vait!» käratas Yuruki hundile. «Parandamatu lobamokk.»
Südaöö oli vaevalt mööda saanud, kui Yuruki Kishine üles äratas. Vaikimise märgiks nimetissõrme suul hoides nõksas mees peaga, andes märku, et poiss oma asjad kokku pakiks. Mingil põhjusel oli ta otsustanud keset ööpimedust teele asuda.
Poiss tegi nagu kästud ja järgnes vaikivale Yurukile, hoidudes kõigest hingest liigset müra tekitamast. Öö oli pilkaselt must, taevast katsid pilved ning nagu Kishine mäletas, oli just sel ööl kuuloomise aeg. Yuruki võttis poisil käest kinni ja juhtis teda pimedusse mattunud mägirajal edasi. Paremas käes hoidis mees rännukeppi, kuid mitte nii, nagu rännukeppi hoitakse. Yuruki hoidis toigast, nagu hoitakse kasutusvalmis mõõka. Kishine naeris enda üle sisimas – kuidas ta varem aru ei saanud, et kuulsal mõõgamehel oli pealtnäha ohutu kaika sisse relv peidetud? Olukord oli poisi meelest küll omajagu hirmus, kuid sellegi poolest võimatult põnev.
Kõndinud umbes pool tundi, peatus Yuruki korraks ja näis ümbrust kuulavat. Kishinele tundus kõik vaiksena, ehkki ta tajus Väe tukslemist mägede soontes ning vaimolendite kohalolu kõikjal nende ümber. Ometi ei saanud ähvardus peituda üksnes Iidsetes, sest Yuruki oli valmis mõõka tõmbama. Iidsete vastu ei ole mõõgast vähimatki kasu.
Vaevalt oli Kishine vaimolendeist mõelnud, kui nende teadvused poisi poole sirutusid. Liigutus ei olnud vaenulik, vähemalt otseselt mitte. Iidsed pakkusid midagi, midagi tumedat ja rasket, varalaegast, mis tõotas võimu ja turvalisust. Kishine põrkus tagasi – tal olid Yuruki sõnad meeles. Nüüd tahtis mees edasi minema hakata, ent Kishine ei liikunud paigast.
«Nad pakkusid mulle midagi,» sosistas poiss vaevukuuldavalt. Yuruki pöördus välkkiirelt ringi ning nüüd hoidsid mehe mõlemad käed mõõka, valmis tera paljastama.
«Ma ei võtnud seda vastu,» puterdas Kishine veidi valjemal häälel, kui oleks tahtnud. «Ausalt ei võtnud!»
«Hea küll,» pomises Yuruki ja tema poos minetas osa ähvardusest. Üksnes Väelise pilgule nähtava valgussähvaku järgi mõistis Kishine, et mees otsib hundilt tema sõnadele kinnitust. Poiss pöördus mõttes hundi teadvuse poole ja avas end Tha pilgu ees.
«Ma ei võtnud andi vastu,» kordas ta mõttes, teadmata, kas Tha tema sõnu ka päriselt kuuleb.
«Hästi tehtud,» noogutas Yuruki ja mehe vasak käsi lasi mõõga lahti. «Mitte mingil juhul ei tohi pakutut vastu võtta.»
«Nad…» Kishine köhatas hääle puhtamaks. Raske oli rääkida mehega, kes hetke eest valmistus tal kõri läbi lõikama. «Nad pakkusid seda kui kaitset, turvalisust… et ma oskaks end kaitsta.»
Yuruki noogutas mõtlikult.
«Iidsed ei valeta, kuid nad võivad tõde varjata. Vaimud pakkusid teadmisi Väe kohta, teadmisi, kuidas Väge kasutada. Kishine, sa ei tohi järele anda, sest Iidsete teadmised ei ole inimestele mõeldud. Teadmised hävitaksid su sama kindlalt, nagu need viisid hukatusse Jo’ithao.»
«Sa tapaks mu enne, kui lubaks teadmisi kandes mägedest alla?» päris Kishine ja ta hääl värises pisut.
«Jah.» Yuruki vastus oli kuiv nagu liiv Adorini kõrbes. «Anna andeks, kuid seegi on tõde. On asju, millel ei tohi iialgi korduda lasta.»
Sugenes vaikus, mida katkestas vaid öölinnu kauge huige. Yuruki tahtis edasi minna, ent poiss ei liikunud ikka veel paigast.
«Kas tõotaksid midagi?» küsis Kishine ootamatult kindlal toonil. «Kui luban vaimude pakkumisest keelduda?»
«Mis see oleks?» päris Yuruki ning tema olekusse sugenes taas kiskjalik valmisolek.
«Et jutustad mulle kõigest, mida Jo’ithao kohta tead.» Kishine seisis nii sirgelt ja kindlalt, kui vähegi oskas, ta ei tahtnud millegagi välja näidata, et on vaid kolmteist aastat ilmas elanud hirmunud poisike. Ta ootas Yuruki vastust.
«Tõotan,» lausus mees raskelt. «Kui mägedest alla saame, räägin temast kõik. Kuid lähme nüüd edasi, sest muidu ei pruugi me iialgi Küürult lahkuda. Need mäed ei ole ohutud.»
Järgneva tunni veetsid nad vaikides, laskudes reetlikul rajal nii kiiresti kui võimalik. Yuruki juhtis Kishinet ja poiss tegi endast parima, et mitte komistada ja järsakust alla pudeneda. Jahedast õhuvoolust ja öiste häälte iseäralikust kajast võis aimata, et nende vasakul käel ei ole muud peale pika kukkumise ning omamoodi oli poisil hea meelgi, et ei pea õõnsaks tegevaid kõrgusi päevavalges nägema. Võimatu teekond tundus kestvat igaviku, ent viimaks laienes rada pisut ja Yuruki andis peatumiseks märku.
«Me läheme veel veidi edasi, aga seda tuleb teha väga, väga vaikselt. Ei mingeid lohisevaid samme, ei mingeid veerevaid kivikesi ja mis peamine – mitte ainsamatki sõna!» Yuruki vaikses hääles kõlas vastuvaidlemist välistav käsk.
«Kuhu me läheme, kes meid jälgivad?» uuris Kishine.
«Mägedes peidab end röövlite salk ja meie Thaga läheme nende laagrisse,» andis Yuruki vastuse, millesarnast poiss just oodanud ei oleks.
«Laagrisse? Miks?»
«Liiga kaua on bandiidid Küürumägedes redutanud ja nüüd on röövlid teinud sobingu kaevurite ja vähemalt selle viimase küla rahvaga, kes nagu ühest suust kinnitavad, et mäed on ohutud. Teelised tõusevad paha aimamata kurule, otse kõrilõikajate käppade vahele. Sellele tuleb teha lõpp.»
«Miks meiega midagi ei juhtunud?» imestas Kishine.
«Meil vedas. Juba on sügis ja see kamp on otsustanud talvituda põhja pool Küüru. Küllap on neil siin lihtsam märkamatuks jääda, parem laagriplats või muud taolist. Röövlid oleks meid homme rünnanud, kuid Tha tabas kaks luurajat ja salaplaan tuli ilmsiks. Noh, nüüd ründame meie esimesena.»
«Kas röövleid liiga palju ei ole?» päris poiss kõheldes. «Minust ei ole ju mingit kasu.»
«Sind ma asjasse ei sega. Ära muretse, küll kõik läheb hästi, kui sa ainult tasa oled.»
Kishine oli tasa, ehkki ta Yuruki kavatsust täiesti sõgedaks pidas. Kogu tähelepanu vaikusele koondades suutis poiss peaaegu hääletult liikuda. Ainult et antud olukorras oli väga raske kogu tähelepanu ühele asjale koondada. Oli sel uskumatul pimedal mehel viiulikastis mõni lohe peidus, et ta nii enesekindlalt otse röövlipesa keskele jalutas? Või suutis Tha Väge võitluses kasutada? Taolised küsimused muudkui kuhjusid üksteise otsa, tehes vaikusele süvenemise hirmus keeruliseks.
Lõpuks andis Yuruki märku peatumiseks ja osutas ettepoole jäävale kaljurünkale. Kivilahmakas oli keskelt pooleks ja sakiline lõhe pakkus päris head peidupaika.
«Roni sisse ja püsi vagusi. Oleme otse röövlite laagri kohal,» sosistas Yuruki vaevukuuldavalt. Mees tõstis peiduurkasse varju ka enda kandami, jättes kätte vaid mõõka peitva rännukepi.
«Mida ma tegema pean?» päris Kishine sama vaikselt.
«Mitte midagi, lihtsalt püsi tasakesi peidus,» sisistas Yuruki, lükkas poisi lõhesse ja läinud ta oligi.
Kishine teritas kõrvu, ent ei kuulnud midagi peale tavaliste öiste häälte. Siis võttis ta südame rindu ja nihkus aeglaselt, kogu aeg vaikusele mõeldes, lõhe teise serva. Nagu arvatud, avanes sealt vaade röövlite laagriplatsile – Kishine loendas viis hõõguvat lõkkeaset. Palju mehi all orukatlas olla võis? Kolmkümmend? Viiskümmend?
