klaasist ja terasest hoones.
Pööritan sisimas silmi. Võta end kokku, Steele. Selle liiga kliinilise ja moodsa ehitise järgi otsustades arvan ma, et Grey on üle neljakümne, heas vormis, päevitunud ja heledate juustega, et sobida kokku ülejäänud personaliga.
Teine elegantne, laitmatult riides blondiin astub välja paremal asuvast uksest. Mis värk nende laitmatute blondiinidega on? Siin on nagu Stepford2. Sügavalt sisse hingates tõusen püsti.
„Preili Steele?” küsib viimane blondiin.
„Jah,” kraaksatan ma ja köhatan. „Jah.” See kõlas enesekindlamalt.
„Härra Grey võtab teid kohe vastu. Kas ma võin võtta teie jaki?“
„Jah, palun.” Ma rabelen jaki seest välja.
„Kas teile midagi juua on pakutud?“
„Mm … ei.” Oh sa taevas, kas Blondiin Number Ühel tuleb nüüd jama?
Blondiin Number Kaks kortsutab kulmu ja suunab pilgu laua taga istuvale noorele naisele.
„Kas te tahaksite teed, kohvi, vett?” küsib ta, pöörates tähelepanu jälle minule.
„Klaasi vett. Tänan teid,” pomisen ma.
„Olivia, palun too preili Steele‘ile klaas vett.” Tema hääl on range.
Olivia kargab püsti ja kiirustab ukse juurde fuajee teise otsa.
„Palun vabandage, preili Steele, Olivia on meie uus praktikant. Palun võtke istet. Härra Grey tuleb viie minuti pärast.“
Olivia tuleb klaasi jääveega.
„Olge lahke, preili Steele.“
„Tänan teid.“
Blondiin Number Kaks marsib suure laua juurde, kontsad liivakivipõrandal kõpsumas. Ta istub ja mõlemad jätkavad oma tööd.
Võib-olla nõuab härra Grey, et kõik tema töötajad oleksid blondid. Mõtisklen, et kas see ikka on seadusega kooskõlas, kui kontoriuks avaneb ja väljub pikk, elegantselt riides mees, võluv afroameeriklane, kellel on lühikesed rastapatsid. Muidugi olen ma valesti riides.
Ta pöörab ringi ja ütleb läbi ukse: „Golf sel nädalal, Grey?“
Ma ei kuule vastust. Mees märkab mind ja naeratab, nii et ta tumedate silmade nurkadesse tekivad kortsud. Olivia on püsti hüpanud ja kutsub lifti. Tundub, et ta on püsti hüppamises väga tubli. Ta on rohkem närvis kui mina!
„Head päeva, daamid,” ütleb mees läbi lükanduste kadudes.
„Härra Grey võtab teid nüüd vastu, preili Steele. Palun minge,” ütleb Blondiin Number Kaks. Tõusen üpris ebakindlalt püsti ja püüan rahulik olla. Ma võtan oma seljakoti, jätan veeklaasi maha ja lähen praokil ukse suunas.
„Koputada pole vaja – minge lihtsalt sisse.” Blondiin naeratab lahkelt.
Ma lükkan ukse lahti, komistan oma jalgade otsa ja kukun, pea ees, kontorisse.
Õudne jama – mina ja mu kaks vasakut jalga! Ma olen käpuli härra Grey kontori uksel ja mu ümber on õrnad käed, mis aitavad mul püsti tõusta. Mul on nii piinlik, pagan võtaks mu kohmakust. Pean end kõvasti kokku võtma, et pilku tõsta. Uskumatu – ta on nii noor!
„Preili Kavanagh.” Kui ma olen püsti saanud, ulatab ta mulle oma pikkade sõrmedega käe. „Mina olen Christian Grey. Kas teiega on kõik korras? Palun võtke istet.“
Nii noor – ja võluv, väga võluv. Ta on pikk, tal on seljas peen hall ülikond valge särgi ja musta lipsuga ning tal on taltsutamatud söekarva juuksed ja intensiivsed säravad hallid silmad, mis tunnistavad mind teraselt. Mul läheb hetk aega, enne kui hääl tagasi tuleb.
„Ee … tegelikult …” pomisen ma. Kui see mees on üle kolmekümne, siis mina olen Hiina keiser. Segaduses olles ulatan talle käe ja me kätleme. Kui me sõrmed kohtuvad, tunnen, kuidas mind läbib imelik erutav värin. Ma tõmban käe piinlikkust tundes kiiresti tagasi. See peab olema elekter. Ma pilgutan kiiresti silmi ja silmalaud liiguvad südamega ühes rütmis.
„Preili Kavanagh on haige ja ta saatis enda asemel minu. Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu, härra Grey.“
„Ja teie olete?” Tema hääl on soe, pisut lõbus, aga ta ilmest pole võimalik midagi välja lugeda. Ta näib olevat kergelt huvitatud, ent eelkõige viisakas.
„Anastasia Steele. Ma õpin koos Kate‘iga inglise kirjandust, ee … Katherine … ee … preili Kavanagh‘ga, Vancouveri ülikoolis.“
„Ahaa,” ütleb ta lihtsalt. Ma arvan, et näen ta ilmes väikest naeruvirvet, aga pole kindel.
„Kas te võtaksite istet?” Ta viipab L-kujulise valge nahkdiivani suunas.
Tema kontor on ühele inimesele liiga suur. Maast laeni akende ees on moodne tumedast puidust laud, mille ääres saaks kuus inimest vabalt einestada. See sobib kokku kohvilauaga diivani kõrval. Kõik muu on valge – lagi, põrand ja seinad, peale ukse kõrval oleva seina, millel ripub mosaiik 36 väikesest pildist, mis moodustavad nelinurga. Need on võrratud – tühised, unustatud asjad, mis on maalitud nii täpselt, et näivad fotodena. Tervikuna koos on need lihtsalt vapustavad.
„Kohalik kunstnik. Trouton,” ütleb Grey, tabades mu pilgu.
„Need on kenad. Teevad tavalise ebatavaliseks,” pomisen ma, olles nii temast kui piltidest segaduses. Ta kallutab pea küljele ja silmitseb mind tungivalt.
„Ma nõustun täielikult, preili Steele,” vastab ta leebel toonil ja mingil seletamatul põhjusel ma punastan.
Peale piltide on ülejäänud kontor külm, puhas ja kliiniline. Huvitav, kas see peegeldab Adonise isiksust, kes on graatsiliselt mu vastas olevasse valgesse nahktugitooli vajunud. Ma raputan pead, olles häiritud sellest, mis suunas mu mõtted liiguvad, ja tõmban Kate‘i küsimused seljakotist välja. Seejärel, diktofoni üles seades olen tõeline kobakäpp, pillates selle kaks korda kohvilauale. Härra Grey ei ütle midagi, vaid ootab kannatlikult – vähemalt nii ma loodan –, kuid mul hakkab järjest piinlikum ja ma satun üha rohkem segadusse. Kui olen julgust kogunud, et talle otsa vaadata, näen, et ta jälgib mind, üks käsi lõdvalt süles ja lõug teisele toetumas, pikk nimetissõrm üle huulte libisemas. Arvatavasti püüab ta naeratust tagasi hoida.
„V-vabandust,” kokutan ma. „Ma pole sellega harjunud.“
„Aega on, preili Steele,” ütleb ta.
„Ega teil midagi selle vastu pole, kui ma teie vastused lindistan?“
„Te küsite seda alles nüüd, pärast kogu seda vaeva diktofoni ülespanekuga?“
Ma punastan. Kas ta narrib mind? Ma arvan küll. Vilksan tema poole vaadata, olemata kindel, mida öelda, ja tundub, et tal hakkab minust kahju, sest ta annab järele: „Ei, mul pole selle vastu midagi.“
„Kas Kate, see tähendab, preili Kavanagh, rääkis teile, millest see intervjuu tuleb?“
„Jah.
„The Stepford Wives” – USA film (2004) blondide naistegelastega.
