ärevasse pilku – või terveks igavikuks … aga lõpuks tõmbab mu tähelepanu endale ta kaunis suu. Ja esimest korda oma kahekümne ühe eluaasta jooksul ma tahan, et mind suudeldaks. Ma tahan tunda ta suud enda suul.
NELJAS PEATÜKK
Suudle mind, pagan võtaks! Ma anun teda, aga ei suuda end liigutada. Ma olen halvatud kummalisest tundmatust vajadusest, ma olen täielikult tema kütkes. Ma vaatan hüpnotiseeritult Christian Grey suud ja ta vaatab mulle otsa, pilk looritatud, silmad tumenenud. Ta hingab katkendlikult, ja siis lakkame mõlemad hetkeks hingamast. Ma olen su käte vahel. Palun suudle mind. Ta paneb silmad kinni, hingab sügavalt sisse ja raputab kergelt pead, nagu vastates mu sõnatule küsimusele. Kui ta jälle silmad avab, siis on neis mingi uus eesmärk, raudne otsus.
„Anastasia, sa peaksid minust eemale hoidma. Ma pole sinu jaoks õige mees,” sosistab ta. Mida? Kust see tuleb? Mina ise pean selle üle otsustama. Ma kortsutan kulmu ja teen peaga eitava liigutuse.
„Hinga, Anastasia, hinga. Ma ei vasta su lootustele, ja ma lasen sul minna,” ütleb ta vaikselt ja lükkab mu õrnalt eemale.
Adrenaliin on mu kehas möllanud alates kokkupõrkest jalgratturiga kuni joovastava läheduseni Christianiga, ja ma olen nagu elektrilöögi saanud, nõrk. EI! karjub mu hing, kui ta eemale tõmbub, jättes mu paljaksriisutuna maha. Ta käed on mu õlgadel, ta hoiab mind endast eemal, jälgides tähelepanelikult mu reaktsiooni. Ja mu peas keerleb vaid üks mõte – ma tahtsin, et ta mind suudleks, ja see oli ilmselge, aga ta ei teinud seda. Ta ei taha mind. Ta tõesti ei taha mind. Ma olen selle kohvihommiku täiega kihva keeranud.
„Sain aru,” ütlen ma, leides oma hääle üles. „Tänan,” pomisen ma, tahtes häbi pärast maa alla vajuda. Kuidas ma võisin seda olukorda nii valesti mõista? Ma pean tema juurest minema saama.
„Mille eest?” Ta põrnitseb mind. Ta pole oma käsi ära võtnud.
„Päästmise eest,” sosistan ma.
„See idioot sõitis vales suunas. Mul on hea meel, et ma siin olin. Mul tulevad judinad peale, kui mõtlen, mis oleks võinud sinuga juhtuda. Kas sa tahaksid hotelli tulla ja mõneks ajaks maha istuda?” Ta laseb mu lahti, käed külgedel, ja ma seisan tema ees, tundes end täieliku narrina.
Ma raputan pead ja võtan end kokku. Ma tahan lihtsalt ära mina. Kõik mu udused lootused on purunenud. Ta ei taha mind. Mida ma mõtlesin? noomin ma ennast. Mis on Christian Greyl sinuga tegemist? narrib mind alateadvus. Ma panen käed enda ümber ja ringi pöörates näen kergendusega, et süttib roheline tuli. Ma lähen kiiresti üle tee, teades et Grey järgneb mulle. Hotelli juures pöördun ma tema poole, aga ei suuda talle silma vaadata.
„Aitäh tee ja fotoseansi eest,” pomisen ma.
„Anastasia … ma …” Ta vaikib, aga ahastus ta hääles köitis mu tähelepanu ja ma piilun tahtmatult tema poole. Ta hallid silmad on ilmetud ja ta tõmbab käega läbi juuste. Ta tundub olevat meeleheitel, pettunud, ta ilme on jäik, kogu ta hoolikas enesekontroll on õhku haihtunud.
„Mida, Christian?” kähvan ma ärritunult, ja ta ei ütle midagi. Ma tahan lihtsalt ära minna. Ma pean võtma oma hapra haavatud uhkuse ja püüdma selle kuidagi terveks teha.
„Edu eksamitel,” pomiseb ta.
Misasja? Kas ta sellepärast näebki nii troostitu välja? See on siis suur saatmine? Et mulle eksamiteks edu soovida?
„Tänan.” Ma ei suuda varjata sarkasmi oma hääles. „Hüvasti, härra Grey.” Ma pöördun kannapealt ringi, olles pisut hämmastunud, et ma ei komistagi, ja ilma et ma talle veel üht pilku heidaksin, sammun mööda kõnniteed maa-aluse garaaži suunas.
Olles jõudnud pimedasse ja külma betoongaraaži, kus põlevad kahkjad päevavalguslambid, toetan ma vastu seina ja peidan näo kätesse. Mida ma mõtlesin? Ootamatult valguvad mulle pisarad silma. Miks ma nutan? Ma vajun põrandale, olles selle tobeda reaktsiooni pärast enda peale vihane. Põlved püsti, kerin end võimalikult väikeseks kokku. Võib-olla see arutu valu läheb seda väiksemaks, mida väiksemaks lähen mina. Ma panen pea põlvedele ja lasen voolata mõttetutel pisaratel. Ma nutan, sest olen kaotanud selle, mida mul pole kunagi olnudki. Kui naeruväärne. Leinata seda, mida polnud olemas – mu purunenud ootused ja lootused ning hapuks läinud unistused.
Ma pole kunagi tagasilükkamist kogenud. Hea küll … ma olin alati üks viimastest, kes valiti võrkpalli või vollet mängima, aga ma sain sellest aru – jooksmine ja samal ajal millegi muu tegemine, nagu palli püüdmine või viskamine pole minu rida. Ja ma olen mis tahes spordialal tõeline kobakäpp.
Ent romantilises mõttes pole ma kunagi end välja pakkunudki. Eluaegne ebakindlus – ma olen liiga kahvatu, liiga kõhn, liiga kohmakas ja koordinatsioonita, mu vigade nimekiri läheb pikalt edasi. Niisiis olen ma alati kõik potentsiaalsed austajad tagasi tõrjunud. Mu keemiarühmas oli üks poiss, kellele ma meeldisin, aga minus pole keegi huvi tekitanud – mitte keegi peale Christian Pagana Grey. Võib-olla oleksin ma pidanud olema lahkem omasuguste vastu nagu Paul Clayton ja José Rodriguez, ehkki ma olen kindel, et kumbki neist poleks kusagil hämaras nurgas üksipäini nuttu kiskunud. Võib-olla mul ongi vaja lihtsalt korralikult nutta.
Lõpeta ära! Kohe! karjub mu peale alateadvus, käed rinnal risti, jalaga pahaselt vastu maad põntsutades. Mine autosse, sõida koju, hakka õppima. Unusta ta ära … Kohe! Ja lõpeta ära see kuradi enesehaletsuses püherdamine.
Ma hingan sügavalt sisse ja tõusen püsti. Võta end kokku, Steele. Ma suundun Kate’i auto poole, pühkides näolt pisaraid. Enam ma tema peale ei mõtle. Ma panen selle intsidendi kogemusena kirja ja keskendun eksamitele.
KUI KOJU JÕUAN, ISTUB Kate sülearvutiga söögilaua ääres. Tema tervitusnaeratus haihtub mind nähes.
„Ana, mis viga on?“
Oi ei … mitte seda Kahterine Kavanagh‘ inkvisitsiooni. Ma vangutan pead – tõmba-kohe-tagasi-Kavanagh –, aga samahästi võiks mul olla tegemist pimeda kurttummaga.
„Sa oled nutnud.” Tal on eriline anne väita midagi ilmselget. „Mida see närukael sulle tegi?” uriseb ta, ja ta nägu – jessas, ta on tõesti hirmutav.
„Mitte midagi, Kate.” Selles tegelikult asi ongi. See mõte toob mu näole mõru naeratuse.
„Miks sa siis nutsid? Sa ei nuta kunagi,” ütleb ta leebemal toonil. Ta tõuseb püsti ja ta rohelised silmad on murelikud. Ta paneb käed mu ümber ja kallistab mind. Ma pean midagi ütlema, et ta järele jätaks.
„Üks jalgrattur sõitis mu peaaegu pikali.” See on parim, mis ma teha suudan, aga kohe viib see Kate‘i mõtted eemale … Greylt.
„Jumal küll, Ana – kas sinuga on kõik korras? Kas sa said haiget?” Ta hoiab mind enda ees, tehes kiiret ülevaatust.
„Ei. Christian päästis mu,” sosistan ma. „Aga ma olin üsna endast väljas.“
„See ei üllata mind. Kuidas kohvijoomine läks? Ma tean, et sa ei salli kohvi.“
„Ma jõin teed. Päris kenasti läks, mitte midagi erilist. Ma ei tea, miks ta mind kutsus.“
„Sa meeldid talle, Ana.” Ta laseb käed alla.
„Enam mitte. Rohkem me enam kokku ei saa.” Jah, see on tõsiasja nentimine.
„Mida?“
