pikk ja väsitav.
Järgmiselgi päeval ei kuulnud Yuruki poisi suust naljakat lugu – ega ka eriti midagi muud. Tee ronis kogu aja sihikindlalt ülespoole ning ehkki poiss kordagi ei kaevanud ega virisenud, tegi Yuruki mitmeid puhkepause. Mehe teravale kõrvale ei jäänud märkamatuks väiksemadki muutused poisi jalaastes ja ta sai suurepäraselt aru, et lakkamatu mäkketõus noorukest rändurit kurnas.
Tha ei viitsinud kahejalgsete rütmis lonkida ja jooksis metsas omi haake. Lõppude lõpuks oli tee veel üsna tee moodi ja Yuruki ei vajanud hundi abi, vähemalt otseselt mitte. Koos veedetud aastate jooksul oli mees hingevennalt mõndagi õppinud, seda ise tähelegi panemata. Vaimolendid, kelle hulka Tha tõepoolest mingis mõttes kuulus, oskasid tunnetada ümbrust kogu olemuse kaudu ning osa võimest oli aja jooksul Yurukile üle kandunud.
Õhtul peatusid teelised kiirevoolulise oja ääres. Kishine tegi lõkke üles ja Yuruki valmistas Tha toodud jänesest õhtusöögi. Ilm oli vaikne ja kuiv, tehes lageda taeva all ööbimise Yuruki arvates iseäranis mõnusaks.
Järgmise päeva jooksul möödusid nad kolmest eri kaevandustesse viivast teeotsast ja kohtasid mitut pikka muulakaravani. Napid ajajatega vahetatud sõnad kinnitasid, et mägedes on kõik vaikne ja teed nii ohutud, kui need kuristike ja järsakute kohal üldse olla saavad.
Rada ronis üha kõrgemale ning ajapikku hakkasid hõreda männimetsa puud madalamaks ja kiduramaks jääma. Üsna pea ilmus rännumeeste kõrvale tagasi ka Tha, kõrvad tähelepanelikult kikkis ja kuldsed silmad hoolikalt ümbrust uurimas. Inimtühjad mäed olid üheks Iidsete lemmikpaigaks, kohaks, kus Leppe alusel kehtisid vaimude, mitte inimeste seadused. Et terve nahaga üle kuru pääseda, pidid rändurid maa pärisperemehi austama ja nende reeglitest rangelt kinni pidama.
«Täna jääme varem laagrisse ja homme ületame kuru,» teatas Yuruki paar tundi pärast lõunapausi. «Kishine, siin on Iidsete alad – nägid neid kivi-iidoleid tee ääres? Siin ei ole ettevaatus liiast ning me peame vaime mõne ohvrianniga meeles pidama.»
Teadmamehe õpipoisina tundis Kishine riitusi hästi. Yuruki muretses, et ehk liigagi hästi. Väe tundja kohalviibimine ei saanud vaimudele märkamatuks jääda ning poisi osalemine ohvritalituses tähendas sama, kui täiest kõrist karjuda: «Näe, siin me oleme!» Kuigi… parem see, kui vaimudele salaja ligi hiilimist üritada.
«Kishine?» pöördus Yuruki veel korra poisi poole, kui too juba tekkidest ja mantlist asemel lebas. «Üks väga oluline asi: kui juhtud unes nägema, et Iidsed sulle midagi pakuvad, siis ei tohi sa pakutut mitte mingi hinna eest vastu võtta. Mitte mingil juhul. Tha lubas su unenägusid valvata, kuni mägedes oleme, aga sellegi poolest – ära võta neilt midagi vastu!»
«Hea küll,» lubas Kishine ebalevalt, saamata täpselt aru, miks Yuruki lihtsaid unenägusid nii oluliseks pidas.
Nähtavasti täitis Tha valvurikohust hoolsalt, sest Kishine puhkust ei häirinud ükski ebaharilik unenägu ja poiss magas sügavalt terve öö. Sama ei saanud öelda Yuruki kohta. Kogu päeva oli ta tundnud, kuidas neid eemalt jälgitakse, ning ööpimedus lausa kihas nähtamatuist silmapaaridest. Iidsed ei võtnud kuju, ent luusisid laagripaiga ümber, pannes iga viimse kui karvakese Yuruki ihul vastikusest püsti seisma. Juba aastaid ei olnud Lohemäel saadud haavad Yurukile haiget teinud, kuid nüüd tundis ta taas silmakoobastes hõõgumist, otsekui kaja halastamatuist leekidest, mis temalt kord ilmavalguse röövisid.
Hommikuks oli Yurukil vastik peavalu, väsimusest rääkimata. Õnnekombel ei tahtnudki Kishine juttu ajada ja nii sai mehe turtsakusest osa vaid Tha. Hunt ähvardas küll paaril korral torisejat omapäi jätta, kuid löntsis siiski truult inimeste tempos, et aidata Yurukil teed jälgida.
Tõus kurule võttis terve hommiku ja rada kulges pahatihti järskude nõlvade või suisa kuristike ning lõhede veerel. Küürumäed ei olnud teab mis kõrged, aga need olid ääretult vanad. Ajahambad olid sakilisi tippe halastamatult närinud, murendades kaljulahmakaid kruusaks ja saviks. Väikseimgi väärsamm reetlikul maastikul võis vallandada kivilaviini ja paisata ettevaatamatu teelise all ootavasse sügavikku.
Jõudnud kurule, raja kõrgeimasse punkti, tegid rändurid puhkamiseks ja kerge eine võtmiseks peatuse. Yuruki koukis viiulikasti pealt laekast välja puntra palvelippe ja sidus need Kishine abiga selleks tarbeks püstitatud ritvade külge.
«Tundub, et siit ei ole ammu keegi läbi läinud,» märkis Kishine, kui toiming ühele poole sai. «Kõik teised lipud on hirmus kulunud ja pleekinud.»
«Pisut veider,» arvas Yuruki, «ehkki ega siitkaudu väga palju ei käidagi. Küürumäed on salalikud.»
«Tean,» märkis Kishine pisut solvunud häälel. Muidugi ta teadis, ta oli terve elu Küüru varjus elanud.
«Asi ei ole selles. Vaevalt nädalapäevad tagasi läks väike salk keisri sõdureid külast läbi. Nad ostsid emand Michiri käest lippe, et kurule panna, aga neid ei ole siin – tunneksin lipud iga kell ära. Mõni päev enne sõdureid oli külas kaks kaupmeest muuladega, nemadki pidid mägedesse tulema ja hankisid lippe. Siin on kõik lipud vanad.»
«See on küll imelik,» nõustus Yuruki. «Raske uskuda, et keegi riskiks Küüru peal lippe panemata jätta. Ehk läksid nad mõnd teist teed?»
«Ei, päris kindlasti tahtsid siitkaudu tulla.»
«Ometi on kõik nagu ühest suust kinnitanud, et mäed on vaiksed,» mõlgutas Yuruki. «Juhtunuks midagi, läheks sõna varem või hiljem liikvele. Nojah, eks tuleb ümbrust veelgi terasemalt jälgida.»
Kurult laskumine ei olnud sinna ronimisest just tingimata kergem, mistõttu jäid rändurid taas varakult laagrisse. Tahtmata Thad kuhugi küttima lubada, tuli neil värske toiduta läbi ajada ja leppida kaasa võetud kuivade odrakakkude ning kitsejuustuga.
«Iidsed on kuidagi vaiksed,» märkis Tha, kui lihtne söömaaeg läbi sai. «Poleks arvanud, et nad nii vaiksed olla suudavad. Ootasin salvavaid sõnu, solvanguid, ähvardusi, needusi – midagi… aga nad on lihtsalt vait. Ootavad ja vaatavad.»
Yuruki noogutas. Asjad ei klappinud – puuduvad lipud kurul, Iidsete vaikimine… Kõik haises salakavaluse ja pahanduste järele.
«Pean paar tundi magama enne, kui pimedaks läheb,» ütles Yuruki mantlit lahti rullides. «Poiss, oled koos Thaga valves ega liigu siit laagriplatsilt vaksagi. Selge?»
«Selge,» vastas Kishine kuulekalt ja sättis end väikese lõkke äärde mugavamalt istuma. «Tegelikult võiksin ju ööselgi natuke valves olla…»
«Kuss!» katkestas Yuruki poissi. «Mitte siin. Tasa nüüd.»
Möödusid mõned täiesti sündmustevaesed tunnid. Kishine hoidis lõket hõõgumas ja kuulas mägede vaikust sellal, kui Yuruki magas ja Tha hääletu varjuna laagriplatsi ümber luusis. Vaevalt oli päike loojuda jõudnud ja taevakaar hämarduma hakanud, kui Yuruki ärkas ja poisi puhkama kamandas. Kõik oli ikka veel vaikne ja rahulik, vaatamata Iidsete rõhuvale kohalolule.
«Nad ei tiiruta niisama,» teatas Tha. «Iidsete vaikimine on nagu loor, kate minu silmade ees. Nad varjavad midagi.»
«Neetud raisakotkad,» urises Yuruki endamisi. «Ma ei luba neil teda võtta.»
«Nii poisi kui sinu pärast loodan, et meil läheb see korda,» märkis Tha süngelt. «Vend, sa ei ole kivist. See, mis sul meeles mõlgub, murraks su.»
«See, mis juhtus Jo’ithaoga ei tohi iialgi korduda.» Yuruki pigistas
