diivanid ja pehmed padjad, peen kohvilaud suurte läikivate raamatutega, kabineti osas on viimase põlvkonna Macarvuti ja tohutu plasmateler seinal. Christian istub toa teises otsas söögilaua ääres ja loeb ajalehte. Tuba on tenniseväljaku suurune, mitte et ma tennist mängiksin, ehkki olen Kate‘i paar korda mängimas vaadanud. Kate!
„Pagan, Kate,” kraaksatan ma. Christian vaatab üles.
„Ta teab, et sa oled siin ja ikka veel elus. Ma saatsin Elliotile sõnumi,” ütleb ta, nagu teeks miski talle pisut nalja.
Oi ei. Ma mäletan ta kirglikku tantsu eelmisel õhtul. Kõik ta timmitud liigutused olid mõeldud selleks, et Christiani vend täielikult võrgutada, ja ei midagi vähemat! Mida ta minu kohta arvab, et ma siin olen? Ma pole kunagi varem kuskile jäänud. Küllap on ta ikka veel koos Elliotiga. Ta on seda ainult kaks korda varem teinud, ja mõlemal korral pidin ma nädal aega taluma seda kohutavat roosat pidžaamat. Küllap ta arvab, et mul oli samuti üheöösuhe.
Christian vaatab mulle tungivalt otsa. Tal on seljas valge puuvillane särk, mille krae ja nööbid on lahti.
„Istu,” käsutab ta, osutades kohale laua ääres. Ma kõnnin üle toa ja istun tema vastu, nagu kästud. Laud on roogi täis.
„Ma ei teadnud, mis sulle meeldib, niisiis ma tellisin valiku hommikusöögimenüüst.” Ta saadab mulle kelmika vabandava naeratuse.
„See on üks suur pillamine,” pomisen ma, valikust hämmingus, ehkki olen näljane.
„On muidugi.” See kõlab süüdlaslikult.
Ma otsustan pannkookide, vahtrasiirupi, munapudru ja peekoni kasuks. Christian püüab naeratust varjata, naastes oma munavalgeomleti juurde. Söök on oivaline.
„Teed?” küsib ta.
„Jah, palun.“
Ta ulatab mulle väikese teekannu kuuma veega ja alustassil on Twinings English Breakfast’i teekotike. Jessas, ta mäletab, mismoodi ma teed tahan.
„Su juuksed on märjad,” noomib ta.
„Ma ei leidnud fööni,” pomisen ma piinlikkust tundes. Mitte et ma oleksin otsinud.
Christian surub huuled kokku, aga ei ütle midagi.
„Aitäh riiete eest.“
„Pole tänu väärt, Anastasia. See värv sobib sulle.“
Ma punastan ja vahin oma sõrmi.
„Tead, sa peaksid tõesti õppima, kuidas komplimente vastu võtta.” Ta toon justkui nuhtleb mind.
„Ma peaksin sulle nende riiete eest raha andma.“
Ta vaatab mind nii, nagu oleksin teda mingis mõttes solvanud. Räägin kiiresti edasi.
„Sa juba kinkisid mulle need raamatud, mida ma muidugi mõista ei saa vastu võtta. Aga need riided … palun luba mul need tagasi maksta.” Ma naeratan talle ebalevalt.
„Anastasia, usu mind, ma saan neid endale lubada.“
„Asi pole selles. Miks sa peaksid need mulle ostma?“
„Sest ma võin.” Tema silmis sähvib ulakas tuluke.
„Et sa võid, ei tähenda, et sa peaks,” vastan ma vaikselt, kui ta minu suunas kulmu kergitab, silmad säramas, ja äkki ma tunnen, et me räägime tegelikult millestki muust, aga ma ei tea, mis see on. See meenutab mulle midagi …
„Miks sa mulle need raamatud saatsid, Christian?” Mu hääl on leebe. Ta paneb noa ja kahvli taldrikule ning uurib mind pingsalt, silmad mingist arusaamatust emotsioonist põlemas. Pagan küll, mu suu kuivab.
„Noh, kui jalgrattur sinust peaaegu üle sõitis – ja ma hoidsin sind käte vahel ja sa mulle otsa vaatasid – „suudle mind, suudle mind, Christian” – ta peatub ja kehitab õlgu – „siis ma mõtlesin, et olen sulle vabanduse võlgu, ja hoiatuse ka.” Ta tõmbab käega läbi juuste. „Anastasia, ma pole romantiline … armulood pole minu rida. Mu maitse on väga omapärane. Sa peaksid minust eemale hoidma.” Ta sulgeb silmad nagu oleks lüüa saanud. „Ent sinus on midagi sellist, et mul on võimatu sinust eemale hoida. Kuid ma arvan, et sa oled sellest juba aru saanud.“
Mu isu on kadunud. Ta ei tohi eemale hoida!
„Siis ära hoia eemale,” sosistan ma.
Ta tõmbab hinge, silmad pärani. „Sa ei tea, mida sa räägid.“
„Valgusta siis mind, palun.“
Me istume pingsalt teineteisele otsa vaadates ja kumbki meist ei puuduta toitu.
„Sa ei ela ju tsölibaadis, ega?” lausun ma.
Tema silmist on näha, et see teeb talle nalja.
„Ei, Anastasia, ei ela tsölibaadis.” Ta vaikib korraks, et see info jõuaks minuni, ja ma lähen tulipunaseks. Suust-ajju filter on jälle katki. Ma ei suuda uskuda, et ütlesin seda valjusti.
„Mis plaanid sul järgmisteks päevadeks on?” küsib ta tasa.
„Ma töötan täna, alates keskpäevast. Mis kell on?” satun ma äkki paanikasse.
„Alles natuke kümme läbi; sul on veel palju aega. Aga homme?“ Ta küünarnukid on laual ja lõug toetub pikkadele teravaotsalistele sõrmedele.
„Kate ja mina hakkame pakkima. Me kolime järgmisel nädalalõpul Seattle’isse, ja kogu nädala on mul Claytonite juures tööpäevad.“
„Kas sul on Seattle‘is elamiskoht juba olemas?“
„Jah.“
„Kus?“
„Ma ei mäleta aadressi. See on Pike Marketi linnajaos.“
„See ei jää minust kaugele.” Ta naeratab. „Ja mis tööd sa hakkad Seattle‘is tegema?“
Kuhu ta kõigi nende küsimustega jõuda tahab? Christian Grey inkvisitsioon on peaaegu sama ärritav nagu Katherine Kavanagh’ inkvisitsioon.
„Ma olen andnud avalduse paari praktikakohta. Ma ootan, mis mulle vastatakse.“
„Kas sa minu firmasse oled kohta taotlenud, nagu ma soovitasin?“
Ma punastan … Muidugi mitte. „Ee … ei.“
„Ja mis minu ettevõttel viga on?“
„Sinu ettevõttel või sinu ettevõtmistel?” muigan ma.
„Kas te naljatate minuga, preili Steele?” Ta kallutab pea ühele küljele ja näib olevat lõbustatud, aga võib-olla ka mitte. Ma punastan ja vaatan oma pooleli hommikueinet. Ma ei suuda talle silma vaadata, kui ta sellisel toonil räägib.
„Ma tahaksin seda huult hammustada,” sosistab ta süngelt.
Ma ahmin õhku, olles olnud täielikus teadmatuses, et ma oma alahuult närin, ja mu suu kukub lahti. Midagi nii seksikat pole keegi mulle kunagi öelnud. Mu süda klopib
