sa sellega mõtled?“
„Oh, Kate, see on siililegi selge.” Ma sekeldan ringi ja seisan siis köögiuksel temaga silm silma vastas.
„Minu jaoks mitte,” ütleb ta. „Hästi, tal on rohkem raha kui sinul, aga tal on rohkem raha kui üldse enamikul inimestel Ameerikas!“
„Kate, ta on …” Ma kehitan õlgu.
„Ana, taeva pärast – kui mitu korda ma pean seda sulle ütlema? Sa oled täielik tita,” katkestab ta mind. Oi ei. Ta hakkab jälle oma tiraadiga pihta.
„Kate, palun. Mul on tarvis õppida.” Ma lõikan vestluse järsult läbi. Ta kortsutab kulmu.
„Kas sa artiklit tahad näha? See on valmis. José tegi paar suurepärast pilti.“
Kas ma tahan visuaalset meeldetuletust imeilusast Christian Ma-Ei-Taha-Sind Greyst?
„Muidugi.” Ma võlun näole naeratuse ja lähen arvuti juurde. Ja seal ta ongi, vaatab mind teraselt oma mustvalges riietuses, vaatab mind ja leiab, et mul on midagi puudu.
Ma teesklen artikli lugemist, kogu aeg kohates ta ainitist halli pilku, uurin fotot, et leida mingit viidet, miks ta pole mees minu jaoks – ta võlgneb mulle selgituse. Ja see on äkki täiesti ilmne. Ta on liiga hea välimusega. Me oleme erinevad poolused ja pärit kahest väga erinevast maailmast. Näen end vaimusilmas Ikarosena, kes lendas päikesele liiga lähedale, kukkus alla ja põles ära. Tema jutus on iva. Ta pole mees minu jaoks. Seda ta mõtleski, ja see teeb kergemaks tagasilükkamisega leppida … peaaegu. Ma suudan sellega elada. Ma saan aru.
„Väga hea, Kate,” suudan ma öelda. „Ma hakkan õppima.” Ma ei mõtle nüüd enam temale, annan ma endale lubaduse, ja hakkan oma loengumärkmeid lugema.
ALLES VOODIS, PÜÜDES MAGAMA jääda, luban ma mõtetel sellele kummalisele hommikule rännata. Ma muudkui jõuan tagasi selle hetke juurde, et kallimad pole minu rida, ja ma olen vihane, et ma varem ei püüdnud seda infot kinni, enne kui ma tema käte vahel iga oma ihurakuga mõttes anusin, et ta mind suudleks. Ta ütles seda konkreetselt. Ta ei taha mind endale kallimaks. Ma keeran külili. Võib-olla elab ta tsölibaadis, mõtlen ma loiult. Sulgen silmad ja lähen vooluga kaasa. Võib-olla ta hoiab ennast. Nojah, aga mitte sinu jaoks, annab mu unine alateadvus mulle viimase obaduse, enne kui mu unenägudesse kaob.
Ja sel öösel näen ma und hallidest silmadest ja lehemustrist piimavahul, ja ma jooksen hämarates paikades, kus on kummaline valgustus, ja ma ei tea, kas ma jooksen millegi poole või millegi eest ära … see pole selge.
Ma panen pastaka ära. Valmis. Mu lõpueksam on läbi. Lai Irvik Kassi4 naeratus levib üle mu näo. Ilmselt on see esimene naeratus sel nädalal. On reede, ja täna läheme tähistama, pidutseme täiega. Ma võin isegi purju jääda! Ma pole kunagi varem purjus olnud. Heidan pilgu üle saali Kate‘i suunas, ja ikka veel kritseldab ta midagi raevukalt, viis minutit enne lõppu. Ja sellega ongi mu akadeemiline karjäär lõppenud. Ma ei pea enam kunagi istuma murelike, üksteisest isoleeritud tudengite reas. Sisimas viskan ma graatsiliselt hundirattaid, teades väga hästi, et mu pea on ainuke koht, kus ma neid teha suudan. Kate lõpetab kirjutamise ja paneb pastaka lauale. Ta vaatab minu poole ja ka tema näolt püüan ma kinni Irvik Kassi laia naeratuse.
Me sõidame ta Mercedesega oma korterisse tagasi, vältides lõputöö arutamist. Kate on rohkem mures, mida ta õhtul baari selga paneb. Mina tuhnin võtmeid otsides kotis.
„Ana, sulle on pakk.” Kate seisab trepil ja hoiab käes pruunis paberis pakki. Kummaline. Ma pole viimasel ajal Amazonist midagi tellinud. Kate annab mulle paki ja võtab võtmed, et eesust avada. Pakk on adresseeritud preili Anastasia Steele‘ile. Saatja nime ega aadressi pole. Võib-olla on see mu emalt või Raylt.
„Ilmselt keegi omastest.“
„Tee lahti!” Kate on põnevil, minnes kööki meie eksam-on-läbihurraa šampanja järele.
Ma teen paki lahti ja leian pooleldi nahast karbi, milles on kolm esmapilgul ühesugust, vanas tekstiilköites algupärast raamatut, ja lisaks valge kaart. Ühele poole on musta tindiga korraliku käekirjaga kirjutatud:
Ma tunnen ära tsitaadi „Tessist“. Ma olen vapustatud sellest kokkusattumusest, sest veetsin just kolm tundi, kirjutades lõpueksamil Thomas Hardy romaanidest. Võib-olla see pole kokkusattumus … Ma uurin raamatuid lähedalt, kolm köidet „D’Urberville‘ide Tessi“. Ma teen ühe raamatu lahti. Vanas kirjaviisis on tiitellehel kirjas:
Püha müristus – need on esmaväljaanded. Need on väärt terve varanduse, ja ma tean otsekohe, kes need saatis. Kate vaatab raamatuid üle mu õla. Ta võtab kaardi.
„Esmaväljaanded,” sosistan ma.
„Uskumatu!” Kate‘i silmad on hämmastusest suured. „Grey?“
Ma noogutan. „Ma ei suuda kedagi teist välja mõelda.“
„Mida see kaart tähendab?“
„Pole aimugi. Ma arvan, et see on hoiatus – ausalt, ta muudkui hoiatab mind, et ma temast eemale hoiaksin. Mul pole aimugi, miks. Ma ju ei kavatse ta ust maha murda.” Ma kibrutan kulme.
„Ma tean, et sa ei taha temast rääkida, Ana, aga ta on sinust tõsiselt sisse võetud. Olgu hoiatused või mitte.“
Ma pole lubanud endal viimastel nädalatel pikemalt Christian Greyst mõelda. Hea küll … aga ta hallid silmad kummitavad mind ikka veel mu unenägudes ja ma tean, et võtab terve igaviku aega, kuni mu aju suudab unustada tunde, kuidas mind ümbritsevad tema käed ja tema vaimustav lõhn. Miks ta mulle selle saatis? Ta ju ütles, et ma pole tema jaoks.
„Ma leidsin ühe „Tessi” esmatrüki, mis on New Yorgis müügil neljateist tuhande dollari eest. Kuid sinu omad paistavad olevat palju paremas seisukorras. Need peaksid rohkem maksma.” Kate konsulteerib oma hea sõbra Google‘iga.
„See tsitaat – Tess räägib seda oma emale, pärast seda, kui Alec d’Urberville on temaga nurjatusi teinud.“
„Ma tean,” sõnab Kate mõtlikult. „Mida ta sellega öelda tahab?“
„Ma ei tea ja mind ei huvita. Ma ei saa neid temalt vastu võtta. Ma saadan need tagasi samavõrra mõistatusliku tsitaadiga sellest samast raamatust.“
„Selle, kus Angel Clare ütleb, et käi põrgu?” küsib Kate täiesti ükskõikse näoga.
„Jah, just selle.” Ma itsitan. Ma armastan Kate‘i; ta on lojaalne ja toetab mind. Ma pakin raamatud uuesti kokku ja jätan need söögilauale. Kate ulatab mulle klaasi šampanjat.
„Eksamite lõpu ja meie uue Seattle‘i-elu terviseks.” Ta muheleb.
„Eksamite lõpu, uue Seattle‘i-elu ja suurepäraste tulemuste terviseks.” Me lööme klaasid kokku ja joome.
BAAR ON VALJUHÄÄLNE JA metsik, täis peatseid lõpetajaid, kes tahavad purjutada. José ühineb meiega. Ta ei jää enam ülikooli, aga on pidutujus ja hoiab üleval meie uutmoodi
Irvik Kass – tegelane Lewis Carrolli raamatus „Alice imedemaal“.
Thomas Hardy, „D’Urberville’ide Tess“, Tõlkinud Helga Kross, Tallinn, 1979
