Minuga võid vabalt rääkida.»
«Kes sa siis enda arust oled?» päris Kishine julgust saanuna.
«Rändmuusik, enamasti,» vastas Yuruki otsekoheselt. «Päritolult olen kitsekarjusest külapoiss ja usu, et pärinen veel hullemast kolkast kui see siin. Sündisin Mustjala külas – sügaval Haigrujärve põhjametsades. Kena vaikne kohake.»
«Miks sa ära tulid?»
«Tema pärast,» osutas Yuruki taas oma meelekohale. «Sõja pärast ka. Astusin vabatahtlikuna maaväkke.»
«Kas sa siis kohtasidki teda? Noh…»
«Jo’ithao’d?» ütles Yuruki välja nime, mille lausumiseks Kishine keel ei paindunud. «Nojah, umbes nii küll. Me ei olnud just sõbrad, rohkem nagu teekaaslased. Kui järele mõelda, siis tal vist ei olnudki ühtki sõpra, ta hoidis kõigist alati eemale. Alati omaette… kuigi – ega ta algusest peale veel täiesti segi ka ei olnud.»
Järgmised veerand tundi kõnniti vaikuses. Ilmselt seedis Kishine kuuldut ja otsis sõnu järgmiste küsimuste tarbeks ning Yuruki ei hakanud vabatahtlikult ka midagi jutustama. Niigi oli ta hommiku jooksul pidanud valulikes mälestustes tuhnima märksa rohkem, kui tervislikuks pidas. Püüdes mõtteid mõnusamatele radadele viia, ümises Yuruki kõndides lihtsat viisijupikest.
«Kas sinul on sõpru?» katkestas Kishine tema jorutamise. Päris sellist küsimust ei olnud Yuruki oodanud.
«Ikka,» kehitas mees õlgu. «Omal teel olen kohanud palju suurepäraseid inimesi ja mõnda neist võin õnneks ka sõbraks pidada.»
«Aga sulle meeldib üksi rännata?» puuris poiss edasi.
«Vähesed mu sõpradest on hingelt rändurid. Neil on kohustused, perekonnad – kõik see, mis teeb inimese paikseks.»
«Kas keiser on ka sinu sõber? Ja keisrinna? Sa ju rändasid koos nendega?»
Yuruki köhatas. «Kuskohast sa neid küsimusi võtad?» imestas ta siis. «Vastused, järjekorras: ei, ei, jah. Rändasin nende kaaskonnas ja seda enne Haigrukeisri troonile tõusu. Kuulusin isand Sisagi Sidoeno ihukaitse hulka, mind sidus temaga teenistusvanne, mitte sõprus. Olin ju külapoiss, pealegi palju rumalam kui sina, ja tema… noh, tema oli sündinud valitseja. Mässis mu ühe liigutusega endale sõrme ümber.»
«Aga keisrinna?» päris Kishine kiuslikult.
«Ei,» teatas Yuruki kategooriliselt ja üsna järsult, rohkem teema ammendatuks kuulutamiseks kui vastuseks. «Võib-olla ma siiski ülehindasin su taiplikkust.»
«Vabandust,» pomises Kishine piinlikkust tundes.
«Elan üle. Aitab nüüd minust,» teatas Yuruki otsustavalt. «Räägi endast!»
Poiss kohmetus. «Minust ei ole eriti midagi rääkida.»
«Jama jutt! Igalühel on lugu, selle tee lugu, mida mööda ta käib. Kõigist on midagi rääkida. Sa ei pea, kui ei taha – mina ei nõua, et urgitseksid mälestustes, mis on ehk hellad või lausa valusad…» Yuruki tegi paljutähendusliku pausi, «aga midagi naljakat on sinuga ikka juhtunud? Või mis?»
Kishine vajus mõttesse, niipalju kui Yuruki poisi muutunud sammurütmist ja hingamisest välja lugeda oskas.
«Ära kiirusta, võid juhtumistest vabalt ka peale lõunat rääkida. Või homme.»
Paar tundi hiljem pöörasid rändurid rannikule viivalt teelt ära väiksemale, otse mägedesse tõusvale rajale. Yuruki just ei vaimustunud mõttest, et peab Kishine läbi Iidseile kuuluvate alade viima, ent üle mägede oli tee märkimisväärselt otsem. Parema meelega ei oleks ta isegi vaimude valdustesse jalga tõstnud, aga lõppude lõpuks oli viimasest kokkupuutest möödas juba aastaid ja Tasakaal püsis vankumatult. Pealegi tuli varem või hiljem poisile selgeks teha, millised ohud teda Iidsete poolt ähvardasid. Arvestades Tha hinnangut, et Kishine võib Väes üpriski tugev olla, uskus Yuruki, et varem on parem.
Lõuna möödus üsna vaikselt ja Kishine ei teinud ainsatki katset oma naljaka loo rääkimiseks ega küsinud ka midagi Yuruki mineviku kohta. Endist viisi vaikides alustasid nad päevatee teist jalga, kohates mägirajal vaid mõnd üksikut teelist. Õunakoormat vedava talumehe käest sai Yuruki teada, et järgmine küla ei ole enam kaugel ning reipalt astudes jõuavad nad kindlasti enne pimedat kohale.
Küla ei olnud just palju suurem eelmisest, Kishine kodupaigast, aga kohalik teemaja võinuks kuuluda mõne väiksema linna miljöösse. Tundus uskumatu, et sellises kauges nurgakeses nii palju teelisi käia võis.
«See on kaevanduste pärast,» lausus Kishine esimesed sõnad pärast lõunapausi. «Sealsed töölised käivad sageli siin aega veetmas. Ja karavanide mehed.»
«Imelik, et meile ühtegi karavani vastu ei juhtunud,» arvas Yuruki, kes oli taas ülle võtnud pimeda ja pisut kohmaka rändmuusiku maskeeringu. «Lähme, vaatame, kas siit majast teenistust ka leiab!»
Eelmisel õhtul osaks saanud tähelepanu tõttu arvas Yuruki paremaks, et Tha seekord metsa varjule jääb. Sedasi olid tundmatuks jäämise võimalused suuremad. Kishine pidi etendama rändmuusiku vennapoja ja abilise rolli ning Yurukit edaspidi onu Yapiks kutsuma.
Teemaja peremees lubas pillimehele ja tema abilisele lahkesti söögipoolist ja peavarju ning avaldas kahetsustki, et majas külalisi vähevõitu.
«Kaevurid püüavad veel enne vihmade algust võimalikult palju maaki kätte saada. Varsti saab hooaeg läbi ja siis on teedel märksa rohkem liikumist – mõnel sellisel õhtul võiksite esinemise eest päris hea teenistuse saada, aga paistab, et te ei ole paigale jäämisest huvitatud?»
«See on kena pakkumine küll, aga poisi pärast pean enne talve Koopalinna jõudma,» luiskas Yuruki sundimatult, ise samal ajal viiulit lahti pakkides. «Ei tahaks kuidagi külmal ja lumisel ajal teele jääda, mägede ületamisest rääkimata.»
«Muidugi-muidugi,» noogutas peremees ja pöördus siis jälle laudu pühkima. Teinud lumivalge lapiga paar-kolm hoogsat liigutust, pöördus ta uuesti Yuruki poole:
«Mägedes on õnneks kõik vagusi püsinud, vähemalt kevadest saadik juba. Meil oli siin pikalt tüli röövsalkadega – selliste kõrilõikajatega, kes aastate eest laagreis ülevaatajaiks olid ja keiser Sidoeno käsu eest põgenedes lindpriideks hakkasid… Aga nagu ma ütlesin, juba oma pool aastat on vaikne.»
Yuruki noogutas mõtlikult, tänas peremeest ja asus siis talle ette näidatud istmele saalinurgas.
Õhtu veeredes mängis Yuruki kõrtsi kogunenud külameestele pikalt ja kohusetundlikult, võttis alandlike tänusõnadega vastu lihtsa, kuid maitsva õhtusöögi ja kamandas Kishine pärast einet voodisse. Et teemaja oli suur ja külalisi vähe, lubas peremees kostilistel lahkelt peamaja lihtsamat sorti toas ööbida. Yuruki tänas meest põhjalikult, ent tuppa jõudes lasi kuuldavale pika toriseva monoloogi lämmatavate ruumide kohta.
«Miks sulle toad ei meeldi?» julges Kishine ühe küsimuse esitada.
«Palavuse pärast,» vastas Yuruki, nagu olnuks põhjus päevselge. Ruumis ei olnud küll külm, aga mitte ka soojem kui hiliskevadisel varahommikul ning madratsile heitnud Kishine oli endale villase tekigi peale tõmmanud.
«Tubades on alati nii lämbe ja umbne, see ajab mu hulluks. Aga mis teha, ei ole hea vastu punnida, kui inimesed tahavad lahked ja vastutulelikud
