Ana helistab sulle koha ja aja suhtes. Homme näeme.” Ta lõpetab kõne.
„Korras. Nüüd on meil vaja otsustada, kus ja millal. Helista talle.” Ta ulatab telefoni mulle. Mu kõhus keerab. „Helista Greyle, kohe!“
Ma põrnitsen talle otsa ja panen käe taskusse, et visiitkaart välja võtta. Ma hingan sügavalt ja aeglaselt sisse ja valin siis värisevate kätega numbri.
Ta vastab teisele helinale. Ta toon on terav, rahulik ja külm.
„Grey.“
„Ee … härra Grey? Siin Anastasia Steele.” Ma ei tunne oma häält ära, ma olen nii närvis. Väike paus. Sisimas ma värisen. „Preili Steele. Kui kena teie häält kuulda.” Ta toon on muutunud. Ta kõlab … soojalt, isegi võrgutavalt. Mu hing jääb kinni ja ma punastan. Äkki jõuab mu teadvusse, et Kahterine Kavanagh vaatab mind tähelepanelikult, suu lahti, ja ma sööstan kööki, et vältida ta soovimatuid pärimisi.
„Mm … me tahaksime selle artikli jaoks fotoseansi ära teha.” Hinga, Ana, hinga. Mu kopsud töötavad kiiresti. „Homme, kui sobib. Kus teile sobiks, sir?“
Ma võin telefonis peaaegu kuulda tema sfinksinaeratust.
„Ma peatun Portlandis Heathmanis. Ütleme, kell pool kümme hommikul?“
„Hästi, seal näeme.” Mu tunded on ülevoolavad, ma olen hingetu – nagu laps, mitte täiskasvanud naine, kes võib Washingtoni osariigis seaduslikult hääletada ja juua.
„Ma jään ootama, preili Steele.” Ma kujutlen ulakat läiget ta silmis. Kuidas saab ta muuta viis väikest sõna nii ahvatlevaks lubaduseks? Ma lõpetan kõne. Kate on köögis ja vaatab mind jahmunult.
„Anastasia Rose Steele. Ta meeldib sulle! Ma pole kunagi näinud ega kuulnud, et keegi sulle nii … nii … tohutult mõju avaldaks. Tegelikult, sa punastad.“
„Oh, Kate, sa tead, et ma punastan kogu aeg. See on mul kutsehaigus. Ära ole naeruväärne,” nähvan ma. Ta pilgutab üllatunult silmi – mul on väga harva vihapurskeid – ja ma leebun varsti. „Ma lihtsalt leian, et ta on … hirmutav, see on kõik.“
„Heathman, see sobib,” pomiseb Kate. „Ma helistan mänedžerile ja lepin kokku, kus me saame pildistada.“
„Ma valmistan õhtusöögi. Siis ma pean õppima.” Ma ei suuda varjata, et olen tema peale pahane, avan kapiukse ja hakkan süüa tegema.
MA OLEN SEL ÖÖSEL rahutu, visklen ja pöörlen, nähes und suitsuhallidest silmadest, kaitserõivastest, pikkadest jalgadest, pikkadest sõrmedest ning pimedatest tundmatutest paikadest. Ma ärkan öösel kaks korda üles, süda puperdamas. Oh, homme näen ma küll suurepärane välja, olles nii vähe maganud, noomin ma end. Ma taon patja ja püüan õiget asendit leida.
HEATHMAN ASUB PORTLANDI KESKLINNA südames. See muljetavaldav pruunist kivist hoone valmis 1920. aastate lõpul, just enne börsikrahhi. José, Travis ja mina sõidame minu Beetle‘iga ning Kate sõidab oma CLK-ga, sest me kõik minu autosse ei mahu. Travis on José sõber ja müügimees, kes aitab meid valgustusega. Kate‘il on õnnestunud saada selleks hommikuks Heathmanist tasuta tuba, vastutasuks tänusõnad artiklis. Kui ta vastuvõtus selgitab, et meil on siin pildistamine tegevdirektor Christian Greyga, antakse meile otsekohe sviit. Tavalise suurusega sviit, sest ilmselt härra Grey juba kasutab selle hoone kõige suuremat. Ülipüüdlik turundusjuht viib meid üles sviiti – ta on kohutavalt noor ja miskipärast väga närvis. Ma oletan, et Kate‘i ilu ja kamandav maneer on teinud ta relvituks, sest ta on Kate‘i käes pehme nagu tainas. Toad on elegantsed, pastelsetes toonides ja rikkalikult möbleeritud.
Kell on üheksa. Meil on kõige ülesseadmiseks pool tundi aega. Kate tegutseb täiskäigul.
„José, ma arvan, et peaksime selle seina taustal pildistama, mis sa arvad?” Ta ei oota vastust. „Travis, tee toolid vabaks. Ana, kas sa võiksid paluda, et meile toodaks karastusjooke? Ja anna Greyle teada, kus me oleme.“
Jah, proua. Ta on nii võimukas. Ma pööritan silmi, aga teen, nagu kästud.
Pool tundi hiljem astub meie sviiti Christian Grey.
Oh sa taevas! Ta kannab valget särki, mille krae on lahti, ja halle flanellpükse, mis langevad vabalt puusadelt alla. Tema taltsutamatud juuksed on duši all käimisest veel märjad. Mu suu muutub teda vaadates kuivaks … ta on nii kohutavalt kuum. Greyle järgneb umbes kolmekümnene mees, kelle lühikesed juuksed on turris, ta on tumedas ülikonnas, lipsuga, ning jääb vaikselt nurka seisma. Tema pähkelpruunid silmad vaatavad meid ükskõikselt.
„Preili Steele, me kohtume jälle.” Grey ulatab käe ja ma surun seda, kiiresti silmi pilgutades. Appikene … ta on tõesti üsna … Tema kätt puudutades saan ma aru, et miski voogab õrnalt läbi minu, ja see süütab minus tule ja paneb punastama, ning ma olen kindel, et mu katkendlik hingamine on kuulda.
„Härra Grey, see on Katherine Kavanagh,” pomisen ma, osutades Kate‘ile, kes astub ettepoole, vaadates talle otse silma.
„Visa preili Kavanagh. Kuidas käsi käib?” Ta kingib Kate‘ile väikese naeratuse ja on näha, et tal on lõbus. „Ma loodan, et tunnete end paremini? Anastasia ütles, et olite eelmisel nädalal haige.“
„Minuga on kõik hästi, tänan, härra Grey.” Külmavereliselt surub ta Grey kätt. Ma tuletan endale meelde, et Kate on käinud Washingtoni parimates erakoolides. Tema perekonnal on raha ja ta on üles kasvanud enesekindlana, teadlikuna oma kohast maailmas. Ta ei lase endale liiga teha. Ma olen temast vaimustuses.
„Tänan, et pildistamiseks aega leidsite.“ Kate kingib talle viisaka ametliku naeratuse.
„Väga meeldiv,” vastab Grey, pöörates pilgu minule, ja ma punastan jälle. Pagan võtaks.
„See on José Rodriguez, meie fotograaf,” ütlen ma Joséle naeratades, ja José naeratab mulle kiindunult vastu. Ta silmad jahenevad, kui ta pilk minult Greyle libiseb.
„Härra Grey.” Ta noogutab.
„Härra Rodriguez.” Grey ilme muutub Joséd takseerides samuti.
„Kus ma peaksin olema?” küsib temalt Grey. Tema toon tundub pisut ähvardav. Aga Katherine ei kavatse lasta Josél dirigeerida.
„Härra Grey – palun, kas te võiksite siia istuda? Olge kaablitega ettevaatlik. Ja siis teeme paar pilti seistes ka.” Ta juhatab Grey tooli juurde, mis on seatud seina taustale.
Travis paneb tuled põlema, pimestab kohe Greyd ning pomiseb vabanduse. Siis astume me Travisega tahapoole ja vaatame, kuidas José pildistab. Ta teeb mitu fotot ilma statiivita, paludes Greyl kord siia, kord sinna pöörata, käsi liigutada, seejärel paigal hoida. Statiivilt võtab José veel mõned pildid ning Grey istub ja poseerib, kannatlikult ja loomulikult, umbes kakskümmend minutit. Minu soov on täitunud: ma võin vaadata ja imetleda Greyd üpris lähedalt. Kaks korda me pilgud kohtuvad ja ma pean end tema pilvisest pilgust lahti kiskuma.
„Aitab istumisest.” Katherine segab jälle vahele. „Seistes, härra Grey?” küsib ta.
Grey tõuseb ja Travis tõttab tooli eemale tõstma. José Nikoniaparaat hakkab jälle klõpsuma.
„Ma arvan, et piisab,” teatab José viie minuti pärast.
„Suurepärane,”
