mulle meele järgi olla,” sosistab ta, kallutades pea küljele, ja ma märkan naeruvirvet.
Talle meele järgi olla! Ta tahab, et ma oleksin talle meele järgi! Ma arvan, et mul kukub suu lahti. Olla Christian Greyle meele järgi. Ja selsamal hetkel ma mõistan, et jah, see on täpselt see, mida ma teha tahan. Ma tahan talle paganama palju rahuldust pakkuda. See on ilmutus.
„Väga lihtsalt öeldes – ma tahan, et sa tahad mulle meele järgi olla,” ütleb ta leebel toonil. Ta hääl on hüpnotiseeriv.
„Kuidas ma seda teen?” Mu suu on kuiv ja ma soovin, et oleksin rohkem veini joonud. Hästi, ma saan sellest meele järgi olemisest aru, aga ma olen hämmastunud kujundusest, mis meenutab piinamist ja samas Elizabethi-aegset buduaari. Kas ma tahan vastust teada?
„Mul on omad reeglid ja ma tahan, et sa nendega nõustuksid. Need on sinu kasu ja minu rahulolu pärast. Kui sa järgid mu rahulduseks neid reegleid, siis saad tasu. Kui sa seda ei tee, siis ma karistan sind, ja sa õpid,” sosistab ta. Kui ta seda ütleb, vilksan ma vaadata pillirookeppide poole.
„Ja kuidas see kõik ümbritsevaga seostub?” viipan ma üle toa.
„See on osa motivatsioonipaketist. Mõlemad, tasu ja karistus.“
„Niisiis saad sa naudingu sellest, et sa mulle oma tahet peale surud.“
„See tähendab sinu usalduse ja austuse võitmist, nii et sa lubad mul oma tahet peale suruda. Ma tunnen sellest suurt naudingut, isegi rõõmu, kui sa alistud. Mida rohkem sa alistud, seda suurem on minu rõõm – see on väga lihtne võrrand.“
„Hästi, ja mida mina sellest saan?“
Ta kehitab õlgu ja näeb peaaegu andekspaluv välja.
„Minu,” ütleb ta lihtsalt.
Oh taevas. Christian tõmbab käega läbi juuste ja vaatab mind üksisilmi.
„Sinust on nii raske aru saada, Anastasia,” pomiseb ta ärritudes. „Lähme alla tagasi, seal on rahulikum rääkida. Sinu siinolek on väga häiriv.” Ta sirutab mulle käe ja nüüd ma kahtlen, kas võtta see vastu või mitte.
Kate ütles, et ta on ohtlik. Ja tal oli õigus. Kuidas ta seda teadis? Ta on ohtlik mu tervisele, sest ma tean, et ütlen jah. Ja osa minust ei taha seda. Osa minust tahab sellest toast ja kõigest, mida see esindab, karjudes välja joosta. See käib mulle üle mõistuse.
„Ma ei tee sulle haiget, Anastasia.”
Ma tean, et ta räägib tõtt. Ma võtan ta käe vastu ja ta viib mu ukse juurde.
„Kui sa jääd, siis las ma näitan sulle midagi.” Selle asemel et tagasi trepist alla minna, pöörab ta mängutoa, nagu ta seda nimetab, juurest paremale ja läheb mööda koridori edasi. Me möödume mitmest uksest, kuni jõuame koridori lõppu viimase ukseni. Selle taga on magamistuba suure kaheinimesevoodiga, kõik valge … kõik – mööbel, seinad, voodipesu. See on steriilne ja külm, aga läbi klaasseina avaneb vapustav vaade Seattle‘ile.
„See on nüüd sinu tuba. Sa võid seda kaunistada nagu soovid, saada siia kõik, mis iganes sulle meeldib.“
„Minu tuba? Kas sa ootad, et ma sisse koliksin?” Ma ei suuda varjata õudust oma hääles.
„Mitte kogu ajaks. Ütleme, reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni. Me peame sellest kõigest rääkima, me peame läbi rääkima. Kui sa tahad seda teha,” lisab ta vaiksel ja kahtleval häälel.
„Ma magan siin?”
„Jah.“
„Mitte sinuga.“
„Ei. Ma rääkisin sulle, et ma ei maga kellegagi, välja arvatud sina, kui sa oled purjus.” Ta hääl on noomiv.
Ma surun huuled kriipsuks. Neid kahte on võimatu kokku viia. Lahket, hoolitsevat Christianit, kes tuleb päästma purjus mind ja hoiab mind õrnalt, kui ma asaleadele oksendan, ja seda koletist, kellel on piitsad ja ahelad spetsiaalses toas.
„Kus sina magad?“
„Mu tuba on all. Tule, sa oled kindlasti näljane.“
„Imelikul kombel olen ma isu kaotanud,” pomisen ma turtsakalt.
„Sa pead sööma, Anastasia,” tõreleb ta ja viib mu käest kinni võttes trepist alla.
Tagasi selles võimatult suures toas, tabab mind hirmuärevus. Ma olen kuristiku serval ja pean otsustama, kas hüpata või mitte.
„Ma olen täielikult teadlik, et see tee on pime, mida mööda ma sind juhin, Anastasia, sellepärast tahan ma tõepoolest, et sa mõtleksid selle üle järele. Sul peaks olema mõned küsimused,” sõnab ta, laseb mu käe lahti ja suundub köögipoolele.
On küll. Aga kust otsast alustada?
„Sa oled vaikimistõotusele allkirja andnud; sa võid küsida minult, mida tahad, ja ma vastan.“
Ma seisan köögis leti juures ja vaatan, kuidas ta avab külmkapi ning võtab välja taldriku erinevate juustudega ja kaks suurt punast ja rohelist viinamarjakobarat. Ta asetab taldriku tööpinnale ja lõikab lahti prantsuse baguette’i.
„Istu.” Ta osutab toolile leti ääres ja ma kuuletun ta käsule. Kui ma kavatsen seda teha, siis pean ma sellega harjuma. Ma taipan järsku, et ta on võimukalt käitunud sellest ajast saadik, kui me kohtusime.
„Sa mainisid lepingut.“
„Jah.“
„Millist lepingut?“
„Noh, peale selle vaikimistõotuse on veel leping, kus on öeldud, mida me teeme ja mida mitte. Ma pean teadma su piire ja sina pead teadma minu omasid. See on kahepoolne, Anastasia.“
„Ja kui ma ei taha seda teha?“
„Siis pole midagi,” ütleb ta ettevaatlikult.
„Aga meil pole siis mingit suhet?” küsin ma.
„Ei.“
„Miks?“
„See on ainus suhe, millest ma huvitatud olen.“
„Miks?“
Ta kehitab õlgu.
„Ma lihtsalt olen selline.“
„Kuidas sa selliseks muutusid?“
„Miks on keegi selline, nagu on? Sellele on mõnevõrra raske vastata. Miks mõned inimesed armastavad juustu ja mõned mitte? Kas sulle meeldib juust? Proua Jones – minu majapidajanna – on seda õhtusöögiks jätnud.” Ta võtab kapist paar suurt valget taldrikut ja asetab ühe minu ette.
Me räägime juustust … No on jama.
„Millised on sinu reeglid, mida ma pean järgima?“
„Mul on need kirjalikult olemas. Me vaatame need läbi, kui söönud oleme.“
Toit.
