style="font-size:15px;"> „Ei.“
„Hästi.” Mõtle, et need on vormirõivad.
„Ma ei taha neli korda nädalas trenni teha.“
„Anastasia, ma vajan sind nõtke, tugeva ja vastupidavana. Usu mind, sul on vaja trenni teha.“
„Aga kindlasti mitte neli korda nädalas. Kuidas oleks kolmega?“
„Ma tahan, et sa teeksid neli.“
„Ma arvasin, et need on läbirääkimised.“
Ta ajab huuled prunti.
„Hästi, preili Steele, tubli, veel üks punkt. Kuidas oleks kolm korda üks tund ja ühel päeval pool tundi?“
„Kolm päeva, kolm tundi. Mulle on jäänud mulje, et sa teed minuga trenni siis, kui ma siin olen.“
Ta naeratab kavalalt ja ta silmad säravad justkui kergendusest. „Jah, seda ma teen. Hästi, nõus. Kas sa oled kindel, et sa ei taha minu firmasse praktikale tulla? Sa oled hea läbirääkija.“
„Ei, ma ei usu, et see oleks hea mõte.” Ma põrnitsen reegleid. Karvade eemaldamine! Milliste karvade? Kõikide? Uhh.
„Niisiis, piirangud. Need on minu omad.” Ta ulatab mulle teise paberilehe.
Tegevused, mis on seotud tulemänguga.
Tegevused, mis on seotud urineerimise või roojamisega ning nende eritistega.
Tegevused, mis on seotud nõelte, nugade, läbitorkamise või verega.
Tegevused, mis on seotud günekoloogiliste meditsiiniliste instrumentidega.
Tegevused, mis on seotud laste või loomadega.
Tegevused, mis jätavad nahale püsivaid jälgi.
Tegevused, mis takistavad hingamist.
Tegevused, mis sisaldavad elektrivoolu (pidev- või vahelduvvoolu), tule või leekide otsest kokkupuudet kehaga.
Uhh. Ta peab need kirja panema! Muidugi – need keelud tunduvad väga mõistlikud ja ausalt öelda vajalikud … Ükski mõistusega inimene ei tahaks selliste asjadega kokku puutuda, kindla peale! Sellegipoolest tunnen ma kerget pööritust.
„Kas on midagi sellist, mille sa tahaksid juurde lisada?” küsib ta lahkelt.
Pagan. Mul pole õrna aimugi. Ma olen täielikus ummikus. Ta vaatab mind tähelepanelikult ja kibrutab kulmu.
„Kas on midagi sellist, mida sa ei teeks?“
„Ma ei tea.“
„Mis sa sellega mõtled – ei tea?“
Ma nihelen ja hammustan huulde.
„Ma ei ole midagi sellist kunagi teinud.“
„Noh, kas seksides on sul olnud midagi sellist, mida sulle ei meeldinud teha?“
Esimest korda kogu selle aja jooksul, mis tundub igavikuna, ma punastan.
„Sa võid mulle öelda, Anastasia. Me peame teineteisega ausad olema, muidu see asi ei toimi.“
Ma nihelen jälle ja vahin oma kokkupõimitud sõrmi.
„Räägi mulle,” käsutab ta.
„Noh … Ma pole enne seksinud, nii et ma ei tea.” Mu hääl on väga vaikne. Ma piilun tema poole ja ta vahib mind üksisilmi, paigale tardunud ja kahvatu – tõesti kahvatu.
„Mitte kunagi?” sosistab ta. Ma raputan pead.
„Sa oled neitsi?” Ta tõmbab sügavalt hinge. Ma noogutan ja punastan jälle. Ta sulgeb silmad ja näib, et ta loeb kümneni. Kui ta need jälle avab, siis on ta vihane ja põrnitseb mulle otsa.
„Mis kuradi pärast sa mulle seda ei öelnud?” uriseb ta
KAHEKSAS PEATÜKK
Christian tõmbab kahe käega läbi juuste ja trambib kontori ühest otsast teise. Kaks kätt – topelt ärritunud. Tema tavaline kindel enesekontroll on pügala võrra alanenud.
„Ma ei saa aru, miks sa mulle seda ei öelnud,” heidab ta mulle ette.
„Seda teemat ei kerkinud kunagi üles. Mul pole sellist kommet, et avaldan on seksuaalse staatuse igaühele, keda ma kohtan. See tähendab, me vaevalt tunneme teineteist.” Ma põrnitsen oma käsi. Miks ma end süüdi tunnen? Miks ta nii vihane on? Ma piilun tema poole üles vaadata.
„Noh, nüüd tunned sa mind tunduvalt rohkem,” nähvab ta, suu kõvasti kokku pressitud. „Ma teadsin, et sa oled kogenematu, aga neitsi!” Ta ütleb seda nii, nagu see oleks üks ropp sõna. „Põrgu, Ana, ma just näitasin sulle …” soiub ta. „Andku jumal mulle andeks. Kas sind keegi üldse suudelnud on, peale minu?“
„Muidugi on.” Ma annan oma parima, et näida solvununa. Hea küll … võib-olla kaks korda.
„Ja ükski kena noormees pole sul jalgu nõrgaks võtnud? Ma lihtsalt ei saa aru. Sa oled kakskümmend üks, peaaegu kakskümmend kaks. Sa oled ilus.” Ta tõmbab jälle käega läbi juuste.
Ilus. Ma punastan heameelest. Christian Grey arvab, et ma olen ilus. Ma sõlmin sõrmed kokku ja põrnitsen neid pingsalt, püüdes oma tobedat muiet varjata. Võib-olla on ta lühinägelik. Mu alateadvus on tõstnud oma kuutõbise pea. Kus ta siis oli, kui mul teda vaja läks?
„Ja sa arutled minuga tõsimeeli selle üle, mida ma teha tahan, kui sul pole kogemusi.” Ta kulmud muutuvad üheks triibuks. „Kuidas sul on õnnestunud seksi vältida? Palun räägi mulle.“
Ma kehitan õlgu.
„Mitte keegi pole, tead …” Mulle mõju avaldanud, ainult sina. Ja tuleb välja, et sa oled mingi koletis. „Miks sa minu peale vihane oled?” sosistan ma.
„Ma pole sinu peale vihane, ma olen enda peale vihane. Ma lihtsalt oletasin …” Ta ohkab. Ta vaatab mind teraselt ja vangutab pead. „Kas sa tahad ära minna?” küsib ta õrnalt.
„Ei, kui sa just ei taha, et ma läheksin,” pomisen ma. Oh ei … ma ei taha ära minna.
„Muidugi mitte. Mulle meeldib, et sa siin oled.” Ta kortsutab seda öeldes kulmu ja vaatab siis kella. „On hilja.” Ja ta pöördub mulle otsa vaatama. „Sa hammustad huulde.” Ta hääl on kähe ja ta silmitseb mind hindavalt.
„Vabandust.“
„Ära vabanda. Lihtsalt ma tahan ka seda hammustada, ja kõvasti.“
Ma tõmban hinge … kuidas ta võib mulle selliseid asju öelda ja arvata, et need ei mõju mulle.
„Tule,” pomiseb ta.
„Mida?“
„Me
