– mitte enne, kui mul on sinu kirjalik nõusolek seda teha.” Ta huultel on naeruvine.
Mida?
„Mida see tähendab?“
„Just seda, mida ma ütlesin.” Ta ohkab ja raputab pead, lõbustatult, aga samas ärritatult. „Ma pean sulle midagi näitama, Anastasia. Mis kell sa õhtul töö lõpetad?“
„Kaheksa paiku.“
„Hästi, me võiksime minna täna õhtul või järgmisel laupäeval Seattle‘isse minu juurde õhtust sööma, ja ma tutvustan sind siis olukorraga. Valik on sinu.“
„Miks sa mulle praegu ei või rääkida?“
„Sest ma naudin praegu oma hommikueinet ja sinu seltskonda. Kui sa oled teada saanud, siis sa ilmselt ei taha mind enam näha.“
Mida see tähendab? Kas ta tegeleb orjakaubandusega ja müüb väikseid lapsi kusagile jumalast maha jäetud kohta? Kas ta kuulub mingisse kuritegelikku rühmitusse? See selgitaks, miks ta nii rikas on. Kas ta on sügavalt usklik? Kas ta on impotentne? Muidugi mitte – ta võiks seda mulle otsekohe tõestada. Ma lähen tulipunaseks, mõeldes sellele võimalusele. See ei vii mind kuskile. Ma tahaksin lahendada Christian Grey mõistatuse pigem varem kui hiljem. Kui see tähendab, et tema saladus, mis see ka poleks, on nii õudne, et ma ei taha teda enam tunda, siis oleks see ausalt öelda kergendus. Ära valeta endale – karjub mu peale mu alateadvus – see peaks olema ikka üks neetult hirmus asi, et sa karjudes nelja tuule poole jookseksid.
„Täna õhtul.“
Ta kergitab kulmu.
„Nagu Eeva, oled sa nii varmas sööma hea ja kurja tundmise puust.” Ta muigab.
„Kas te muigate minu üle, härra Grey?” küsin ma armsalt. Ülespuhutud tõbras.
Ta kissitab silmi ja võtab oma BlackBerry nutitelefoni. Ta vajutab üht numbrit.
„Taylor. Mul läheb Charlie Tangot tarvis.“
Charlie Tango! Kes see on?
„Portlandist, ütleme, kakskümmend kolmkümmend … Ei, ootel Escalas … Terve öö.“
Terve öö!
„Jah. Helistamise peale homme hommikul. Ma piloteerin Portlandist Seattle’isse.“
Piloteerin?
„Ootel alates kakskümmend kolmkümmend.” Ta paneb telefoni ära. Ei palun ega tänan.
„Kas inimesed teevad alati, mis sa neil teha käsid?“
„Tavaliselt küll, kui nad tahavad tööle edasi jääda,” ütleb ta külma kõhuga.
„Aga kui nad sinu heaks ei tööta?“
„Oh, ma võin olla väga veenev, Anastasia. Sa peaksid oma hommikueine lõpetama, Ana. Ja siis viin ma su koju. Ma võtan sind Claytonite juurest peale kell kaheksa, kui sa lõpetad. Me lendame Seattle‘isse.“
Ma pilgutan kiiresti silmi.
„Lendame?“
„Jah. Mul on helikopter.“
Ma vahin teda, suu ammuli. Mul on teine kohtamine Christian Oh-Kui-Salapärase Greyga. Kohvikust helikopterisse. Ohoo.
„Me läheme Seattle‘isse helikopteriga?“
„Jah.“
„Miks?“
Ta muigab üleannetult. „Sest ma võin. Lõpeta oma hommikusöök.“
Kuidas ma nüüd süüa saan? Ma lähen helikopteriga Seattle‘isse, koos Christian Greyga. Ja ta tahab mu huult hammustada … ma judisen selle mõtte peale.
„Söö,” ütleb ta teravalt. „Anastasia, mul on raisatud toiduga omad probleemid … söö.“
„Ma ei suuda seda kõike ära süüa.” Ma põrnitsen seda, mis laual järel on.
„Söö ära, mis su taldrikul on. Kui sa oleksid eile korralikult söönud, siis sa poleks siin, ja ma poleks nii kiiresti oma kaarte välja käinud.” Ta suujoon on karm. Ta tundub vihane.
Ma kortsutan kulmu ja naasen oma nüüdseks külma toidu juurde. Ma olen liiga erutatud, et süüa, Christian. Kas sa aru ei saa? selgitab mu alateadvus. Ent ma olen liiga suur argpüks, et seda mõtet valjusti välja öelda, eriti kui ta näib nii morn. Hm … nagu väike poiss. See mõte teeb mulle nalja.
„Mis siin naljakat on?” küsib ta. Ma raputan pead, julgemata öelda, ja vaatan oma toitu. Viimast pannkoogitükki alla neelates piilun ma tema poole. Ta silmitseb mind hindavalt.
„Tubli tüdruk,” ütleb ta. „Ma viin su koju, kui sa oled juuksed ära kuivatanud. Ma ei taha, et sa haigeks jääksid.” Tema sõnades on mingi väljaütlemata lubadus. Mida ta mõtleb? Ma tõusen lauast, mõeldes hetkeks, kas pean selleks luba küsima, aga loobun sellest. Tundub, nagu seisaks mul ees midagi ohtlikku. Ma lähen tagasi vannituppa. Üks mõte peatab mind.
„Kus sa eile öösel magasid?” Ma pööran pilgu temale, ta istub ikka veel söögilaua ääres. Ma ei näe siin linu ega tekke – ilmselt on ta lasknud need ära koristada.
„Oma voodis,” ütleb ta lihtsalt, pilk jälle osavõtmatu.
„Oh.“
„Jah, see oli minu jaoks ka midagi uut.” Ta naeratab.
„Mitte … seksida.” Palun väga – ma ütlesin selle sõna välja. Ma punastan – loomulikult.
„Ei.” Ta raputab pead ja kortsutab kulmu, justkui midagi ebameeldivat meenutades. „Kellegagi koos magada.” Ta võtab ajalehe ja jätkab lugemist.
Taeva päralt, mida see tähendab? Ta pole kunagi kellegagi koos maganud? Kas ta on süütu? Ma miskipärast kahtlen selles. Ma seisan ja vaatan teda uskumatult. Ta on kõige mõistatuslikum inimene, keda ma olen kunagi kohanud. Ja mulle jõuab kohale, et olen koos Christian Greyga maganud, ja ma annan endale ühe tou – mis ma oleksin selle eest andnud, et olla teadvuse juures ja vaadata, kuidas ta magab? Näha teda haavatavana. Seda on kuidagi raske ette kujutada. No arvatavasti saab kõik täna selgeks.
Tema magamistoas kummutisahtlitest otsides leian juuksekuivati. Sõrmede abil kuivatan ma juuksed nii hästi kui suudan. Kui olen lõpetanud, suundun vannituppa. Ma tahan hambaid pesta. Ma silman Christiani hambaharja. See oleks, nagu tema oleks mu suus. Hm … Vaadates süüdlaslikult üle õla ukse suunas, katsun ma hambaharja harjaseid. Need on märjad. Ta on seda ilmselt juba kasutanud. Ma haaran kiiresti harja, pigistan sellele hambapastat ja pesen hambad kaks korda üle. Ma tunnen end nii üleannetuna. See on nii põnev.
Ma võtan oma eilse T-särgi, rinnahoidja ja püksid ning panen poekotti, mille Taylor tõi, ja suundun elutuppa tagasi, et üles otsida oma kott ja jakk. Suur rõõm – kotis on juuksekumm. Christian jälgib mind, kui ma juukseid kinni panen, ja tema ilmest pole võimalik mitte midagi välja lugeda. Ma tunnen endal ta pilku, kui istun ja ootan, et ta lõpetaks. Ta räägib telefoniga.
„Nad tahavad
