ütlen ma, olles ülimalt rabatud. Ma vaatan murelikult Kate‘i poole, kes kehitab õlgu. Ma märkan, et ta selja tagant põrnitseb José.
„Head päeva kõigile,” ütleb Grey ust avades ja astub kõrvale, et lasta mind ees välja.
Põrguvärk … mis see siis nüüd on? Mida ta tahab? Ma peatun hotelli koridoris, suutmata rahulikult paigal püsida, ja Grey ilmub toast, ranges ülikonnas härra Siilipea tema järel.
„Ma helistan sulle, Taylor,” pomiseb ta Siilipeale. Taylor läheb mööda koridori tagasi ja Grey pöörab oma põleva halli pilgu minule. Pagan … kas ma olen midagi valesti teinud?
„Kas te tuleksite minuga kohvi jooma?”
Mu süda tõuseb kurku. Kohtamine? Christian Grey kutsub mind kohtama. Ta küsib, kas ma tahan kohvi. Võib-olla ta arvab, et sa pole veel ärganud, mõnitab mind mu alateadvus. Ma köhatan, püüdes end valitseda.
„Ma pean teised koju viima,” pomisen ma vabandavalt, väänates oma käsi ja sõrmi.
„Taylor,” hüüab ta, nii et ma võpatan. Taylor pöörab koridori teises otsas ringi ja hakkab meie juurde tagasi tulema.
„Kus nad elavad? Ülikooli juures?” küsib Grey, toon pehme ja uuriv. Ma noogutan, liiga rabatud, et rääkida.
„Taylor võib nad ära viia. Ta on mu autojuht. Meil on suur neljarattaveoline, nii et ta saab varustuse ka ära viia.“
„Härra Grey?” küsib Taylor meie juurde jõudes, ja tema ilmest ei saa midagi välja lugeda.
„Palun, kas sa viiksid fotograafi, tema assistendi ja preili Kavanagh‘ koju?“
„Muidugi, sir,” vastab Taylor.
„Tore. Kas te nüüd saate minuga kohvi jooma tulla?” Grey naeratab, nagu oleks selle asjaga nüüd korras.
Ma kortsutan kulmu.
„Mmm … härra Grey, eee – see tõesti … vaadake, Taylor ei pea neid koju viima.” Ma heidan kiire pilgu Taylorile, kes jääb stoiliselt ükskõikseks. „Ma vahetan Kate‘iga autod ära, kui annate mulle hetke aega.“
Grey naeratab pimestavat, ehedat, loomulikku, hiilgavat naeratust, nii et kõik hambad paistavad. Oh taevas … Ta avab sviidi ukse, et saaksin sisse minna. Ma kiirustan temast mööda tuppa ja leian, et Katherine vaidleb Joséga.
„Ana, ma arvan, et sa kindlasti meeldid talle,” ütleb ta ilma sissejuhatuseta. José silmitseb mind pahakspanevalt. „Aga mina ei usalda teda,” lisab Kate. Ma tõstan käe, lootes, et ta lõpetab selle jutu. Mingi ime läbi ta lõpetabki.
„Kate, kui sa võtad Wanda, kas ma võin siis sinu auto võtta?“
„Miks?“
„Chistian Grey palus mind endaga koos kohvi jooma.“
Kate‘il kukub suu lahti. Sõnatu Kate! Ma naudin seda hetke. Ta krabab mu käsivarrest kinni ja tirib mu magamistuppa, mis on sviidi elutoast eemal.
„Ana, temaga on mingi värk.” Tema toon on tulvil hoiatust. „Ta on võrratu, ma olen sellega nõus, aga ma arvan, et ta on ohtlik. Eriti kellelegi sellisele nagu sina.“
„Mis mõttes sellisele nagu mina?” nõuan ma trotslikult.
„Süütule nagu sina, Ana. Sa saad aru küll, mida ma silmas pean,” ütleb ta pisut närviliselt. Ma punastan.
„Kate, me lähme ainult kohvi jooma. Ja kuna varsti on eksamid ja ma pean õppima, siis ma ei jää kauaks.“
Ta ajab huuled prunti, nagu mõtleks mu palve üle järele. Lõpuks otsib ta taskust autovõtmed ja annab minu kätte. Mina annan talle enda omad.
„Hiljem näeme. Ära jää kauaks, või ma saadan kellegi sind otsima ja päästma.“
„Aitäh.” Ma kallistan teda.
Sviidist välja astudes näen, et Christian Grey ootab mind, toetudes vastu seina nagu modell, kes poseerib mingi peene klantsajakirja jaoks.
„Hästi, lähme joome kohvi,” pomisen ma, minnes punaseks nagu peet.
Ta muigab.
„Teie järel, preili Steele.” Ta seisab sirgelt, viibates käega, et ma ees läheksin. Ma kõnnin mööda koridori, põlved värisemas, liblikad kõhus, ning mu süda tõuseb kurku ja tümpsub dramaatilises ebaühtlases rütmis. Ma lähen Christian Greyga kohvi jooma … ja ma vihkan kohvi.
Me lähme koos mööda laia hotellikoridori liftide juurde. Mida ma peaksin talle ütlema? Mu mõistus on äkki hirmust halvatud. Millest me räägime? Mida paganat on mul temaga ühist? Tema mahe soe hääl ehmatab mu mõtisklustest välja.
„Kui kaua te Katherine Kavanagh‘ga tuttavad olete?“
Oh, hakatuseks lihtne küsimus.
„Alates esimesest ülikooliaastast. Ta on mu hea sõber.“
„Hmm,” vastab ta hajameelselt. Mida ta mõtleb?
Liftide juures vajutab ta nuppu ja kell heliseb peaaegu kohe. Uksed avanevad ning me näeme noort paarikest kirglikus embuses. Üllatunult ja piinlikkust tundes kargavad nad teineteisest eemale, vältides süüdlaslikult silmsidet meiega. Astume Greyga lifti.
Ma püüan säilitada ükskõikset nägu, seepärast vahin põrandat, tundes, kuidas põsed roosaks muutuvad. Kui ma läbi ripsmete Greyd piilun, on tal huulil naeruvirve, aga väga põgus. Paarike on samuti vait, ja me sõidame piinlikus vaikuses esimesele korrusele. Meil pole isegi mahedat liftimuusikat, mis võiks mõtteid kõrvale juhtida.
Uksed avanevad ja mulle suure üllatusena võtab Grey mu käe ning surub seda oma pikkade jahedate sõrmedega. Ma tunnen, kuidas midagi läbi minu voogab, ja mu niigi kiired südamelöögid kiirenevad veelgi. Kui ta mind liftist välja juhib, kuuleme paarikeselt meie taga mahasurutud itsitamist. Grey muigab.
„Mis nende liftidega küll on?” pomiseb ta.
Me astume läbi avara, saginat täis vestibüüli sissepääsu poole, aga Grey väldib pöördust ja mul käib peast läbi mõte, et võib-olla seepärast, et ta ei taha mu käest lahti lasta.
Väljas on leebe maikuine pühapäev. Päike paistab ja liiklust on hõredalt. Grey pöörab vasakule ja suundub ristmiku poole, kus jääme rohelist tuld ootama. Ta hoiab mul ikka veel käest kinni. Ma olen tänaval ja Christian Grey hoiab mul käest kinni. Mu pea käib ringi ja igalt poolt kiheleb. Ma püüan alla suruda tobedat naeratust, mis ähvardab mu nägu pooleks kiskuda. Püüa rahulik olla, Ana, anub mind alateadvus. Süttib roheline mehike ja me lähme üle tee.
Kõnnime nelja kvartali jagu, kuni jõuame kohvikuni, kus Grey laseb mul käest lahti ja avab ukse, et mind viisakalt ees sisse lasta.
„Te võiksite laua valida, seni kui ma joogid toon. Mida te soovite?” küsib ta, olles viisakas nagu alati.
„Ma võtan … ee – English Breakfast'i tee, kotike eraldi.“
Ta kergitab
