style="font-size:15px;"> „Sa ei anna enda kohta just eriti palju teada, ega?” ütleb ta kuivalt, hõõrudes oma lõuga, justkui sügavalt selle üle järele mõeldes.
„Teie ka mitte.“
„Sa oled mind ühe korra juba intervjueerinud ja mulle sai osaks nii mõnigi urgitsev küsimus.“
Oh õudust. Ta mõtleb seda gei-küsimust. Jälle tabab mind kuum piinlikkusevoog. Lähimatel aastatel vajan ma intensiivteraapiat, et ma ei tunneks end iga kord nii ebamugavalt, kui mul see hetk meelde tuleb. Ma hakkan lobisema oma emast – mida iganes, ainult et seda mitte meenutada.
„Mu ema on imeline. Ta on parandamatu romantik. Tal on praegu neljas abielu käsil.“
Christian kergitab üllatunult kulme.
„Ma igatsen tema järele,” jätkan ma. „Tal on nüüd Bob. Ma lihtsalt loodan, et ta hoiab emal silma peal ja ajab asjad korda, kui ema tobedad plaanid ei lähe nii, nagu kavatsetud.” Ma naeratan kiindunult. Ma pole oma ema nii kaua aega näinud. Christian vaatab mind pingsalt, võttes aeg-ajalt lonksu kohvi. Ma tõesti ei tohiks ta suud vaadata. See teeb mu rahutuks.
„Kas sa saad oma kasuisaga hästi läbi?“
„Muidugi. Ma kasvasin koos temaga üles. Ta on ainus isa, keda ma tunnen.“
„Ja milline ta on?“
„Ray? Ta on … sõnaaher.“
„Ja ongi kõik?” küsib Grey üllatunult.
Ma kehitan õlgu. Mida see mees ootab? Mu elulugu?
„Sõnaaher nagu tema kasuisa,” õhutab Grey.
Ma hoian end tagasi, et mitte silmi pööritada.
„Talle meeldib jalgpall – eriti Euroopa jalgpall – ja keegel, ja kalapüük, ja mööbli valmistamine. Ta on puusepp. Sõjaveteran.” Ma ohkan.
„Sa elasid tema juures?“
„Jah. Mu ema kohtas Abikaasat Number Kolm, kui olin viisteist. Mina jäin Ray juurde.“
Ta kortsutab kulmu, nagu ei mõistaks ta seda.
„Sa ei tahtnud emaga koos elada?” küsib ta.
See pole tõesti tema asi.
„Abikaasa Number Kolm elas Texases. Minu kodu oli Montesanos. Ja … noh, mu ema oli äsja abiellunud.” Ma jään vait. Mu ema ei räägi kunagi Abikaasast Number Kolm. Kuhu Grey sellega jõuda tahab? See pole tema asi. Tuleb talle tagasi teha.
„Rääkige mulle oma vanematest,” palun ma.
Ta kehitab õlgu.
„Mu isa on jurist, mu ema on lastearst. Nad elavad Seattle‘is.“
Oh … ta kasvas üles rikkuses. Ja ma kujutan ette edukat abielupaari, kes lapsendab kolm last, ja ühest neist saab ilus mees, kes hakkab tegutsema ärimaailmas ja vallutab selle lõdva randmega. Ta vanemad on kindlasti tema üle uhked.
„Mida teie õed-vennad teevad?“
„Elliot on ehitusalal ja mu väike õde on Pariisis, õpib kokandust mingi kuulsa Prantsuse koka juures.” Ta nägu läheb ärritusest pilve. Ta ei taha rääkida oma perekonnast ega endast.
„Pariis olevat ilus linn,” pomisen ma. Miks ta ei taha oma perekonnast rääkida? Kas sellepärast, et ta on adopteeritud?
„See on väga ilus linn. Sa ei ole seal käinud?” küsib ta, ärritus häälest kadunud.
„Ma pole kunagi USA mandriosast kaugemale saanud.” Niisiis oleme nüüd banaalsuste juures tagasi. Mida ta varjab?
„Kas sa tahaksid minna?“
„Pariisi?” piiksun ma. See rabab mind – kes ei tahaks Pariisi minna? „Muidugi,” möönan ma. „Aga tegelikult tahaksin ma Inglismaal käia.“
Ta kallutab pea küljele, libistab nimetissõrme üle alumise huule … oh taevas.
„Sest?“
Ma pilgutan kiiresti silmi. Keskendu, Steele.
„Sest see on Shakespeare’i, Austeni, õdede Brontëde, Thomas Hardy kodumaa. Ma tahaksin näha neid kohti, mis inspireerisid neid inimesi selliseid suurepäraseid raamatuid kirjutama.“
Kogu see jutt kirjanduslikest suurkujudest tuletab mulle meelde, et peaksin õppima. Ma heidan pilgu kellale. „Ma hakkan parem minema. Mul on vaja õppida.“
„Eksamiteks?“
„Jah. Need algavad teisipäeval.“
„Kus preili Kavanagh’ auto on?“
„Hotelli parklas.“
„Ma tulen saadan sind.“
„Aitäh tee eest, härra Grey.“
Ta naeratab oma kummalist mul-on-ilmatu-suur-saladus naeratust.
„Ole lahke, Anastasia. Mul oli väga meeldiv. Tule,” käsutab ta ja sirutab mulle käe. Ma võtan selle juhmilt vastu, ja järgnen talle kohvikust õue.
Me jalutame hotelli juurde tagasi ja võiksin öelda, et seltsimehelikus vaikuses. Viimaks on ta selline nagu tavaliselt, rahulik ja külmavereline. Mis minusse puutub, siis püüan ma meeleheitlikult hinnata, kuidas meie väike kohvihommik möödus. Mul on tunne, nagu oleksin käinud tööintervjuul, aga pole kindel, millise töö.
„Kas sa kannad alati teksaseid?” küsib ta, asja eest teist taga.
„Enamasti.“
Ta noogutab. Me oleme tagasi jõudnud, otse üle tee on hotell. Mõtted pöörlevad peas. Milline imelik küsimus … Tõenäoliselt ei saa me enam kunagi kokku. Sellega on kõik. Ma rikkusin selle hommiku täiesti ära, ma tean. Ja ilmselt tal on keegi.
„Kas teil kallim on?” purskan ma välja. Püha müristus – ma ütlesin seda valjusti?
Ta suunurgad kerkivad pisut ja ta heidab mulle pilgu.
„Ei, Anastasia. Kallimad pole minu rida,” ütleb ta leebelt.
Oh … mida see tähendab? Ta pole gei. Oi, aga võib-olla on! Ta ilmselt valetas mulle intervjuu ajal. Ja hetkeks ma loodan, et järgneb mingi selgitus, mingi vihje sellele mõistatuslikule avaldusele – aga ei. Ma pean minema. Ma pean oma mõtted kokku koguma. Ma pean tema juurest minema saama. Ma kõnnin edasi, komistan ja kukun pea ees sõiduteele.
„Kurat, Ana!” hüüab Grey. Ta sikutab mu nii suure hooga püsti, et kukun vastu teda, kui jalgrattur peaaegu mind riivates mööda vihiseb, sõites sellel ühesuunalisel tänaval vastassuunas.
See kõik juhtub nii kiiresti – ühel hetkel ma kukun, järgmisel olen ta käte vahel ja ta hoiab mind kõvasti oma rinna vastas. Ma hingan sisse tema puhast meeldivat lõhna. Ta lõhnab värskeltpestud pesu ja mingi kalli dušigeeli järgi. See on joovastav. Ma hingan
