeste karavanidega kaasa ja muud sellist. Üldiselt aga – mulle meeldib omaette rännata, sest siis ei pea näitlema. Inimesed võivad imelikult käituda, kui nad sind kuidagi eriliseks või kuulsaks või ohtlikuks peavad.»
«Ma tean,» pomises poiss. «Aga sa… see tähendab, te ju oletegi kuulus ja ohtlik?»
«Hmm,» mõmises Yuruki ja sügas kukalt. «Kuulsus on lihtsalt tüütu – umbes nagu pind peopesas, mis kogu aeg torgib. Ja kes meist ei oleks ohtlik?»
«Kindlasti on mõned ohtlikumad kui teised,» vaidles
