need asjad.” Tema toon on terav ja jahe. Pagan … kas ma solvasin teda kuidagi? Sügavalt hinge tõmmates pööran ma ringi ja sammun leti poole. Mis tal viga on?
Pakin köie, kaitserõivad, maalriteibi ja kaablid paberisse.
„See teeb nelikümmend kolm dollarit, palun.” Ma vaatan Greyle otsa ja soovin, et poleks seda teinud. Ta vaatab mind lähedalt, süvenenult. See ajab mind närvi.
„Kas te kotti soovite?” küsin temalt krediitkaarti võttes.
„Jah, Anastasia.” Ta keel hellitab mu nime ja mu süda muutub jälle metsikuks. Ma suudan vaevu hingata. Panen tema ostud kiirustades kilekotti.
„Te helistate mulle, kui pildistamisaeg teada?” Nüüd on ta jälle ametlik. Ma noogutan, jälle sõnatu, ja annan talle krediitkaardi tagasi.
„Hästi. Homseni, võib-olla.” Ta pöördub ära minema, aga peatub. „Oh – ja Anastasia, mul on hea meel, et preili Kavanagh ei saanud intervjuud teha.” Ta naeratab ning astub siis – midagi uut juba silme ees – hoogsalt uksest välja, visates koti üle õla ja jättes mind maha, märatsevatest naishormoonidest värisema. Ma vahin mitu minutit kinnist ust, mille taha ta just kadus, enne kui tulen tagasi planeedile Maa.
Hästi – ta meeldib mulle. Niisiis, ma olen seda endale tunnistanud. Ma ei suuda oma tundeid enam peita. Ma pole kunagi midagi sellist tundnud. Ma leian, et ta on ligitõmbav, väga ligitõmbav. Aga see mäng on ette kaotatud, ma tean seda, ja ohkan kibemagusa kahetsusega. See oli lihtsalt kokkusattumus, see tema siiatulek. Ja kui ma leian fotograafi, siis võin teda homme imetleda. Ma hammustan ootusärevalt huulde ja leian end itsitamas nagu koolitüdruk. Ma pean Kate‘ile helistama ja pildistamise organiseerima.
KOLMAS PEATÜKK
Kate on ekstaasis. „Aga mida ta Claytonite poes tegi?” Ta uudishimu immitseb telefonist välja. Ma olen laoruumide sügavuses, püüdes oma häält tavaliseks taltsutada.
„Ta lihtsalt sattus siinkandis olema.“
„Minu meelest on see liiga suur kokkusattumus, Ana. Kas sa ei arva, et ta tuli sind vaatama?” Mu süda hakkab selle mõtte peale rõõmust hüppama, aga see rõõm on üürike. Tuim masendav tõde on see, et ta oli seal asja pärast.
„Ta käis ülikooli põllumajandusosakonnas. Ta rahastab seal mingit uurimistööd,” pomisen ma.
„Oo jaa. Ta on andnud selle tarvis 2,5 miljonit dollarit.“
Ohoo.
„Kuidas sina seda tead?“
„Ana, ma olen ajakirjanik, ja olen sellest mehest portreeloo kirjutanud. Minu töö on seda teada.“
„Hästi, Carla Bernstein3, ära ägestu. Nii et sa siis tahad neid fotosid?“
„Loomulikult tahan. Küsimus on selles, kes neid teeb ja kus.“
„Me võime temalt küsida, kus. Ta ütles, et on siinkandis.“
„Sa saad temaga otse ühendust võtta?“
„Mul on ta mobiilinumber.“
Kate ahmib õhku.
„Kõige rikkam, kõige tabamatum, kõige mõistatuslikum poissmees Washingtoni osariigis andis sulle lihtsalt oma mobiilinumbri?“
„Ee … jah.“
„Ana! Sa meeldid talle. Selles pole mingit kahtlust.” Ta hääl on tunnetest tulvil.
„Kate, ta lihtsalt püüab kena olla.” Aga neid sõnu öeldes tean samas, et see pole tõsi – kena olla pole Christian Grey rida. Ta on võib-olla viisakas. Ja tasane hääleke sosistab: võib-olla on Kate’il õigus. Mu peanahk hakkab kirvandama mõttest, et võib-olla, lihtsalt võib-olla võin ma talle meeldida. Pealegi, ta ju ütles, et on rõõmus, et Kate seda intervjuud ei teinud. Ma kallistan end, vaikselt rõõmust hõisates ja end õõtsutades, hellitades lootust, et äkki ma meeldin talle. Kate toob mind tagasi reaalsusesse.
„Ma ei tea, kelle me saame teda pildistama. Levi, meie tavaline fotograaf, ei saa tulla. Ta on sel nädalavahetusel vanemate juures Idaho Fallsis. Ta on kindlasti nördinud, et tal libises käest võimalus pildistada Ameerika üht juhtivat ettevõtjat.“
„Mmm … aga kuidas oleks Joséga?“
„Suurepärane mõte! Sina palu teda – sinu heaks on ta valmis kõike tegema. Siis helista Greyle ja küsi järele, kuhu me peaksime minema.” Kate on José suhtes ärritavalt isekas.
„Ma arvan, et sina peaksid talle helistama.“
„Kellele, Joséle?” pilkab Kate.
„Ei, Greyle.“
„Ana, sinul on temaga suhted.“
„Suhted?” piiksatan ma, ja mu hääl on kerkinud mitme oktavi võrra. „Ma vaevalt tunnen seda meest.“
„Vähemalt oled sa temaga kohtunud,” sõnab Kate mõrult. „Ja tundub, et ta tahab sind paremini tundma õppida. Ana, helista talle,” ütleb ta lühidalt ja paneb toru ära. Ta vahel kohe on selline kamandaja. Ma kortsutan telefonile kulmu ja näitan keelt.
Ma saadan parajasti Joséle sõnumit, kui Paul tuleb laoruumi liivapaberit otsima.
„Meil on siin üpris kiire, Ana,” sõnab ta leebelt.
„Jah, mm, vabandust,” pomisen ma ja pööran ümber.
„Niisiis, kuidas sa üldse Christian Greyd tunned?” Pauli hääl on ebaveenvalt ükskõikne.
„Ma pidin teda meie ülikoolilehe jaoks intervjueerima. Kate oli haige.” Ma kehitan õlgu, nagu oleks see tavaline asi, mitte midagi sellist, mille pärast ennast temast paremaks pidada.
„Christian Grey Claytonite poes. No ütle nüüd,” mühatab Paul hämmastunult. Ta vangutab pead, suutmata sellest sotti saada. „Igal juhul, kas sa tahaksid õhtul mõne dringi teha või midagi?“
Kui ta on kodus, siis kutsub ta mind alati kohtama, ja ma ütlen alati ei. See on rituaal. Minu arvates pole hea mõte oma ülemuse vennaga kohtamas käia, ja pealegi, Paul on ju kena oma tüüpilise ameerikaliku naabripoisiolekuga, ent ta pole kirjanduslik kangelane, mitte sinnapoolegi. Kas Grey on? küsib minult mu alateadvus kulmu kergitades. Ma surun ta maha.
„Kas sul pole koos vennaga perekondlikku õhtusööki või midagi sellist?“
„See on homme.”
„Võib-olla mõni teine kord, Paul. Ma pean täna õhtul õppima. Mul on järgmisel nädalal lõpueksamid.“
„Ana, ükspäev ütled sa jah.” Ta naeratab ja mina põgenen kauplusekorrusele.
„AGA MA PILDISTAN LOODUST, Ana, mitte inimesi,” oigab José.
„José, palun!” anun ma. Ma kõnnin mööda meie korteri elutuba, surudes mobiiltelefoni kõvasti pihku ja vaadates aknast kustuvat õhtuvalgust.
„Anna
„Naisoost Carl Bernstein” – Carl Bernstein on USA uuriv ajakirjanik, kes paljastas Watergate’i afääri.
