mío, kuidas mõned inimesed elavad. Aga sa tuled mu näituse ajaks tagasi?“
„Muidugi, José, mingi hinna eest ei jäta ma tulemata.” Ma naeratan, ja ta paneb käe ümber mu piha, tõmmates mind lähemale.
„See tähendab mulle väga palju, kui sa kohal oled, Ana,” sosistab ta mulle kõrva. „Veel üks margarita?“
„José Luis Rodriguez – kas sa tahad mind purju joota? Sest paistab sedamoodi olevat.” Ma itsitan. „Ma arvan, et parem ma võtan ühe õlle. Ma toon meile ühe kannu.“
„Veel juua, Ana!” kisab Kate.
Kate võib juua nagu härg, ning ta kannab palju. Tema käsi toetub Levi najale, kes meiega koos inglise keelt õppis ja oli põhiline fotograaf tudengilehes. Ta on loobunud seda viinauimas melu pildistamast. Tal on silmi vaid Kate‘i jaoks. Kate‘il on seljas tilluke särk ja jalas kitsad teksad ning kõrge kontsaga kingad, ta juuksed on üles pandud ja lokid langevad pehmelt ta näole, tavaline vapustav tema.
Mina olen rohkem tossude ja T-särgi tüdruk, aga mul on jalas mu kõige vapustavamad teksased. Ma poen José embusest välja ja tõusen laua tagant püsti.
Ohoo. Pea käib ringi.
Ma pean toolileenist kinni haarama. Tekiilakokteilid pole just kõige parem mõte.
Ma rajan teed baarileti juurde ja otsustan, et peaksin tualetti minema, seni kui veel püsti püsin. Hea mõte, Ana. Ma trügin läbi rahvahulga. Muidugi on siin saba, aga vähemalt on koridoris rahulik ja jahe. Ma võtan telefoni, et poleks nii igav oodata. Hmm … kellele ma viimati helistasin? Kas Joséle? Enne seda on number, mida ma ei tunne. Ah jaa. Grey, ilmselt on see tema number. Ma itsitan. Mul pole aimugi, mis kell on; võib-olla ma ajan ta üles. Võib-olla ta ütleb mulle, miks ta mulle need raamatud ja selle mõistatusliku sõnumi saatis. Kui ta tahab, et ma eemal püsiksin, siis pidanuks ta mu rahule jätma. Ma surun joobnud muige maha ja vajutan „helista” nuppu. Ta vastab teise helina peale.
„Anastasia?” Ta on üllatunud, kuuldes, et see olen mina. No ja ausalt öelda olen mina selle üle üllatunud, et ma talle helistan. Siis registreerib mu segane aju … kuidas ta teab, et see mina olen?
„Miks sa mulle need raamatud saatsid?” pudistan ma talle.
„Anastasia, kas sinuga on kõik korras? Sa kõlad imelikult.” Ta hääl on murelik.
„Mitte mina pole imelik, vaid sina.” Nojah, sellest sai ta nüüd küll aimu, et mu vaprus tuleb alkoholist.
„Anastasia, kas sa oled joonud?“
„Mis sul sellest?“
„Ma olen … uudishimulik. Kus sa oled?“
„Baaris.“
„Millises baaris?” Ta kõlab ärritunult.
„Portlandi baaris.“
„Kuidas sa koju saad?“
„Küll ma saan.” See vestlus ei lähe üldse sinnapoolegi, kuhu ma lootsin.
„Mis baaris sa oled?“
„Miks sa mulle need raamatud saatsid, Christian?“
„Anastasia, kus sa oled? Ütle nüüd mulle.” Ta toon on nii … nii diktaatorlik, nagu ikka kontrollifriigil. Ma kujutlen teda vanaaegse filmirežissöörina, kes kannab ratsapükse, hoides käes megafoni ja ratsapiitsa. See kujutluspilt paneb mind valjusti naerma.
„Sa oled nii … domineeriv.” Ma itsitan.
„Ana, no siis ütle, kus kuradi kohas sa oled?“
Christian Grey vannub. Ma itsitan jälle. „Ma olen Portlandis … tükk maad Seattle‘ist.“
„Kus kohas Portlandis?“
„Head ööd, Christian.“
„Ana!”
Ma katkestan kõne. Haa! Ja ta ei rääkinudki mulle raamatute kohta. Ma kortsutan kulmu. Missioon on täitmata. Ma olen tõesti üpris purjus – mu pea käib ebamugavalt ringi, kui ma järjekorras seisan. No tore, ennistise tegevuse eesmärk oligi purju jääda. Mul on see õnnestunud. Siis selline see purjusolek ongi – ilmselt pole see kogemus, mida korrata. Järjekord liigub ja nüüd on minu kord. Ma vahin tuimalt plakatit tualettrummi uksel, mis ülistab turvaseksi hüvesid. Kurat võtaks, kas ma just helistasin Christian Greyle? Põrguvärk. Mu telefon heliseb ja ma võpatan. Ma kiljatan üllatusest.
„Tere,” määgin ma pelglikult telefoni. Sellega polnud ma arvestanud.
„Ma tulen sulle järele,” ütleb ta ja paneb toru hargile. Ainult Christian Grey võib kõlada nii rahustavalt ja ähvardavalt ühel ja samal ajal.
Püha müristus. Ma tirin püksid üles. Mu süda peksab. Tuleb mulle järele? Oi ei. Mul läheb süda pahaks … ei … kõik on korras. Oota nüüd. Ta ajab lihtsalt jama. Ma ei öelnud talle, kus ma olen. Ta ei tea mind siit otsida. Pealegi võtab tal mitu tundi, et Seattle‘ist siia jõuda, ja selleks ajaks oleme me juba ammu läinud. Ma pesen käsi ja vaatan peeglist oma nägu. Ma õhetan ja paistan kergelt hajevil. Hmm … tekiila.
Ma ootan baaris terve igaviku õllekannu ja jõuan lõpuks lauda tagasi.
„Sa olid nii kaua ära,” noomib Kate. „Kus sa olid?“
„Tualeti järjekorras.“
José ja Levi vaidlevad tuliselt meie kohaliku pesapallimeeskonna üle. José teeb oma tiraadis pausi, et valada meile kõigile õlut, ja ma võtan suure sõõmu.
„Kate, ma arvan, et lähen parem välja värsket õhku hingama.“
„Ana, sa ikka üldse ei kanna.“
„Viis minutit.“
Jälle trügin ma läbi rahvahulga. Mul hakkab pea ringi käima, tunnen end nagu merehaige ja see on ebamugav ning ma püsin ebakindlalt jalgel. Palju ebakindlamalt kui tavaliselt.
Tõmmates parklas kopsudesse sõõmu jahedat värsket õhku, saan aru, kui purjus ma olen. Mu nägemine on hägune ja ma näen tõepoolest asju kahekordselt nagu „Tomi ja Jerry” vanades filmides. Tunnen, kuidas süda pahaks läheb. Miks ma endale sellise jama korraldasin?
„Ana,” José on minu juures. „Kas kõik on korras?“
„Olen lihtsalt liiga palju joonud.” Ma naeratan talle nõrgalt.
„Mina ka,” pomiseb ta ja ta tumedad silmad uurivad mind tähelepanelikult. „Kas sul on abi vaja?” küsib ta ja astub lähemale, pannes käe mulle ümber.
„José. Minuga on kõik korras. Ma saan hakkama.” Ma püüan teda jõuetult eemale lükata.
„Ana, palun,” sosistab ta, ja nüüd hoiab ta mind oma käte vahel, tõmmates mind endale lähemale.
„José, mida sa teed?“
„Sa tead, et sa meeldid mulle, Ana, palun.” Tema üks käsi on mu ristluul
