punastan ja süda hakkab pekslema. See polnud põhjus, kindlasti mitte. Ta tahtis mulle ümbrust näidata lihtsalt selleks, et ma näeksin, et tema on kõige selle isand. Hammustan huulde, ja loodan, et Kate ei märka seda, ning ta ongi üleni oma tegevusse sukeldunud.
„Ma ei tea, mis sa mõtled „ametliku” all. Kas sa tegid märkmeid?” küsib ta.
„Mm … ei teinud.“
„Pole midagi. Ma saan sellest ikka korraliku artikli. Kahju, et meil pole originaalfotosid. Hea välimusega kutt, eksole ju?“
„Minu arvates küll.” Püüan kõvasti, et ükskõiksena kõlada, ja arvan, et see õnnestub.
„Oh, ole nüüd, Ana – isegi sina ei saa ta välimuse suhtes immuunne olla.” Ta kergitab minu poole vaadates oma täiuslikku kulmu.
Pagan! Ma tunnen, et põsed lõkendavad, niisiis katkestan teda meelitustega, mis on alati hea võte.
„Sina oleksid tema käest ilmselt palju rohkem välja pigistanud.“
„Ma kahtlen selles, Ana. Ole nüüd – ta tegelikult pakkus sulle tööd. Arvestades, et ma sulle selle viimasel hetkel kaela määrisin, said sa väga hästi hakkama.” Ta uurib mind mõtlikult. Ma põgenen kiiresti kööki.
„Mida sa temast tegelikult arvad?” Pagan, küll ta võib olla uudishimulik. Miks ta järele ei jäta? Mõtle midagi välja – kiiresti.
„Ta on väga motiveeritud, kontrolliv, ülbe – hirmutav, aga väga karismaatiline. See võib lummavalt mõjuda küll,” lisan ma tõemeeli, lootes et see paneb Kate‘il suu lukku.
„Sina, ja mingist mehest lummatud? See on küll esimene kord,” turtsatab ta.
Ma hakkan võileivamaterjali kokku otsima, nii et ta ei näe mu nägu.
„Miks sa tahtsid teada, kas ta on gei? See oli kõige piinlikum küsimus. Ma tundsin end halvasti ja tema ka.” Ma kortsutan seda meelde tuletades pahaselt kulmu.
„Kui ta on seltskonnakroonikas, siis pole tal kunagi kaaslast.“
„See oli nii piinlik. Kogu see asi oli piinlik. Ma olen rõõmus, et ei pea temaga rohkem kokku saama.“
„Oh, Ana, nii hull see asi ka ei saanud olla. Minu meelest on ta sinust üpris sisse võetud.“
Minust sisse võetud? Nüüd on Kate lihtsalt naeruväärne.
„Kas sa võileiba tahad?“
„Jah, palun.“
ROHKEM ME CHRISTIAN GREYST sel õhtul ei räägi, minu suureks kergenduseks. Olles söönud, istun ma koos Kate‘iga söögilaua taha, tema töötab oma artikliga, mina teen esseed „D’Urberville‘ide Tessist”. Pagan, see naine oli vales kohas valel ajal valel sajandil. Kui essee valmis saan, on juba kesköö, ja Kate on juba ammu voodisse läinud. Ma lähen oma tuppa, väsinud, ent rahul, et olen esmaspäevaks nii palju valmis saanud.
Ma kerin end oma valges raudvoodis kerra, mässin end ema lapitekki, panen silmad kinni ja jään hoobilt magama. Sel ööl näen ma unes hämaraid paiku, kõledaid valgeid põrandaid ja halle silmi.
JÄRGMISTEL PÄEVADEL PÜHENDUN MA õpingutele ja tööle Claytonite juures. Kate‘il on samuti vähe aega, ta paneb kokku ajalehe viimast numbrit, enne kui annab selle üle uuele toimetajale, ja tuubib samuti lõpueksamiteks. Kolmapäevaks on tal palju parem enesetunne ja ma ei pea enam taluma ta roosat flanellpidžaamat, millel on liiga palju raviotstarbelisi jänkusid. Ma helistan emale Georgiasse, et küsida, kuidas ta elab, aga samuti tahan kuulda, et ta hoiab mulle lõpueksamiteks pöialt. Ta räägib lõputult oma viimasest küünlavalmistamise ärist – mu ema on kogu aeg mingitest uutest äriideedest huvitatud. Põhimõtteliselt on tal igav ja ta tahaks millegagi oma aega täita, aga tal on sama hea keskendumisvõime kui kuldkalal. Iga nädal on midagi uut. Ta paneb mind muretsema. Ma loodan, et ta pole viimase plaani finantseerimiseks maja peale laenu võtnud. Ja ma loodan, et Bob – ta suhteliselt uus, ent temast palju vanem kallim – hoiab tal silma peal, nüüd, kui mind enam kohal pole. Ta tundub olevat palju maisem kui Abikaasa Number Kolm.
„Kuidas sul asjad edenevad, Ana?“
„Kõik on hästi.“ Jään hetkeks kõhklema, ja ema muutub kohe tähelepanelikuks.
„Ana? Kas sa oled kedagi kohanud?” Oi … kuidas ta nii taiplik on? Elevus ta hääles on käegakatsutav.
„Ei, ema, ei midagi sellist. Sina oleksid esimene, kes sellest teada saab.“
„Ana, kullake, sa peaksid tõepoolest rohkem väljas käima. Sa paned mind muretsema.“
„Ema, mul on kõik hästi. Kuidas Bobil läheb?” Nagu alati, kõige parem poliitika on teemat vahetada.
Õhtul hiljem helistan ma Rayle, oma kasuisale, ema Abikaasale Number Kaks, keda ma pean oma isaks ja kelle nime ma kannan. Vestlus on lühike. Tegelikult pole see vestlus, vaid seeria ühepoolseid ühmatusi vastuseks mu kenale hoolivale jutule. Ray pole suur jutuvestja. Aga ta on ikka elus, ta vaatab ikka telekast jalgpalli, ja käib keeglit mängimas ja kalal või valmistab mööblit. Ray on hea puusepp ja tänu temale teen ma vahet kellul ja käsisael. Temaga tundub kõik korras olevat.
REEDE ÕHTUL ARUTAME KATE‘IGA, mida selle õhtuga ette võtta – meil on tõsine kavatsus õppimisest, tööst ja ülikoolilehest natuke puhata –, kui uksekell heliseb. Uksel seisab mu hea sõber José, käes pudel šampanjat.
„José! Nii tore, et sa tulid!” Ma kallistan teda kiiresti. „Tule sisse.“
José on inimene, kellega ma esimesena tutvusin, kui tundsin ülikooli tulles, et olen segaduses ja üksi. Sel päeval leidsime, et oleme vaimusugulased, ja sellest ajast peale oleme sõbrad. Meil pole mitte ainult sarnane huumorimeel, vaid me avastasime ka, et Ray ja José seenior olid ühes ja samas sõjaväeüksuses. Selle tulemusena on meie isad saanud samuti headeks sõpradeks.
José õpib inseneriks ja on oma perekonnas esimene, kes on jõudnud kolledžini välja. Ta on paganama terava mõistusega, aga ta tõeline kirg on fotograafia. Josél on heade piltide tegemiseks silma.
„Mul on uudiseid.” Ta naeratab, tumedad silmad sädemeid pildumas.
„Ära räägi – sul õnnestus veel üheks nädalaks ülikooli jääda,” narrin ma teda, ja naljaviluks põrnitseb ta mind tigedalt.
„Portlandi galerii paneb mu näituse järgmisel kuul üles.“
„See on suurepärane – palju õnne!” Mul on tema pärast hea meel ja ma kallistan teda jälle. Ka Kate naeratab talle säravalt.
„Tubli, José! Ma pean selle lehte panema. See väärib viimasel hetkel muudatuste tegemist, kuigi need mulle ei meeldi.” Ta teeskleb tüdimust.
„Ma tahan, et sa tuleksid avamisele.” José vaatab kiindunult mulle otsa ja ma punastan. „Teie mõlemad, loomulikult,” lisab ta, vaadates närviliselt Kate‘i poole.
José ja mina oleme head sõbrad, aga sügaval sisimas ma tean, et ta tahaks olla midagi rohkemat. Ta on armas ja vaimukas, aga ta lihtsalt pole minu maitse. Ta on rohkem nagu vend, keda mul kunagi pole olnud. Katherine narrib mind sageli, et mul puudub vajan-kallimat geen, aga tegelikult pole ma lihtsalt kohanud kedagi, kes
