on mu ideaalid ja ootused liiga kõrged. Ent tegelikkuses pole keegi minus selliseid tundeid esile kutsunud.
Kuni viimase ajani, sosistab mu alateadvuse tasane hääleke, ja see pole teretulnud. EI! Ma ajan selle mõtte kohe minema. Ma ei taha temast mõelda, mitte pärast seda hirmsat intervjuud. Kas te olete gei, härra Grey? Ma krimpsutan nägu. Ma tean, et olen kohtumisest saadik enamik öid teda unes näinud, aga kindla peale vaid sellepärast, et saaksin sellest kohutavast kogemusest vabaks.
Ma vaatan, kuidas José avab šampanjapudeli. Ta on pikk ning teksastes ja T-särgis, ta on laiaõlgne ja lihaseline, tal on päevitunud nahk, tumedad juuksed ja põlevad tumedad silmad. Jah, José on üpris kuum kutt, aga ma avan, et lõpuks saab ta mu sõnumist aru: me oleme lihtsalt sõbrad. Kork teeb kõva paugu ning José tõstab pilgu ja naeratab.
LAUPÄEVAL ON POES TÕELINE hullumaja. Me oleme ümber piiratud isetegijatest, kes tahavad oma kodu üles vuntsida. Härra ja proua Clayton ning John ja Patrick – kaks osalise tööajaga töötajat – ja mina – oleme klientide haardes. Aga lõuna paiku jääb vaiksemaks ja proua Clayton palub mul mõned tellimused läbi vaadata, ning ma istun leti taga, süües poolsalaja sõõrikut. Ma võrdlen katalooginumbreid toodetega, mida meil on vaja ja mille oleme tellinud, ja mu pilk käib tellimusteraamatu ja arvuti vahet edasi-tagasi, tehes kindlaks, kas kõik klapib. Seejärel tõstan ma mingil põhjusel silmad … ning olen Christian Grey jõulise halli pilgu lõksus – ta seisab leti juures ja vaatab mind ainiti.
Süda jätab lööke vahele.
„Preili Steele. Milline meeldiv üllatus.” Ta pilk on liikumatu ja intensiivne.
Taevas hoidku. Mida paganat tema siin teeb, nähes välja, nagu oleks ta metsast tulnud, juuksed sassis, seljas kreemikas jämedalt kootud sviiter, jalas teksased ja matkasaapad. Mu suu on arvatavasti ammuli ja ma ei suuda oma aju ega häält valitseda.
„Härra Grey,” sosistan ma, sest see on kõik, milleks ma suuteline olen. Tema huultel on naeruvirve ja ta silmad säravad naerust, justkui oleks tal mingi suur saladus.
„Ma olin siinkandis,” ütleb ta selgituseks. „Ma pean mõned asjad ostma. Meeldiv on teid jälle näha, preili Steele.” Ta hääl on soe ja kähe, nagu tume sulanud šokolaadipumati-karamell … või midagi sellist.
Ma raputan pead, et end kokku võtta. Mu süda puperdab hirmkiires tempos ja mingil põhjusel lahvatan tema ainitise pilgu all juuksejuurteni punaseks. Ma polnud oma mälestustes tema suhtes õiglane. Ta pole mitte ainult hea välimusega – ta on meheilu kehastus, ja siin ta on. Siin, Claytonite rauakaupade poes. Mõelda vaid. Lõpuks on mu kognitiivsed võimed taastunud ja mu keha ülejäänud osadega ühendatud.
„Ana. Mu nimi on Ana,” pomisen ma. „Millega ma saan teid aidata, härra Grey?“
Ta naeratab, ja jälle mõjub see nii, nagu oleks tal mingi suur saladus. See viib mu rööpast välja. Sügavalt sisse hingates sean ma näole oma ametliku ma-olen-siin-aastaid-töötanud fassaadi. Ma suudan seda teha.
„Mul oleks paari asja vaja. Alustuseks mõned kaablid,” pomiseb ta, ning ta ilme on rahulik ja lõbustatud korraga.
Kaablid?
„Meil on neid mitmes mõõdus. Kas ma näitan teile?” pomisen ma nõrgal väriseval häälel. Võta end kokku, Steele.
Väike korts ilmub Grey kenade kulmude vahele. „Palun. Näidake mulle, preili Steele,” ütleb ta. Ma püüan leti tagant välja astudes olla sundimatu, aga tegelikult pean end kõvasti kokku võtma, et mitte oma jalgade otsa koperdada – mu jalad on äkitselt süldist. Olen väga rõõmus, et otsustasin hommikul oma parimad teksased jalga panna.
„Need on elektrikaupade osakonnas, kaheksandas vahes.” Mu hääl on pisut liiga vali. Ma vaatan talle otsa ja kahetsen seda kohe. Pagan, küll ta on ilus.
„Teie järel,” pomiseb ta, viibates oma pikasõrmelise kenasti maniküüritud käega.
Mu süda hakkab mind kägistama – sest see on kurgus ja püüab suust välja pääseda – ja ma liigun elektrikaupade osakonda. Miks ta Portlandis on? Miks ta siin Claytonite poes on? Ja tillukesest alakasutatud ajuosast, mis asub ilmselt minu piklikaju all, selle koha lähedal, kus elutseb mu alateadvus, tuleb mõte: ta on siin sinu pärast. Mitte mingil juhul! Ma saadan selle mõtte kohe minema. Miks peaks see ilus, mõjuvõimas, peente kommetega mees mind näha tahtma? See mõte on naeruväärne ja ma viskan selle oma peast välja.
„Kas te olete Portlandis äriasjade pärast?” küsin ma, ja mu hääl on liiga peenike, nagu oleksin sõrme ukse vahele jätnud või midagi taolist. Pagan! Püüa lahedam olla, Ana!
„Ma käisin ülikooli põllumajandusosakonnas. See asub Vancouveris. Ma rahastan praegu seal üht uurimust, mis puudutab külvikordi ja mullateadust,” ütleb ta nentivalt. Näed? Üldse mitte selleks, et sind üles otsida, irvitab mu alateadvus valjusti mu üle, uhke ja puhevil. Ma punastan oma rumalate trotslike mõtete peale.
„See on osa teie maailma toitmise plaanist?” õrritan ma.
„Midagi sellist,” nõustub ta, huuled kerkimas poolikus naeratuses.
Ta vaatab kaablivalikut, mis meil siin Claytonite juures on. Mida paganat ta nendega teeb? Ma ei suuda kujutleda, et ta ise mingeid remonditöid teeks. Ta sõrmed puudutavad mitmeid väljapandud pakke ja mingil seletamatul põhjusel pean ma eemale vaatama. Ta kummardub ja valib ühe paki välja.
„Need käivad küll,” ütleb ta oma oi-milline-saladus naeratusega.
„Kas veel midagi?“
„Ma tahaksin maalriteipi.“
Maalriteipi?
„Kas te teete remonti?” Sõnad on enne väljas, kui ma suudan neid peatada. Kindlasti palkab ta töölised või aitab teda keegi.
„Ei, ei tee remonti,” ütleb ta kiiresti, seejärel muigab, ja mul tekib veider tunne, et ta naerab minu üle.
Kas ma teen talle nalja? Näen naljakas välja?
„Siitkaudu,” pomisen ma piinlikkust tundes. „Maalriteip on selles vahes.“
„Kas te olete siin kaua töötanud?” Ta hääl on madal ja ta vaatab mulle väga keskendunult otsa. Ma punastan kõvasti. Miks, põrgu päralt, on tal mulle selline mõju? Ma tunnen, nagu oleksin neliteist – kohmakas nagu alati, ega sobi kuskile. Vaata ette, Steele!
„Neli aastat,” pomisen ma, kui oleme õige riiulini jõudnud. Püüan oma tähelepanu millelegi muule koondada ning kummardun ja valin välja kahe laiusega teibid, mis meil poes on.
„Ma võtan selle,” ütleb Grey leebelt, näidates laiemat teipi. Meie sõrmed puutuvad korraks kokku, kui talle teibi ulatan, ja jälle läbib mind elekter, nagu oleksin puudutanud voolu all juhet. Ma ohkan tahtmatult, tundes, kuidas see voog kuskile pimedasse uurimata paika, sügavale kõhtu liigub. Meeleheitlikult püüan ma oma tasakaalu tagasi saada.
„Veel midagi?” Mu hääl on kähe ja katkendlik. Ta pupillid suurenevad pisut.
„Köit, ma arvan.” Ka tema hääl on kähe.
„Siitkaudu.” Ma vahin maha, et varjata järjekordset punastamist, ja liigun mööda riiulivahet edasi.
„Millist
