noogutan. Huvitav, millest nad rääkisid? Ta paneb selga tumesinise triibulise pintsaku, võtab autovõtmed ja suundub ukse poole.
„Teie järel, preili Steele,” pomiseb ta mulle ust avades. Ta välimus on sundimatult elegantne.
Ma viivitan minekuga pisut liiga pikalt, ahmides sisse seda pilti temast. Ja mõelda vaid – ma magasin öösel tema juures pärast kogu seda tekiilat ja oksendamist, ning ta on ikka veel siin. Ja veel enam, ta tahab mu Seattle‘isse viia. Miks mina? Ma ei saa sellest aru. Ma astun uksest välja, meenutades ta sõnu – sinus on midagi – see tunne on täielikult vastastikune, härra Grey, ja ma kavatsen selle saladuse jälile jõuda.
Me kõnnime vaikides mööda koridori lifti poole. Oodates piilun teda ripsmete vahelt ja tema vaatab silmanurgast minu poole. Ma naeratan ja ta huuled tukslevad.
Lift saabub ja me astume sisse. Me oleme üksi. Äkki, ilma igasuguse nähtava põhjuseta, ilmselt meie läheduse tõttu sellises suletud ruumis õhustik muutub, see on täis elektrit, elevil ootusärevust. Mu hingamine muutub ja süda peksab. Ta pea pöördub pisut minu suunas, ta silmad on tumedad sinakashallid. Ma hammustan huulde.
„Oh, kuradile see paberitöö,” oigab ta. Ta astub minu juurde ja lükkab mu vastu seina. Enne kui ma arugi saan, on ta võtnud mu mõlemad käed oma käte raudsesse haardesse, hoides neid mu pea kohal, ning surudes mind puusadega vastu seina. Oh taevas! Ta teine käsi haarab mul juustest ja tõmbab need tagantpoolt alla, nii et mu nägu jääb ülespoole, ning ta huuled on mu suul. Ja see pole valus. Ma oigan ta suhu, paotades pisut huuli. Ta kasutab selle ära ja ta keel uurib osavalt mu suud. Mind pole kunagi keegi niiviisi suudelnud. Mu keel hellitab kõhklevalt tema oma ja ühineb sellega aeglases erootilises tantsus, seksuaalses puudutuses. Ta tõstab käe, võtab mul lõuast kinni ja hoiab mind paigal. Ma olen abitu, mu käed on kinni, mu nägu on ülespoole tõstetud ja ta puusad ei lase mul end liigutada. Ma tunnen oma kõhu vastas ta erektsiooni. Oh taevas … Ta tahab mind. Christian Grey, Kreeka jumal, tahab mind, ja mina tahan teda, siinsamas, praegu, liftis.
„Sa. Oled. Nii. Armas,” pomiseb ta, iga sõna staccato’s.
Lift jääb seisma, uksed avanevad, ja ta tõukab end minust hetkega eemale. Kolm ülikondades meest vaatavad meile vastu, ja muigavad lifti astudes. Mu süda lendab läbi lae, mul on tunne, nagu oleksin ülesmäge võidu jooksnud. Ma tahan kükitada ja põlvede ümbert kinni võtta … aga see on liiga lihtne.
Ma heidan talle vilksamisi pilgu. Ta paistab nii rahulik ja külmavereline, nagu oleks ta lahendanud Seattle Times’i ristsõna. Kui ebaõiglane. Kas mu juuresolek talle üldse mõju ei avalda? Ta vaatab mind silmanurgast ja hingab vaikselt, ent sügavalt välja. Oh, avaldab küll mõju – ja mu väga väike sisemine jumalanna tantsib malbelt võidukat sambat. Ärimehed lähevad teisel korrusel välja. Meil on veel üks korrus sõita.
„Sa oled hambaid pesnud,” ütleb ta mulle otsa vaadates.
„Ma kasutasin sinu hambaharja.“
Ta huuled kerkivad väikeseks naeratuseks. „Oh, Anastasia Steele, mis ma küll sinuga peale hakkan?“
Uksed avanevad esimesel korrusel ning ta võtab mul käest kinni ja tõmbab mu uksest välja.
„Mis nende liftidega küll on?” pomiseb ta läbi vestibüüli kiirustades, rohkem endale kui mulle. Ma püüan tal kannul püsida, sest mu aru on täielikult laiali pillutud mööda Heathmani hotelli kolmanda lifti põrandat ja seinu.
KUUES PEATÜKK
Christian avab musta Audi linnamaasturi reisijapoolse ukse ja ma ronin sisse. See on autode hulgas tõeline elajas. Christian pole maininud kirehoogu, mis liftis plahvatas. Kas mina peaksin seda tegema? Kas me peksime sellest rääkima või teesklema, et seda ei juhtunud? See tundub nii ebareaalsena, mu esimene sügav ennastunustav suudlus. Aja möödudes kujundan ma sellest müüdi, nagu on legendid kuningas Arthurist või kadunud Atlantise linnast. Seda ei juhtunud kunagi, seda pole olnud. Võib-olla kujutasin ma kõike seda ette. Ei. Ma puudutan huuli, mis on ta suudlusest paistes. Muidugi see juhtus. Ma olen muutunud naine. Ma tahan seda meest meeletult, ja tema tahtis mind.
Ma vaatan teda vilksamisi. Christian on viisakas, pisut eemalolev, nagu ta tavaliselt on.
Kui segadusseajav.
Ta käivitab mootori ja tagurdab parkimisplatsilt välja. Ta lülitab sisse helisüsteemi. Auto on tulvil ülimalt kaunist, maagilist muusikat. Laulab kaks naist. Oh … kõik mu meeled on suures segaduses, nii et see avaldab veel rohkem mõju. See paneb meeldivad värinad mööda mu selgroogu jooksma. Christian sõidab Southwest Parki avenüüle, ta juhib kergelt, laisa enesekindlusega.
„Mida me kuulame?“
„See on Delibes‘i „Lilleduett” ooperist „Lakmé”. Kas sulle meeldib?“
„Christian, see on imeilus.“
„Eks ole ju?” Ta muigab mulle otsa vaadates. Ja üürikeseks hetkeks mõjub ta oma eale vastavalt: noor, muretu ja hingematvalt ilus. Kas see on võti tema juurde? Muusika? Ma istun ja kuulan neid inglihääli, kes mind narritavad ja võrgutavad.
„Kas ma tohin seda veel kord kuulata?“
„Muidugi.” Christian vajutab nuppu, ja muusika embab mind jälle. See on õrn, aeglane, armas ja kindel rünnak mu kuulmismeelele.
„Kas sa armastad klassikalist muusikat?” küsin ma, lootes vihjet tema isiklikele eelistustele.
„Mu maitse on eklektiline, Anastasia, alates Thomas Tallisest kuni „Kings of Leon‘ini”. Oleneb meeleolust. Aga sina?“
„Mul samuti. Ehkki ma ei tea, kes on Thomas Tallis.“
Ta pöördub minu poole ja vaatab mulle korraks otsa, enne kui pilgu jälle teele suunab.
„Ma mängin teda sulle kunagi. Ta on 16. sajandi Briti helilooja. Tuudorite dünastia, kiriku koorimuusika.” Christian muigab mulle otsa vaadates. „Kõlab väga esoteeriliselt, ma tean, aga see on samuti võluv.“
Ta vajutab nuppu ja „Kings of Leon” hakkab laulma. Hmm … seda ma tean. „Sex on Fire.” Kui asjakohane. Muusikasse lõikub telefonihelin, mis kostab üle helisüsteemi valjuhääldite. Christian vajutab nuppu juhipaneelil.
„Grey,” nähvab ta. Ta on nii järsk.
„Härra Grey, Welch siinpool. Mul on info, mida te soovisite,” ütleb krigisev kehatu hääl.
„Hästi. Saatke see mulle meiliga. Kas veel midagi?“
„Ei, sir.“
Ta vajutab nuppu, ja muusika on tagasi. Ei head-aega ega tänan. Ma olen nii rõõmus, et pole kunagi tõsiselt mõelnud tema juurde tööle minna. Ainuüksi see mõte tekitab judinaid. Ta on oma töötajate suhtes lihtsalt liiga ülemuslik ja külm. Muusika katkeb jälle kõne tõttu.
„Grey.“
„NDA saatis teile meili, härra Grey.” Naisehääl.
„Hästi. See on kõik, Andrea.“
„Head päeva, sir.“
Christian lõpetab kõne. Muusika saab väga lühikest aega
