materjali. Ma piilun järgmist küsimust.
„Te olete adopteeritud. Mis te arvate, kui palju mõjutas see teie kujunemist selliseks, nagu te nüüdseks olete?” Oh, see on nii isiklik. Ma jälgin teda, lootes, et ta ei solvu. Ta kortsutab kulmu.
„Mul pole vähimatki võimalust seda millegagi võrrelda.“
Minus tärkab uudishimu. „Kui vana te siis olite, kui teid adopteeriti?“
„See on avalik teave, preili Steele.” Ta toon on range. Kurat küll. Jah, muidugi – kui oleksin varem teadnud, et pean tegema temaga intervjuu, oleksin tausta uurinud. Pabinasse sattudes lähen kiiresti edasi.
„Te pidite töö heaks oma pereelu ohverdama.“
„See pole küsimus.” Ta on napisõnaline.
„Vabandust.” Ma nihelen; tunnen ennast nagu ringitrampiv laps. Ma proovin uuesti. „Kas te pidite ohverdama pereelu töö nimel?“
„Mul on perekond. Mul on vend ja õde ning armastavad vanemad. Mul pole vähimatki huvi lisaks neile muud peret soetada.“
„Kas te olete gei, härra Grey?“
Ta hingab järsult sisse, minus lahvatab häbitunne ja ma tõmbun tagasi. Kurat küll. Miks ma küsimusi läbi ei mõtle, enne kui need välja paiskan? Ma ei saa ju talle öelda, et loen lihtsalt küsimusi paberilt maha. Pagana Kate ja tema uudishimu!
„Ei, Anastasia, ei ole.” Ta kergitab kulmu ja ta silmis on külm sära.
„Ma palun vabandust. See on … ee … siin kirjas.” Esimest korda ütles ta mu nime. Mu südamelöögid on kiirenenud ja mu põsed hakkavad jälle kuumaks minema. Närviliselt lükkan ma lahtitulnud juuksed kõrva taha.
Ta kallutab pea ühele küljele.
„Need pole teie enda küsimused?“
Veri voolab mu peast ära.
„Ee … ei. Kate – preili Kavanagh – koostas küsimused.“
„Kas te olete üliõpilaslehes kolleegid?” Oi ei. Mul pole üliõpilaslehega midagi pistmist. See on tema kooliväline tegevus, mitte minu. Mu nägu leegitseb.
„Ei. Ta on mu toakaaslane.“
Ta hõõrub vaikselt aru pidades lõuga ja ta hallid silmad on minule suunatud.
„Ka te pakkusite end seda intervjuud tegema?” küsib ta väga vaikselt.
Oot-oot, kes pidi keda intervjueerima? Ta silmad põletavad mind ja ma olen sunnitud ausalt vastama.
„Ta palus minul teha. Ta on haige.” Mu hääl on nõrk ja andekspaluv.
„See seletab paljutki.“
Uksele koputatakse ja Blondiin Number Kaks astub sisse.
„Härra Grey, palun vabandage, et ma segan, aga teie järgmine kohtumine on kahe minuti pärast.“
„Me pole veel lõpetanud, Andrea. Palun jätke mu järgmine kohtumine ära.“
Andrea kõhkleb ja jääb paigale. Tundub, nagu ta ei suudaks kuuldut uskuda. Grey pöördub aeglaselt tema poole ja kergitab kulme. Naine läheb heleroosaks. Aa, tore. Mitte ainult mina.
„Hästi, härra Grey,” pomiseb ta ja lahkub. Härra Grey kortsutab kulmu ja pöörab oma tähelepanu jälle minule.
„Kuhu me jäime, preili Steele?“
Ahaa, nüüd me oleme siis „preili Steele‘i” juures tagasi.
„Palun ärge laske mul end segada.“
„Ma tahan ka teie kohta midagi teada saada. Minu meelest on see õiglane.” Ta silmad põlevad uudishimust. Kuradi kurat. Kuhu ta sellega jõuda tahab? Ta asetab küünarnukid tugitooli käetugedele ja seab sõrmed suu ette kolmnurka. Ta suu on väga … segadusseajav. Ma neelatan.
„Minust pole midagi eriti teada saada.“
„Millised on teie plaanid pärast lõpetamist?“
Ma kehitan õlgu, olles tema huvist segaduses. Kolida koos Kate’iga Seattle’isse, leida töö. Ma pole tegelikult sellele mõelnud.
„Ma pole teinud mingeid plaane, härra Grey. Esmalt pean lõpueksamitega ühele poole saama.” Ja ka praegu pidanuks ma eksamiteks õppima, mitte istuma siin sinu lossitaolises uhkes steriilses kontoris, tundes end su läbitungiva pilgu all ebamugavalt.
„Meil on siin suurepärane praktikaprogramm,” ütleb ta vaikselt. Ma kergitan üllatunult kulmu. Kas ta pakub mulle tööd?
„Ahah. Ma jätan selle meelde,” pomisen ma hämmeldunult. „Ehkki ma pole kindel, et ma siia sobiks.” Oi ei. Jälle ma mõtlen valjusti.
„Miks te nii arvate?” Ta kallutab pea küljele, silmis tõeline huvi, põgus naeratus huultel mänglemas.
„See on ju ilmselge, kas pole?” Ma olen kohmakas, hoolitsemata, ja pole blondiin.
„Minule mitte.” Ta pilk on intensiivne, selles pole naljaraasugi, ja sügaval mu kõhus tõmbuvad mingid imelikud lihased äkki kokku. Ma pööran silmad ta uurivast pilgust kõrvale ja vahin mittemidaginägeva pilguga oma ristipandud sõrmi. Mis toimub? Ma pean minema – kohe. Ma küünitan ettepoole, et diktofoni välja lülitada.
„Kas ma võiksin teile maja näidata?” küsib ta.
„Ma olen kindel, et teil on väga palju muudki tegemist, härra Grey, ja mul on pikk sõit ees.“
„Te sõidate tagasi Vancouverisse?” Ta tundub olevat üllatunud, isegi murelik. Ta vaatab aknast välja. On hakanud vihma sadama. „Noh, sõitke siis ettevaatlikult.” Tema toon on range, autoritaarne. Miks ta peks sellest hoolima? „Kas te saite kõik, mis vaja?” lisab ta.
„Jah, sir,” vastan ma, pakkides diktofoni seljakotti. Ta kissitab mõtlikult silmi.
„Tänan teid intervjuu eest, härra Grey.“
„Pole tänu väärt,” ütleb ta, viisakas nagu ikka.
Kui ma tõusen, tõuseb ka tema ja sirutab mulle käe.
„Peatse kohtumiseni, preili Steele.” See tundub nagu väljakutse või ähvardus, ma pole kindel, kumb. Ma kortsutan kulmu. Millal me jälle kohtume? Ma surun veelkord ta kätt, olles rabatud, et mingi kummaline eneregiavoog on meie vahel endiselt alles. Ilmselt on asi mu närvides.
„Härra Grey.” Ma noogutan talle. Ta läheb sportlaslikult nõtkelt ukse juurde ja lükkab selle pärani lahti.
„Lihtsalt kindluse mõttes, et saaksite läbi mindud, preili Steele.” Ta naeratab põgusalt. Selge see, et ta viitab mu mitte eriti elegantsele sisenemisele tema kontorisse. Ma punastan.
„Väga tähelepanelik teist, härra Grey,” nähvan ma, ja naeratus valgub üle ta näo. Mul on hea meel, et sa pead mind vaimukaks, säran ma sisimas. Minu suureks üllatuseks tuleb ta fuajeesse
