Põrand kukub. Ma olen olukord. Ma hoian hinge kinni.
„See tähendab, et kui sa tahad, ma ei käi peale.“
„Ma arvasin, et armatsemine pole sinu rida. Ma arvasin, et sa kepid kõvasti.” Ma neelatan, suu on äkki kuiv.
Ta muigab üleannetult, see mõjub kuni alla välja, sinna.
„Ma võin teha erandi, või need kaks asja ühendada, vaatame. Ma tõesti tahan sinuga armatseda. Palun, tule minuga voodisse. Ma tahan, et meie kokkulepe toimiks, aga sa pead tõesti teadma, millega sa end seod. Me võime su õpetamist täna öösel alustada – põhilisest. Ega ma sellest romantilisemaks ei muutu, aga see oleks algus, ja ma tahan seda, ja loodetavasti sina ka.” Ta pilk on tõsine.
Ma punastan … oh taevas … soovid lähevad tõesti täide.
„Aga ma pole teinud kõike seda, mida sa oma reeglite nimekirjas nõuad.” Mu hääl on vaikne ja täis kõhklusi.
„Unusta ära need reeglid. Täna ööseks unusta ära. Ma tahan sind. Ma olen tahtnud sind sellest ajast peale, kui sa mu kontorisse sadasid, ja ma tean, et sina tahad mind ka. Sa ei istuks siin rahulikult, arutledes karistuste ja keeldude üle, kui sa ei tahaks. Palun, Ana, veeda see öö minuga.” Ta sirutab käe välja, ja ta silmad on säravad, tulised … erutatud, ning ma võtan ta käe vastu. Ta tõmbab mu toolilt üles oma embusesse, nii et võin tunda tema keha kogu pikkuses enda vastas; see kiire liigutus tabab mind ootamatult. Ta silitab sõrmedega mu kukalt, kerib mu hobusesaba ümber randme ja sikutab õrnalt, sundides mind endale otsa vaatama. Ta silmitseb mind ainiti.
„Sa oled üks julge noor naine,” sosistab ta. „Ma imetlen sind.“
Ta sõnad on nagu mingi süüde – ma olen leekides. Ta kummardab alla ja suudleb õrnalt mu huuli, ja siis imeb alahuult.
„Ma tahan seda hammustada,” pomiseb ta mu suu vastas ja puudutab seda ettevaatlikult hammastega. Ma oigan ja ta naeratab.
„Palun, Ana, luba mul endaga armatseda.“
„Jah,” sosistan ma, sest sellepärast ma siin olengi. Võiduka naeratusega laseb ta mu lahti, võtab mul käest kinni ja juhib mu läbi korteri.
Ta magamistuba on tohutu. Laeni aknad on vastu Seattle‘i valgustatud kõrghooneid. Seinad on valged ja mööbel kahvatusinine. Üüratu voodi on ultramoodne, valmistatud robustsest hallist ajupuu-taolisest puidust ning sellel on neli sammast, aga pole baldahhiini. Seinal voodi kohal on vapustav meremaal.
Ma värisen nagu haavaleht. See on käes. Nüüd lõpuks teen ma seda, ja mitte kellegi teise kui Christian Greyga. Ma hingan pinnaliselt, suutmata temalt pilku pöörata. Ta võtab kella käelt ja asetab voodiga ühes stiilis riiulile, siis tõmbab seljast pintsaku ja paneb toolile. Tal on seljas valge puuvillane särk ja jalas teksased. Ta on nii ilus, et süda jääb seisma. Tema tumeda vase värvi juuksed on sassis, särk pükstest väljas – ja hallid silmad julged ning säravad. Ta astub oma Converse‘i kingadest välja, kummardub ja võtab sokid ära. Christian Grey jalad … oo … mis nende paljaste jalgadega on? Ta pöörab ringi ja vaatab mind üksisilmi ja õrnalt.
„Ma oletan, et sa vist ei võta tablette.“
Mida? Kurat küll.
„Ma arvasingi.” Ta avab ülemise sahtli ja võtab välja paki kondoome. Ta puurib mind pilguga.
„Ole valmis,” pomiseb ta. „Kas sa tahad, et ma lasen aknakatted alla?“
„Mul ükskõik,” sosistan ma. „Kuidas selle ühes voodis magamisega siis õieti on?“
„Kes ütles, et me siin magame?” pomiseb ta õrnalt.
„Oh.” Püha põrgu.
Ta astub aeglaselt minu poole. Enesekindel, seksikas, silmad hiilgamas, ja mu süda hakkab peksma. Veri pumpab mu kehas. Iha, tugev ja kuum, ujutab mu üle. Ta seisab mu ees, vaadates mulle silma. Ta on nii pagana kuum.
„Võtame selle jaki ära, eks?” ütleb ta leebel toonil, võtab revääridest kinni ja libistab jaki mu õlgadelt maha. Ta paneb selle toolile.
„Kas sul on üldse aimu, kui palju ma sind tahan, Ana Steele?” lisab ta mu lõuga silitades.
Mu sügavaima, pimedaima koha lihased tõmbuvad kõige hõrgumal kombel kokku. See valu on nii magus ja terav, et tahaksin silmad sulgeda, ent olen hüpnotiseeritud ta pilgust, mis tuliselt minu silmades püsib. Ta kummardub ja suudleb mind. Ta huuled on nõudlikud, kindlad ja hellad, kui ta need aeglaselt minu omadele surub. Ta hakkab mu särki lahti nööpima, kattes sulgkergete suudlustega mu lõua ja suunurgad. Aeglaselt tõmbab ta mul pluusi üle pea ja laseb põrandale kukkuda. Ta astub tagasi ja vaatab mind ainiti. Mul on seljas helesinine suurepäraselt istuv sinine pitsrinnahoidja. Tänu taevale.
„Oh, Ana,” ütleb ta tasa. „Sul on maailma kõige ilusam nahk, kahvatu ja veatu. Ma tahaksin suudelda igat sentimeetrit sellest.“
Ma punastan. Taevakene … Mis mõttes talle armatsemine ei meeldi? Ma teen kõik, mida ta tahab. Ta võtab mu juuksekummi juuste ümbert ära ja tõmbab sügavalt hinge, kui mu juuksed kosena õlgadele langevad.
„Mulle meeldivad brünetid,” pomiseb ta, mõlemad käed mu juustes, hoidmas mu pead paigal. Ta suudlus on nõudlik, ta keel ja huuled suruvad õrnalt minu keelt ja huuli. Ma oigan ja mu keel kohtub ebalevalt tema omaga. Ta paneb käed mu ümber ja tõmbab mind kõvasti pigistades enda vastu. Üks ta käsi jääb mu juustesse ja teine rändab mööda mu selgroogu vöökohani välja ning allapoole. Ta käsi liigub mu tagumikule ja ta pigistab seda õrnalt. Ta hoiab mind oma puusade vastas ja ma tunnen ta erektsiooni.
Ma oigan veel kord otse ta suhu. Ma ei suuda enam endas hoida neid mäslevaid tundeid – või on need hormoonid, mis mu kehas ringi tormavad. Ma tahan teda nii väga. Ma võtan kinni ta käsivartest ja tunnen ta lihaseid. Ta on üllatavalt tugev … lihaseline. Kõhklevalt liiguvad mu käed ta näole ja juustesse. Need on nii pehmed ja sassis. Ma tõmban teda õrnalt juustest, ja ta oigab. Ta lükkab mind voodi poole, kuni tunnen, et see on põlvede taga. Ootan, et ta lükkab mu voodile pikali, aga ta ei tee seda. Ta laseb mu lahti ja põlvitab äkki. Ta haarab mõlema käega mul puusade ümbert kinni ja puudutab keelega mu naba, seejärel naksab mu puusakonti ning suundub üle mu kõhu teise puusakondi juurde.
„Aaa,” oigan ma.
Näha teda põlvili enda ees, tunda endal tema suud on nii ootamatu, nii kuum. Mu käed on ta juustes, ma sikutan neid õrnalt, püüdes vaigistada oma liiga valju hingamist. Ta vaatab üles minu poole läbi oma võimatult pikkade ripsmete, silmad põletavalt suitsuhallid. Ta käed liiguvad ülespoole ja teevad lahti mu püksinööbi, ning ta avab luku. Ta ei pööra minult silmi, ja ta käed liiguvad mu püksivärvli alla tahapoole. Need libisevad aeglaselt mu tagumikult reitele, lükates teksased alla. Ma ei suuda mujale vaadata. Ta peatub ja limpsab huuli, kaotamata silmsidet. Ta kummardub ettepoole ning ta nina jääb mu häbemele. Ma tunnen teda. Seal.
„Sa lõhnad nii hästi,” pomiseb ta ja sulgeb silmad, näol ehe nauding. Ta kergitab end natuke, tõmbab katte voodilt maha, siis lükkab mind õrnalt, nii et ma kukun madratsile.
Ikka veel põlvitades haarab ta mul jalgadest kinni ja tõmbab jalast mu Converse‘i kingad ning sokid. Ma tõusen küünarnukkidele, et näha, mida ta teeb. Ma hingeldan … sest tahan teda. Ta võtab mul kandadest kinni ja pigistab kergelt mu pöida. See on peaaegu
