mille Grey võtab tal käest, enne kui naine selle mulle ulatada jõuab. Grey hoiab seda valmis ja tundes end naeruväärselt ujedana, poen ma jaki sisse. Grey paneb korraks käed mu õlgadele. Ma ahmin selle puudutuse peale õhku. Kui ta ka mu reaktsiooni märkab, ei tee ta teist nägugi. Tema pikk nimetissõrm vajutab lifti kutsumise nupule ja me seisame oodates – mina kohmetult, tema rahulikult ja enesekindlalt. Uksed avanevad ja ma kiirustan sisse, tahtes meeleheitlikult põgeneda. Ma tõesti pean siit minema saama. Pöördun talle otsa vaatama, ta jälgib mind üksisilmi, seistes liftiukse kõrval ja ühe käega vastu seina toetudes. Ta on tõesti väga, väga ilus. See teeb rahutuks.
„Anastasia,” ütleb ta hüvastijätuks.
„Christian,” vastan mina. Ja mulle halastades sulguvad uksed.
TEINE PEATÜKK
Mu süda peksleb. Lift jõuab esimesele korrusele ja ma kiirustan välja kohe, kui uksed avanevad, komistan, aga õnneks ei kuku laitmatule liivakivipõrandale käpuli. Torman laiade klaasuste suunas ja olengi äkki vaba ning tunnen Seattle‘i virgutavat, puhastavat niisket õhku. Ma tõstan näo jaheda värskendava vihma kätte, panen silmad kinni ja hingan sügavalt sisse, püüdes tasakaalu tagasi saada.
Ükski mees pole mulle niimoodi mõjunud nagu Christian Grey, ja ma ei suuda ära arvata, miks. Kas nii mõjus ta välimus? Head kombed? Rikkus? Võim? Ma ei suuda mõista oma veidrat reaktsiooni. Ma ohkan sügavalt ja kergendatult. Taeva pärast, mis asi see kõik oli? Toetudes terasposti vastu, püüan ma vapralt maha rahuneda ja mõtteid korrastada. Ma raputan pead. Mis see ometi oli? Mu süda taastab tavalise rütmi ja kui suudan jälle normaalselt hingata, sammun auto juurde.
KUI OLEN LINNAPIIRI SELJA taha jätnud, mängin intervjuu mõttes läbi ja tunnen end rumalana ning mul on piinlik. Kindla peale ma liialdan ja kujutan lihtsalt ette. Hästi, ta on väga võluv, enesekindel, kamandav, saab endaga hästi läbi – aga teistpidi – ta on ülbe, ja vaatamata oma laitmatutele maneeridele autokraatlik ja külm. No vähemalt väliselt. Ootamatu judin jookseb mööda mu selgroogu alla. Ta võib olla ülbe, aga tal on selleks õigus – ta on nii paljuga nii noorena hakkama saanud. Ta ei seedi rumalaid inimesi, aga miks ta peakski? Mind tabab taas pahameelehoog, et Kate ei andnud mulle ta elulugu.
Sõidan 5. maantee suunas ja mu mõtted lähevad rändama. Ma tõepoolest ei suuda taibata, mis see on, mis kannustab inimesi nii kangesti tahtma edukas olla. Mõned ta vastused olid nii mõistatuslikud – nagu tal oleks midagi varjata. Ja Kate‘i küsimused – fuih! Adopteerimine, ja et kas ta on gei! See ajab mulle judinad peale. Ma ei suuda uskuda, et seda küsisin. Parem neelaku maa mind nüüd kohe! Nagunii tahaks piinlikkusest maa alla vajuda iga kord, kui see edaspidi meelde tuleb. Pagana Katherine Kavanagh!
Ma jälgin spidomeetrit. Sõidan ettevaatlikumalt kui mis tahes muul puhul. Ja ma tean, et need läbitungivad hallid silmad, mis mind ainiti vaatasid, ja see range hääl käsivad mul ettevaatlikult sõita. Pead raputades taipan, et Grey mõjub poole vanemana kui ta on.
Unusta ära, Ana, noomin ma ennast. Ma otsustan, et lõppkokkuvõttes oli see väga huvitav kogemus, aga ma ei tohiks sellesse kinni jääda. Unusta ära. Ma ei pea teda enam kunagi nägema. See mõte teeb mul tuju kohe paremaks. Ma panen stereo mängima ja keeran heli valjuks, nõjatun seljatoele ja kuulan gaasi vajutades mütsuvat indie-rock‘i. 5. maanteele jõudes avastan, et võin sõita nii kiiresti kui tahan.
ME ELAME VÄIKESES KAHEKORDSES majas Vancouveri ülikoolilinnaku lähedal. Mul vedas – Kate‘i vanemad ostsid talle selle korteri ja mina maksan väga väikest üüri. See on olnud mu kodu nüüdseks neli aastat. Maja ette sõites mõtlen sellele, et Kate tahab saada üksikasjalikku ülevaadet, ja ta on visa. Hüva, vähemalt on mul tema jaoks lindistus. Ma loodan, et ta ei päri täpsustusi, mis intervjuu ajal toimus.
„Ana! Sa oled tagasi.” Kate istub meie elutoas, raamatud ümberringi. Ta on lõpueksamiteks õppinud – ikka veel oma roosas flanellpidžaamas, mida kaunistavad väikesed armsad jänkud, ja mida ta kannab siis, kui ta on kallimast lahku läinud, haige või kui tal on masendus. Ta hüppab üles ja kallistab mind kõvasti.
„Ma hakkasin juba muretsema. Ma lootsin, et jõuad varem tagasi.“
„Ma arvan, et jõudsin päris kiiresti tagasi, arvestades seda, et intervjuu läks üle aja.” Lehvitan tema ees diktofoni.
„Ana, suur tänu, et sa seda tegid. Jään sulle teene võlgu, ma tean. Kuidas läks? Milline ta oli?” Oi ei – hakkab pihta see Katherine Kavanagh‘ inkvisitsioon.
Püüan kiiruga välja mõelda, mida talle öelda.
„Ma olen rõõmus, et see on läbi, ja et mul pole vaja temaga rohkem kohtuda. Ta oli üpris hirmutav,” kehitan ma õlgu. „Ta on väga pühendunud, isegi intensiivne – ja noor. Tõesti noor.“
Kate vaatab mind süütute silmadega. Ma kortsutan kulmu.
„Ära mängi siin midagi süütukest. Miks sa mulle ta elulugu ei andnud? Ma tundsin end temaga nagu täielik idioot, kes pole tausta uurinud.“
Kate lööb käega suu pihta. „Issakene, Ana, anna andeks – ma ei mõelnud.“
Ma toon kuuldavale turtsatuse.
„Enamjaolt oli ta ülimalt viisakas, ametlik, pisut ülespuhutud – nagu oleks ta vanem, kui on. Ta ei räägi nagu mees, kes on kakskümmend-millegagi. Muuseas, kui vana ta on?“
„Kakskümmend seitse. Issand, Ana, palun vabandust. Ma oleksin pidanud sulle lühiülevaate andma, aga mul oli täielik paanika. Anna mulle see diktofon ja ma hakkan intervjuud maha kirjutama.“
„Sa näed parem välja. Kas sa supi sõid ära?” küsin mina, valmis teemat muutma.
„Jah, ja see oli maitsev nagu alati. Mul on palju parem olla.” Ta naeratab tänulikult. Ma vaatan kella.
„Ma pean jooksma. Ma jõuan veel Claytonite juures oma vahetuse ära teha.“
„Ana, sa väsitad end ära.“
„Pole midagi. Hiljem näeme.“
MA OLEN CLAYTONITE JUURES töötanud sellest ajast peale, kui ülikooli astusin. See on Portlandi kõige suurem tööriistapood ja nende nelja aasta jooksul, mis ma siin olen töötanud, olen hakanud pisut aru saama kõigist neist kaupadest, mida me müüme – ehkki irooniline on asja juures see, et ma olen igasuguses käsitöös kobakäpp. Ma jätan kõik säärase oma isale teha.
MA OLEN RÕÕMUS, ET on minu vahetus tööl olla, sest see laseb mul keskenduda millelegi muule kui Christian Greyle. Tööd on palju – suvehooaeg on algamas ja inimesed vuntsivad oma kodusid. Proua Clayton näib mind nähes kergendust tundvat.
„Ana! Ma mõtlesin, et sa täna ei jõua.“
„Mu kokkusaamine ei võtnud nii kaua aega, kui arvasin. Ma võin paar tundi siin olla.“
„Mul on nii hea meel sind näha.“
Ta saadab mu laoruumi riiulitele kaupa laduma ja peagi haarab see tegevus mu täiesti endasse.
KUI MA KOJU JÕUAN, on Katherine‘il klapid peas ja ta töötab sülearvutiga. Ta nina on ikka veel roosa, aga ta tegeleb innukalt looga, tagudes raevukalt arvutiklaviatuuri. Ma olen nagu välja väänatud, kurnatud pikast sõidust, intervjuust ja tööst Claytonite juures. Vajun tugitooli, mõeldes esseele, mille pean ära lõpetama, ja sellele, et ma pole täna jõudnud õppida,
