leegitsemas. Ma püüan huulde hammustada, aga ei suuda itsitust maha suruda.
„Kust keskaja kroonikast sa oled välja karanud? Sa räägid nagu üllas rüütel.“
Ta meeleolu muutub nähtavalt. Ta silmad leebuvad ja ilme soojeneb, ja ta huultel on naeratusekuma.
„Anastasia, seda ma ei usu. Must rüütel, võib-olla.” Ta naeratus on irooniline ja ta vangutab pead. „Kas sa eile sõid midagi?” Ta toon on süüdistav. Ma raputan pead. Millist hirmsat pattu olen ma nüüd teinud? Ta surub hambad kokku, aga ta nägu jääb ükskõikseks.
„Sa pead sööma. Sellepärast sul nii paha oligi. Ausalt, see on joomise reegel number üks.” Ta tõmbab käega läbi juuste ja ma tean, et ta kannatus on katkemas.
„Kas sa kavatsed mind edasi noomida?“
„Kas ma teen seda?“
„Minu arust küll.“
„Sul veab, et ma sind ainult noomin.“
„Mida sa sellega mõtled?“
„Noh, kui sa oleksid minu oma, siis sa ei suudaks nädal aega istuda pärast seda jama, mis sa eile korraldasid. Sa ei söönud, olid purjus, panid end ohtlikku olukorda.” Ta sulgeb silmad, õudus korraks näkku kirjutatud, ja judistab õlgu. Silmi avades põrnitseb ta mind altkulmu. „Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud sinuga juhtuda.“
Ma põrnitsen vastu. Mis tal viga on? Mis temal sellest? Kui ma oleksin tema oma … Nojah, aga ma pole. Ehkki osa minust ehk tahaks olla. See mõte tungib läbi ärritusest, mis valdas mind tema ülbete sõnade tõttu. Ma punastan oma alateadvuse isemeelsuse pärast – tema tantsib rõõmutantsu erepunases hula-seelikus – mõtte peale olla tema oma.
„Minuga oleks kõik korras olnud. Ma olin Kate‘iga.“
„Ja see fotograaf?” kähvab ta.
Hmmm … noor José. Ma pean temaga mingil ajal silmitsi seisma.
„José lihtsalt käitus kohatult.” Ma kehitan õlgu.
„Tore, järgmine kord, kui ta kohatult käitub, siis peaks keegi ehk talle kombeid õpetama.“
„Sina oled jah see distsiplineerija,” turtsun ma.
„Oh, Anastasia, sul pole aimugi.” Ta kissitab silmi ja muigab ulakalt. See on relvitukstegev. Ühel hetkel olen ma segaduses ja vihane, järgmisel vahin tema imepärast naeratust. Oo … ma olen võlutud, ja sellepärast, et ta naeratab nii harva. Ma peaaegu unustan, millest ta räägib.
„Ma lähen duši alla. Või tahad sina esimesena minna?“
Ta kallutab pea küljele, ikka veel muiates. Mu süda on hakanud kiiremini lööma ja mu piklikaju on unustanud sünapseid töös hoida, et ma saaksin hingata. Ta muie laieneb, ta sirutab käe välja ja silitab pöidlaga mu põske ja alahuult.
„Hinga, Anastasia,“ sosistab ta ja tõuseb püsti. „Hommikusöök saabub veerand tunni pärast. Sa oled ilmselt ära nälginud.” Ta suundub vannituppa ja sulgeb ukse.
Ma hingan välja, olles hinge kinni hoidnud. Miks ta on nii neetult võluv? Ma tahan otsekohe temaga koos duši alla minna. Ma pole mitte kunagi varem kellegi vastu midagi säärast tundnud. Mu hormoonid möllavad. Mu nahk kiheleb seal, kus ta pöial mu nägu ja alahuult puudutas. Ma vingerdan pingsa, valulise … vaevustunde käes. Hmm … iha. See on iha. Siis selline see tunne ongi.
Ma vajun jälle sulgpatjadele. Kui sa oleksid minu oma. Oh taevas –mida ma teeksin, et olla tema oma? Ta on ainus mees, kes üldse kunagi on pannud mu vere vemmeldama. Aga ta on nii vastuoluline, keeruline ja segadusseajav. Ühel hetkel ta tõrjub mind eemale, teisel saadab mulle neljateisttuhandelisi raamatuid, siis jälitab mind nagu mõni spioon. Ja kõige tipuks olen ma veetnud öö tema hotellisviidis ja tunnen end turvaliselt. Ta hoolib minust nii palju, et tuleb kohale mind mingist kujuteldavast ohust päästma. Ta pole üldse must rüütel, vaid prints valgel hobusel – klassikaline romantiline kangelane – Sir Gawain või Sir Lancelot.
Ma ronin voodist välja ja otsin meeleheitlikult oma teksaseid. Ta ilmub vannitoast välja, märg ja läikiv, habe veel ajamata, ainult rätik puusade ümber, ja siin ma olen – paljajalu, kohmetu ja kohmakas. Ta on üllatunud, et olen voodist väljas.
„Kui sa oma teksaseid otsid, siis ma saatsin need pessu.” Ta pilk on tume. „Need olid oksega koos.“
„Oh.” Ma lahvatan tulipunaseks. Miks, oh miks paiskab ta mu alati tasakaalust välja?
„Ma saatsin Taylori teiste teksaste ja kingade järele. Need on kotis tooli all.“
Puhtad riided. Milline ootamatu õnn.
„Ee … ma lähen duši alla,” pomisen ma. „Aitäh.” Mida muud selle peale ikka öelda. Ma kraban koti ja sööstan vannituppa, alasti Christiani rahutukstegevast lähedusest kaugemale. Michelangelo „Taavet” pole tema kõrval midagi.
Vannituba on kuum ja aurune. Ma viskan riided seljast ja koperdan duši alla puhastava vee kätte. See tulvab mu peale nagu kosk ja rõõmuga tõstan ma näo. Ma tahan Christian Greyd. Ma tahan teda kohutavalt. Lihtne fakt. Esimest korda elus tahan ma ühe mehega voodisse minna. Ma tahan tunda endal tema käsi ja suud.
Ta ütles, et talle meeldivad tundlikud naised. Ilmselt ei ela ta siis tsölibaadis. Aga ta ei löö mulle külge nagu Paul või José. Ma ei mõista. Kas ta tahab mind? Eelmisel nädalal ta ei suudelnud mind. Kas ma olen eemaletõukav tema meelest? Aga ma olen siin ja tema tõi mu siia. Ma lihtsalt ei tea, mis mängu ta mängib. Mida ta mõtleb? Sa magasid tema voodis kogu öö, aga ta pole sind puudutanud, Ana. Arvesta ise. Mu alateadvus on tõstnud oma koleda õela pea. Ma ei tee temast välja.
Vesi on soe ja rahustav. Mmm … Ma võiksin igavesti seista siin duši all ta vannitoas. Ma sirutan käe dušigeeli järele ja see lõhnab nagu tema. See on väga meeldiv lõhn. Ma määrin end sellega kokku, kujutledes, et seda teeb tema – tema hõõrub mu keha selle taevalikult lõhnava geeliga, hõõrub mu rindu, kõhtu, reite vahelt oma pikkade sõrmedega. Oh taevas. Mu süda hakkab jälle pekslema. See tundub … nii hea.
„Hommikusöök on kohal.” Ta koputab uksele ja ma ehmun.
„H-hästi,” kokutan ma, erootilistest unelmatest julmalt välja kistud.
Ma astun duši alt välja ja võtan kaks rätikut. Ühe keeran Carmen Miranda stiilis ümber pea. Kuivatan end kiirustades, püüdes mitte tähele panna, kuidas rätik hõõrub meeldivalt mu tundlikuks muutunud nahka.
Ma uurin kotti, kus on teksased. Taylor on toonud mulle mitte ainult teksased ja uued Converse‘id, vaid ka kahvatusinise pluusi, sokid ja aluspesu. Oh taevas. Puhas rinnahoidja ja aluspüksid – tegelikult pole õiglane kirjeldada neid sellisel argisel moel. Need on võrratud, peene Euroopa disainiga. Helesinine pits ja kaunistused. Oo. See pesu tekitab aukartlikku vaimustust ja pisut hirmu. Ja veel enam, see sobib mulle ideaalselt. Muidugi sobib. Ma punastan mõttest, et Siilipea käis pesupoes neid mulle ostmas. Huvitav, mis veel tema tööülesannete hulka kuulub.
Ma riietun kiiresti. Ülejäänud rõivad sobivad samuti hästi. Ma kuivatan juuksed kiiresti käterätikuga ja püüan neid korda seada, aga see on lootusetu. Nagu alati, keelduvad need koostööd tegemast, ja mu ainus võimalus on taltsutada need juuksekummiga, mida mul pole.
