tekitades kummalist värvilist valgust ja varje üle kogu baari ja külastajate. Christian on vaheldumisi roheline, sinine, valge ja deemonlikult punane. Ta jälgib mind pingsalt. Ma võtan kõhklevalt ühe lonksu.
„Kõik joo ära,” karjub ta.
Ta on nii võimukas. Ta tõmbab käega läbi sassis juuste. Ta tundub nördinud, vihane. Mis teda vaevab? Peale rumala purjus tüdruku, kes helistab talle keset ööd, mis paneb ta arvama, et tüdruk tuleb päästa. Ja tuleb välja, et jah, tulebki päästa – armuvalus sõbra käest. Siis näha teda oma jalge ette oksendamas. Oh, Ana, kas see võib üldse kunagi meelest ära minna? Ma kõigun pisut ja ta paneb käe mulle õlale, et ma pikali ei kukuks. Ma teen, nagu kästud, ja joon klaasi põhjani. See ajab mind iiveldama. Ta võtab mu käest klaasi ja asetab letile. Ma märkan uduselt, mis tal seljas on: vabalt langev valge puuvillane särk, kitsad teksased, mustad Converse’i tossud ja tume peenetriibuline pintsak. Ta särk on ülevalt lahti ja sealt paistab pisut rinnakarvu. Ma märkan oma oimetus olekus, et ta näeb oivaline välja.
Ta võtab mul jälle käest kinni. Püha müristus – ta viib mu tantsupõrandale. Kurat küll. Ma ei tantsi. Ta tunneb mu vastupanu, ja värvilise valguse all näen ma ta lõbustatud iroonilist naeratust. Ta pigistab kõvasti mu kätt ja ma olen jälle ta käte vahel, ning ta hakkab liikuma, viies mind endaga kaasa. Oh taevas, ta tõesti oskab tantsida, ja ma ei suuda uskuda, et järgin ta samme. Võib-olla sellepärast, et olen purjus, suudan ma seda teha. Ta hoiab mind tugevasti enda vastas, tema keha on vastu minu oma … kui ta mind nii kõvasti ei pigistaks, siis ma kindla peale minestaksin ta jalge ette. Kusagilt kaugelt jõuab mu teadvusesse mu ema sageli korratud hoiatus: ära kunagi usalda meest, kes oskab tantsida.
Ta liigub koos minuga läbi tungleva rahvahulga teisele poole tantsupõrandat, ja seal ongi Kate ja Elliot, Christiani vend. Vali mürtsuv muusika muudkui taob vastu mu pead ja mu pea sees. Oi. Kate flirdib täiega. Ta tantsib ennast meelalt hööritades, ja ta teeb seda vaid siis, kui talle keegi meeldib. Tõeliselt meeldib. See tähendab, et hommikueinet sööme me hommikul kolmekesi. Kate!
Christian kummardub ettepoole ja karjub midagi Elliotile kõrva. Ma ei kuule, mis ta ütleb. Elliot on pikk ja laiaõlgne, tal on lokkis blondid juuksed ja heledad üleannetult säravad silmad. Ma ei näe selles pulseerivas valguses, mis värvi need on. Elliot muigab ja tõmbab Kate‘i oma käte vahele, ja Kate näib olevat väga õnnelik. Kate! Isegi oma ebakaines olekus olen ma šokeeritud. Nad alles kohtusid. Kate noogutab, kui Elliot midagi ütleb, ja naeratab ning lehvitab mulle. Christian keerutab mind kaks korda, ja me lahkume tantsupõrandalt.
Aga ma ei saanudki nüüd Kate‘iga rääkida. Kas tal on kõik hästi? Kuigi näen ju niigi, kuhu poole tal asjad liiguvad. Ma pean pidama loengu turvaseksist. Kusagil ajusopis ma loodan, et ta loeb seda plakatit, mis on tualettruumi ukse siseküljel. Mu mõtted tormavad läbi pea, võideldes purjus hägusa olekuga. Siin on nii soe, nii lärmakas, nii värviline – liiga ere. Mu pea hakkab ringi käima, oi ei … ja ma näen, kuidas põrand tõuseb ülespoole ja saab mu näoga kokku, või nii mulle igatahes tundub. Viimane asi, mida ma kuulen, enne kui Christian Grey käte vahel minestan, on tema karm hinnang:
„Kuradi raisk!”
VIIES PEATÜKK
On väga vaikne. Valgus on hämar. Mul on selles voodis mugav ja soe. Hmm … Ma avan silmad, ja tunnen end tüünelt ja rahulikult, nautides kummalist tundmatut ümbrust. Mul pole õrna aimugi, kus ma olen. Voodi peatsilaud mu taga on tohutu ja päikesekujuline. See tundub kummaliselt tuttav. Tuba on suur ja õhurikas ning sisustatud pruunides, kuldsetes ja beežides toonides luksusliku mööbliga. Ma olen seda enne näinud. Kus? Mu uimases ajus kerkivad pinnale mälupildid. Ma olen olnud koos Kate‘iga umbes samasuguses toas. See tundub suurem. Oh kurat. Ma olen Heathmani hotellis … sviidis. Ma olen Christian Grey sviidis. Kuidas ma siia sain?
Aeglaselt ilmuvad painavad mälestused eelmisest õhtust. Joomine – oi ei, joomine – telefonikõne – oi ei, telefonikõne – oksendamine – oi ei, oksendamine. José ja siis Christian. Oi ei. Kogu mu sisemus tõmbub krampi. Ma ei mäleta, kuidas ma siia sain. Mul on seljas T-särk, rinnahoidja ja aluspüksid. Sokke pole. Teksaseid pole. Oh õudust!
Ma heidan pilgu lauale voodi kõrval. Sellel on klaas apelsinimahla ja kaks tabletti. Advil. Kontrollifriik nagu ta on, mõtleb ta kõigele. Ma tõusen istukile ja võtan tabletid sisse. Tegelikult ei tunne ma end eriti halvasti, ilmselt palju paremini, kui olen ära teeninud. Apelsinimahl maitseb jumalikult. See kustutab janu ja värskendab.
Uksele koputatakse. Mu süda tõuseb kurku ja mul pole häält. Ta avab sellegipoolest ukse ja astub sisse.
Põrguvärk, ta on trenni teinud. Tal on jalas hallid pehmest kangast püksid, mis ripuvad puusadelt alla, ja seljas hall käisteta Tsärk, mis on higist tume, just nagu ta juuksedki. Christian Grey higi; selle märkamine mõjub mulle imelikult. Ma hingan sügavalt sisse ja sulgen silmad. Olen nagu kaheaastane: kui silmad kinni panna, siis pole mind siin.
„Tere hommikust, Anastasia. Kuidas sa end tunned?“
„Paremini, kui olen ära teeninud,” pomisen ma.
Piidlen teda vargsi. Ta paneb suure poekoti toolile ja võtab kinni rätiku mõlemast otsast, mis tal kaela ümber on. Ta vaatab mind ainiti, hallid silmad tumedad, ja nagu tavaliselt pole mul aimugi, mida ta mõtleb. Ta peidab oma mõtteid ja tundeid nii hästi.
„Kuidas ma siia sain?” Mu hääl on nõrk, rusutud.
Ta istub tooliservale. Ta on mulle piisavalt lähedal, et teda puudutada, ta lõhna tunda. Oi … higi ja dušigeel ja Christian. See on peadpööritav kokteil – nii palju parem kui margarita, ja nüüd võin ma öelda seda omadest kogemustest.
„Sa minestasid ja ma otsustasin su koju viia. Aga ma ei tahtnud oma auto nahkpolstriga riskida, ja tõin su siia, sest see on lähemal,” ütleb ta flegmaatiliselt.
„Kas sina panid mu voodisse?“
„Jah.” Ta nägu on apaatne.
„Kas ma oksendasin jälle?” Mu hääl on vaiksem.
„Ei.“
„Kas sa riietasid mu lahti?” sosistan ma.
„Jah.”
Ta kergitab kulmu, kui ma metsikult punastan.
„Me ei …?” sosistan ma, suu hirmust ja õudusest kuiv, nii et ma ei suuda küsimust lõpetada. Ma vahin oma käsi.
„Anastasia, sa olid koomas. Nekrofiilia pole minu rida. Mulle meeldib, kui mu naised on tundlikud ja vastuvõtlikud,” ütleb ta kuivalt.
„Palun väga vabandust.“
Ta näole ilmub kõver naeratus.
„See oli üks väga meeleolukas õhtu. See ei lähe mul mõnda aega meelest.“
Minul ka mitte – oh, ta naerab mu üle, nurjatu. Ma ei palunud tal endale järele tulla. Mina olen siis nüüd see patuoinas.
„Sa poleks pidanud mind jälitama selle James Bondi supertehnikaga, mille sa ilmselt kuskilt oksjonilt kõige kõrgema hinna eest ostsid,” nähvan ma talle. Ta vahib mind, üllatunud ja, kui ma ei eksi, pisut haavunud.
„Esiteks, telefonide jälitamise tehnoloogia on Internetis saadaval. Teiseks, minu firma ei investeeri mingitesse jälitusseadmetesse ega tooda neid. Ja kolmandaks,
