pole autos üksi.” Christian ohkab.
„Kes seal sinuga on?“
Christian pööritab silmi. „Anastasia Steele.“
„Tšau, Ana!”
Ana!
„Tere, Elliot.“
„Ma olen sinust palju kuulnud,” sõnab Elliot karedal häälel. Christian kortsutab kulmu.
„Ära usu ühtki sõna, mida Kate ütleb.“
Elliot naerab.
„Ma lasen Anastasia nüüd välja.” Christian rõhutab mu täisnime. „Kas ma korjan su üles?“
„Muidugi.“
„Varsti näeme.” Christian lõpetab kõne ja muusika on tagasi.
„Miks sa tahad, et mind Anastasiaks kutsutaks?“
„Sest see on sinu nimi.“
„Ma eelistan Anat.“
„Tõsi ka või?“
Me oleme peaaegu mu korteri ees. Sellega ei läinud kaua.
„Anastasia,” lausub ta mõtisklevalt. Ma põrnitsen teda, aga ta ei tee väljagi. „See, mis liftis juhtus – seda ei juhtu enam, noh, kui see pole ette kavatsetud.“
Ta sõidab otse mu ukse ette. Ma märkan tagantjärele, et ta pole minu käest küsinud, kus ma elan – sest ta teab. Kuid ta ju saatis need raamatud, muidugi ta teab, kus ma elan. Millega see osav telefonijälitaja ja helikopteriomanik küll hakkama ei saaks?
Miks ta mind enam ei suudle? Ma mossitan selle mõtte peale. Ma ei saa aru. Ausalt, tema perekonnanimi peaks olema Mõistatus. Ta ronib autost välja, sammub kerge nõtke sammuga minupoolse ukse juurde ja avab selle, härrasmees nagu alati – võib-olla välja arvatud väga harvad, hinnalised liftihetked. Ma punastan, meenutades tema suud minu omal, ja järsku tuleb pähe mõte, et ma ei saanud teda puudutada. Ma tahtsin oma sõrmi ta dekadentlikesse sassis juustesse põimida, aga ei saanud käsi liigutada. Ma olen tagantjärele pettunud.
„Mulle meeldis, mis liftis juhtus,” pomisen ma autost välja ronides. Mulle tundub, et ta ahmib õhku, aga ma ei tee sellest väljagi ja suundun trepist üles eesukse juurde.
Kate ja Elliot istuvad meie söögilaua ääres. Neljateisttuhande dollarilised raamatud on kadunud. Jumal tänatud. Mul on nendega omad plaanid. Kate‘i näol on kõige eba-kate‘ilikum tobe muie ja ta juuksed on üpris seksikalt sassis. Christian järgneb mulle elutuppa ja vaatamata oma mul-oli-terve-öö-tore-olla muigele silmitseb Kate teda kahtlustavalt.
„Tšau, Ana.” Ta hüppab püsti mind kallistama ja hoiab siis mind endast eemal, et saaks mind uurida. Ta kortsutab kulmu ja pöördub Christiani poole.
„Tere hommikust, Christian,” ütleb ta, ja ta toon on pisut vaenulik.
„Tere, preili Kavanagh,” sõnab Christian oma kangel ametlikul moel.
„Christian, ta nimi on Kate,” toriseb Elliot.
„Kate.” Christian noogutab talle viisakalt ja põrnitseb altkulmu Ellioti, kes muigab ja tõuseb samuti, et mind emmata.
„Tšau, Ana.” Ta naeratab, sinised silmad säramas, ja ta hakkab mulle kohe meeldima. Ilmselgelt ei meenuta ta üldse Christiani, aga nad on ju adopteeritud vennad.
„Tšau, Elliot.” Ma naeratan talle ja tean, et hammustan huulde.
„Elliot, hakkame parem minema,” ütleb Christian leebelt.
„Muidugi.” Elliot pöördub Kate‘i pole, võtab ta oma käte vahele ja suudleb teda pikalt-pikalt.
Jessas … võtke endale tuba. Ma vahin piinlikkust tundes oma jalgu. Ma vaatan üles Christiani poole ja tema jälgib mind tähelepanelikult. Ma kissitan talle silmi. Miks tema ei võiks mind niimoodi suudelda? Elliot tõstab Kate'i ta maast lahti ja hoiab teda dramaatiliselt süles, nii et Kate‘i juuksed puudutavad põrandat, kui Elliot teda kõvasti suudleb.
„Nägudeni, musi.” Ta muigab.
Kate lihtsalt sulab. Ma pole kunagi varem näinud teda sulamas, temaga ei käi tavaliselt kokku sõnad nagu „meelejärgi” ja „järeleandlik”. Järeleandlik Kate. Peab aga Elliot hea olema. Christian pööritab silmi ja vaatab mulle otsa, ilme läbitungimatu, aga võib-olla teeb see asi talle pisut nalja. Ta tõstab ühe juuksesalgu, mis on hobusesabast lahti pääsenud, mu kõrva taha. Mu hingamine kiireneb sellest puudutusest ja ma toetan pea ta käele. Ta silmad leebuvad ja ta silitab pöidlaga mu alahuult. Veri möllab mu veenides. Ja liiga kiiresti on ta puudutus kadunud.
„Nägudeni, musi,” pomiseb ta, ja ma lihtsalt pean naerma, sest see pole üldse tema moodi. Ent ehkki ma tean, et see on iroonia, vallandab see hellitus midagi sügaval mu sees.
„Ma tulen sulle kell kaheksa järele.” Ta pöördub minekule, avab ukse ja astub trepimademele. Elliot järgneb talle autosse, aga pöörab siis ringi ja saadab Kate‘ile õhusuudluse, ja ma tunnen soovimatut kadedusekihvatust.
„Niisiis, kas sa …?” küsib Kate, kui me jälgime, kuidas nad autosse ronivad ja minema sõidavad, ning tema hääles on põletav uudishimu.
„Ei,” sähvan ma ärritunult, lootes, et ta küsimused saavad sellega otsa. Me läheme tagasi korterisse. „Sina ilmselt küll.” Ma ei suuda oma kadedust endas hoida. Kate oskab alati mehi võrgutada. Ta on vastupandamatu, ilus, seksikas, vaimukas, otsekohene … kõike seda, mida mina ei ole. Kuid muhelus, millega ta vastab, on nakkav.
„Ja ma näen teda õhtul jälle!” Ta plaksutab käsi ja hüppab ülesalla nagu väike laps. Ta ei suuda oma erutust ja õnne endas hoida ning mul ei jää muud üle, kui tema pärast rõõmu tunda. Õnnelik Kate … see saab huvitav olema.
„Christian viib mu täna õhtul Seattle’isse.“
„Seattle‘isse?“
„Jah.“
„Võib olla siis?“
„Jah, ma loodan ka.“
„Ta siis meeldib sulle?“
„Jah.“
„Meeldib piisavalt, et …?“
„Jah.“
Ta kergitab kulme.
„Ohoo. Ana Steele lõpuks armub kellessegi – ja see on Christian Grey, kuum, seksikas multimiljonär.“
„Oh jah – kõik see on raha pärast.” Ma muhelen ja me mõlemad hakkame itsitama.
„Kas see on uus pluus?” küsib ta, ja ma räägin talle kõigist selle öö üksikasjadest.
„Kas ta on sind juba suudelnud?” küsib ta kohvi valmistades.
Ma punastan.
„Ühe korra.“
„Ühe korra!”
