värisevate kätega, mõõdan ma joonlaual neli meetrit, tundes endal tema kuuma halli pilku. Ma ei julge talle otsa vaadata. Jessas, kas on võimalik end veel ebamugavamalt tunda? Võttes teksaste tagataskust Stanley noa, lõikan ma nööri läbi, kerin korralikult kokku ning panen plastikkotti. Mingi ime läbi õnnestus mul sõrme mitte lõigata.
„Kas te olite gaid?” küsib ta, hästivormitud sensuaalsed huuled lõbustatult kõverdunud. Ära vaata ta suud!
„Organiseeritud ühistegevus pole just päris minu rida, härra Grey.“
Ta kergitab kulmu.
„Mis on sinu rida, Anastasia?” küsib ta õrnalt, ja ta salapärane naeratus on tagasi. Ma vaatan talle otsa, võimetu midagi ütlema. Maa kõigub mu jalge all. Püüa rahulik olla, Ana, palub põlvili mu piinatud alateadvus.
„Raamatud,” sosistan ma, aga sisimas kisab mu alateadvus: sina! Sina oled minu rida! Ma paiskan alateadvuse kohe maha, hirmunud, et mu psüühikal on mõtted, mis talle kõrgelt üle pea käivad.
„Millised raamatud?” Ta keerab pea viltu. Kas see tõesti huvitab teda?
„Ah, teate. Tavaline. Klassika. Peamiselt Briti kirjandus.“
Ta hõõrub oma pika nimetissõrme ja pöidlaga lõuga, nagu mõtleks mu vastuse üle järele. Või on tal lihtsalt väga igav ja ta püüab seda varjata.
„Kas te vajate veel midagi?” Ma pean selle teema juurest minema pääsema – need sõrmed sellel näol on võluvalt ahvatlevad.
„Ma ei tea. Mida te veel soovitaksite?“
Mida ma soovitaksin? Ma isegi ei tea, mille tegemiseks soovitada.
„Tee-ise mõttes?“
Ta noogutab, silmad nõiduslikult lustakad. Ma punastan ja mu pilk rändab ta mugavatele pükstele.
„Kaitserõivaid,” vastan ma ja saan aru, et ma enam ei tuvasta, mis mu suust välja tuleb.
Ta kergitab kulmu, see teeb talle jälle nalja.
„Te ei taha ju oma riideid ära määrida.” Ma osutan ebamääraselt ta pükstele.
„Ma võin need alati jalast ära võtta.” Ta muigab.
„Mm.” Ma tunnen, et puna tõuseb jälle mu palgeile. Ma olen ilmselt „Kommunistliku partei manifesti” värvi. Lõpeta rääkimine. Lõpeta rääkimine. KOHE.
„Ma võtan mõned kaitserõivad. See oleks ju kohutav, kui ma riided ära määriks,” ütleb ta õrritavalt.
Ma püüan loobuda soovimatust kujutluspildist temast ilma teksasteta.
„Kas teil on veel midagi vaja?” piiksatan ma, ulatades talle sinised kaitserõivad.
Ta ei tee mu küsimusest väljagi.
„Kuidas artikkel edeneb?“
Lõpuks ometi lihtne küsimus, mis on kaugel kogu sellest mõistujutust ja segadusseajavatest kahemõttelisustest … küsimus, millele ma võin vastata. Ma kraban sellest kahe käega kõvasti kinni nagu päästevestist ja vastan ausalt.
„Mina seda ei kirjuta, Katherine kirjutab. Preili Kavanagh. Minu toakaaslane, tema kirjutab. Tal on selle üle väga hea meel. Ta on ajalehe toimetaja ja ta oli nii õnnetu, et ei saanud ise intervjuud teha.” Ma tunnen, nagu oleksin jõudnud õue õhu kätte – viimaks ometi normaalne vestlusteema. „Tema ainus mure on see, et tal pole teie originaalfotot.“
„Millist fotot ta tahab?“
Tore. Ma polnud sellist vastust oodanud. Kehitan õlgu, sest ma lihtsalt ei tea seda.
„Noh, ma liigun siin ringi. Homme, võib-olla …“
„Kas te oleksite pildistamisega nõus?” Mu hääl on jälle piiksuv. Kate oleks seitsmendas taevas, kui ma sellega hakkama saaksin. Ja sa näeksid teda homme jälle, sosistab see pime ajusopp mulle võrgutavalt. Ma ajan selle mõtte minema – kõigist neist tobedatest, naeruväärsetest …
„Kate‘il oleks väga hea meel – kui me leiame fotograafi.” Ma olen nii rõõmus, ma naeratan talle laialt. Ta huuled avanevad, ta hingab sügavalt sisse ja pilgutab silmi. Sekundi murdosa jooksul tundub, et ta on justkui korraks pinna jalge alt kaotand, ja Maa pöördub pisut oma teljel, ning tektoonilised laamad liiguvad uude asendisse.
Oh taevas. Christian Grey segaduses pilk.
„Andke mulle homse suhtes teada.” Ta võtab tagataskust rahakoti. „Minu nimekaart. Sellel on mu mobiilinumber. Palun helistage hommikul enne kümmet.“
„Hästi.” Ma naeratan talle. Kate satub elevusse.
„Ana!”
Riiulitevahe teise otsa on materialiseerunud Paul. Ta on härra Claytoni noorim vend. Ma kuulsin, et ta tuleb Princetonist tagasi, aga ma ei osanud arvatagi, et just täna.
„Ee, vabandage mind hetkeks, härra Grey.” Grey kortsutab kulmu, kui ma talle selja pööran.
Paul on alati olnud mu hea semu, ja sellel kummalisel hetkel, olles koos selle rikka, võimsa, kohutavalt vapustava võluva kontrollifriigi Greyga, on nii tore rääkida kellegi normaalsega. Paul haarab ootamatult mu embusse ja kallistab mind kõvasti.
„Ana, tere, nii tore on sind näha!” on ta ülevoolav.
„Tere, Paul, kuidas sul läheb? Oled venna sünnipäevalt tagasi.“
„Jah. Sa näed hea välja, Ana, tõesti väga hea.” Ta naeratab mind uurides. Siis laseb ta mu embusest lahti, aga jätab käe ümber mu õlgade. Ma tammun jalalt jalale, tundes piinlikkust. Tore on Pauli näha, aga ta on alati ülemäära familiaarne.
Vaatan Christian Grey poole, ta jälgib meid kullipilgul, altkulmu ja mõtlikult, suujoon jäik ja liikumatu. Ta on muutunud tähelepanelikust kliendist kummaliselt kellekski teiseks – külmaks ja eemalolevaks.
„Paul, mul on siin klient. Luba, ma tutvustan teid,” ütlen ma, püüdes mitte välja teha vastumeelsusest Grey ilmes. Ma tirin Pauli tema juurde, kuni nad seisavad vastamisi. Õhustik on järsku arktiline.
„Ee, Paul, see on Christian Grey. Härra Grey, see on Paul Clayton. Tema vend on selle koha omanik.” Ja mingil seletamatul põhjusel tunnen, et pean veel selgitusi jagama.
„Ma olen tundnud Pauli sellest ajast saadik, kui ma siin töötan, ehkki me ei näe teineteist eriti tihti. Ta õpib Princetonis ärijuhtimist.” Mida ma lobisen … Pea nüüd kinni!
„Härra Clayton.” Grey sirutab käe välja, tema ilmest ei saa midagi välja lugeda.
„Härra Grey.” Paul surub ta kätt. „Oodake – mitte see Christian Grey? Grey Enterprises Holdings?” Paul on vähem kui nanosekundi jooksul tõreduse asemel aukartusest haaratud. Grey saadab talle viisaka naeratuse, mis ta silmadesse ei jõua.
„Ohoo – kas ma võiksin teile midagi tuua?“
„Anastasia ajas selle juba korda, härra Clayton. Ta on olnud
