naerma turtsatanud, kuid suutis end siiski ohjata. Enesevalitsuse säilitamine oli ääretult oluline, sest Iidsed luurasid siinsamas, kõikjal tema ümber, valmis vähimagi nõrkuseilmingu juures uuesti pakkuma seda, mida mingi hinna eest vastu võtta ei tohtinud.
Mul pole nende teadmisi vajagi, mõtles Kishine sapiselt, lähen niisamagi hulluks. Vaimude pilkude paine leevendamiseks suunas poiss tähelepanu laagriplatsile. All valitses öine rahu ja vaikus; miski ei viidanud, et tukkuva karja hulgas luusivad hundid.
Kishine nägi Thad hubiseva valguskoguna ja Tha kaudu muutus ka Yuruki nähtavaks. Meest ja hunti siduvad köidikud hiilgasid ja tukslesid ning Kishine oli kindel, et Yuruki kasutab kaaslase silmi ümbruse tajumiseks. Veel viivitasid öised hiilijad laagri serval – Kishine võis üksnes oletada, et valvurite kahjutuks tegemiseks – ning siis liikusid juba miilavate lõkkeringide poole.
Poiss vaatas ja tundis, kuidas kõht kui jäise veega täitus, muutes kogu sisikonna külmaks ja raskeks. Yuruki oli mees, kes võis vastase tappa une pealt, lihtsalt niisama, hetkekski kõhklemata või viivukski peatumata. Kui Kishine enne oligi kahelnud, siis nüüd tundusid kõik lood Ithaini isanda Aritha mõrvamisest vägagi tõepärastena. Ja mine tea, ehk oli Yuruki samal viisil tapnud ka Jo’ithao, mis sest, et kinnitas vastupidist.
Hinge kinni pidades jälgis poiss all toimuvat. Kauaks ei võinud veretöö märkamata jääda, lõpuks pidi üks ohver tegema häält ja liigutama, äratades mõne ärksama unega kaaslase, kes tõstaks häiret… Nii oligi. Üle orupõhja kaikus loomalik röögatus, surmani hirmunud mehe meeleheitlik hüüd. Kisa kestis kahe südamelöögi jagu ja katkes siis nagu teraga raiutult. Kishine neelatas, mõeldes tolle nimetu röövli jubedale lõpule. Oli see Yuruki mõõk või Tha kihvad, mis karje katkestasid? Oli röövlina elanud mees tõesti nii vääritu, et talle taoline surm osaks sai? Kishinel ei olnud aega selle üle kauem juurelda, sest ööd rebestanud karje oli teinud oma töö: laagriplats lõi sipelgapesana kihama.
Keegi lükkas lõkkeisse juurde puid ning tõusvad leegid valgustasid hirmunult ringi rapsivaid kogusid. Kõige selle segaduse keskel rühkisid külg külje kõrval edasi Yuruki ja Tha, liigutused sihikindlad ja otsustavad. Veel mitme hingetõmbe jagu hukkasid nad kohkunud ja segaduses mehi, siis aga leidsid ellujäänud oma relvad ja asusid kaitsele. Hetkegi viivitamata sööstis õudne paar kõige tihedamasse meestesumma, Thal kihvad irevil ja mõõk Yuruki käes keerlemas nii kiiresti, et punaselt märga tera silmaga vaevu eristada võis.
Niikaua, kui nad on paksus summas, pole röövleil vibudest kasu, taipas Kishine. Nii mõnigi mees oli nimelt vibu järele haaranud, ent tihedas rüseluses ei olnud laskureil vähimatki võimalust ründajaid tabada. Juba taipas tõde keegi ka bandiitide endi hulgast ja karjus, et Yurukist ja hundist eemale tõmbutaks, ent võitlus oli meeste meeled hullutanud, kaaslaste veri röövleilt mõistuse viinud ning keegi ei teinud käsklustest välja.
Vaatamata õudusele, mida avanev pilt Kishines tekitas, vaatas ta nagu naelutatult, kuidas Yuruki surmava pöörisena läbi rüseleva röövlijõugu tantsis. Vastasena pidi ta olema hirmuäratav – pime, ent ometi kõikjale nägev, väsimatu kui tuul ja halastamatu nagu lohetuli. Mees, keda saatis hambuline deemon otse luupainajate maailmast. Röövleid langes kui loogu ja aegamisi asendus meeste raev hirmuga.
Kishine surus käe suule, et mitte hüüatada. Nüüd, kui tapahimu õuduse ees taandus, kuulsid taplusesse viskunud mehed tahapoole jäänud kaaslaste käsku eemale tõmbuda, et avada tee vibuküttide nooltele. Nad püüdsidki taanduda, ent Yuruki ja Tha püsisid meestel visalt kannul, paisates end ikka ja jälle röövlite hulka.
Ometi – lõputult ei saanud kohutav tants jätkuda. Kishine teadis, et ühel või teisel viisil leiavad vibukütid lõpuks ikka saatusliku võimaluse, et nooled teele saata. Hetkel, kui see juhtub, on Yuruki ja Tha juba sama hästi kui surnud. Kishine nägi ähvardavat ohtu nii selgelt, nagu oleks kõik juba toimunud, ning pidi taas kõris karje alla suruma, sest juba vihiseski läbi õhu esimene suline surmatooja, tabades Tha’d puusa. Hunt vingatas ja nii tema kui Yuruki sööstsid taas paigalt, kuid liiga aeglaselt. Laulis järgmine vibunöör ning nool tabas Yurukit selja tagant õlga. Hambad hundina irevil, paiskus mees edasi ja heitis end mõõga helisedes taganeva röövlibande ridadesse. Kiire liigutusega murdis Yuruki enda ja Tha ihust turritavad noolevarred ja võitles edasi, ent kui kauaks tal veel jaksu jätkus?
Kishine surus hambad nii kõvasti kokku, et see oli peaaegu valus. Nii Yuruki kui Tha saavad sõgedas rünnakus kindlalt surma ja tema istub siin kivipraos nagu hiir urus, ainult vaatab ja väriseb. Hinges lõkendamas pettumuse ja viha leegid, nihkus poiss oma peiduurkas ettepoole, igatsedes eemal keevat võitlust nagu ööliblikas küünlaleeki.
Taas olid Iidsed kõikjal Kishine ümber, lummavad ja kohutavad ühteaegu, ning nende käes helendas pääsemise võti. Oskaks ta vaid rakendada Väge, suudaks ta päästa Yuruki, Tha ja iseenda. Isegi tõotatud karistust ei peaks ta kartma, kui suudaks mägedes pulbitsevat jõudu ohjata… aga… Miski hoidis poissi tagasi, sikutas kuuehõlmast ja naksas käeseljast. Kishine taipas ehmatusega, et Tha oli saatnud oma tahte teda peatama, hoiatama, paluma. Raskelt, väga raskelt keeras poiss ahvatlusele selja ja suunas kogu tähelepanu, viimsegi vaimujõu ja meeleheitliku tahtepingutuse alla, lahinguvälja poole.
Mõtted tulvasid läbi Kishine pea, kui ta püüdis leida lahendust, viisi Yuruki ja Tha aitamiseks. Midagi lihtsat ja tuttavat, midagi varjavat… Välgusähvatusena sai kõik selgeks – vaja oli katet, varju, mis pimestaks vibukütid. Sirutanud käed alla laagriplatsi poole, suunas Kishine kogu tahtejõu lõketele. Vanaonu oli talle ammuilma õpetanud, kuidas tuld teha, milliseid puid valida, et lõke vähem suitseks, ja milliseid taimi lisada, kui suitsu tarvis läks. Enamgi veel, Kishine võis süüdata lõkke ka kõige märjematest puudest ja veenda seda põlema ilma tossu ajamata. Ta tundis tuld, tundis hästi – ja tuli kuulas tema sõna.
Pingutusest ilmusid poisi palgeile higipiisad, ent ta ei pannud neid tähelegi. Kogu Kishine olemus klammerdus viie lõkkeaseme külge all katlakujulises orus. Ta kujutles, kuidas leegid madalamaks jäävad, kuidas hõõguvad puud hakkavad ajama paksu valget tossu, mis katab uduloorina kogu suletud oru. Öö on vaikne ja tuul ei pääse orukatlasse suitsu laiali ajama ning vine haarab kõik endasse. Kishine lasi neil piltidel silme ette kerkida, surus jalad tugevamini vastu mägist pinda, kus sügaval soontes nii magusana tuksles tohutu Vägi, ja muutis end Väe tööriistaks.
Määratu jõud paiskus läbi õblukese keha, pannes poisi värisema nagu kõrge palaviku käes, ent kord end Väele avanud, ei tahtnud Kishine peatuda. Ta suunas kogu toore Väe alla lõkkeasemete poole, pingutades iga keharakuga, et kujutluspilti reaalsuseks muuta. Üksteise järel tõusid lõkkeasemeist peened suitsuniidid, kasvasid jämedaiks köiteks ja põimusid, laienesid ning pikenesid nagu suitsust riie kangru telgedel.
Juba mässisid suitsulõimed Tha ja Yuruki endasse, peites neid vibuküttide pilkude eest, kuid Kishine ei peatunud. Ta lasi Väel voolata ning punus suitsuloori üha tihedamaks ja paksemaks, kuni tõesti terve orukatel tihket vinet täis sai. Alles siis lasi ta Väest lahti ja vajus vaevukuuldavalt ohates põlvili. Pea ja käed olid tinarasked ning öö surus tugevalt poisi silmile. Ta püüdis end kaljuprao seintele toetudes püsti ajada, ent keha ei kuulanud sõna. Jõuetuna nagu nööridest lõigatud marionett kukkus Kishine otseti kalgile kivipinnale ja rasked silmalaud vajusid kinni. Veel viimase teadvusekilluga tajus poiss, et Iidsed heitsid talle pikki pilke, ent lahkusid siis üksteise järel, kuni ta jäi külmale mäeküljele täiesti üksi.
Sattunud tihke hingematva suitsuloori keskmesse, tegutsesid Yuruki ja Tha kiiresti ning otsustavalt. Paari hetkega võitlesid nad end oru kitsa väljapääsu juurde ning tõusid kiirustades kõrgemale. Seal, ainsa pääsetee otsas jäid nad seisma ja võtsid terase ning kihvadega vastu igaühe, kel õnnestus lämmatavast tossust välja ronida.
Kui möödunud oli juba nii palju aega, et all ei tohtinuks enam
