ei ole rikas, kuid ei nälgi ka. Tema tuludeklaratsioonid on lisatud toimikule. Tal on pangas üle kahesaja viiekümne tuhande krooni, millest osa on paigutatud pensionisambasse ja osa fondidesse. Kontol on sada tuhat krooni, mida ta kasutab sularahana jooksvateks väljaminekuteks, reisideks ja muuks seesuguseks. Talle kuulub kuuekümne viie ruutmeetri suurune korter Bellmansgatanil ning tal ei ole laene ega võlgu.”
Salander tõstis näpu püsti.
„Tal on veel vara – kinnisvara Sandhamnis. See on kolmekümne ruutmeetri suurune ait, mis on ehitatud suvilaks ja paikneb vee ääres, asula kõige parema koha peal. Selle ostis ilmselt tema onu 1940. aastatel, kui see veel lihtsurelikel võimalik oli, ning pärimise teel on see sattunud Blomkvisti kätte. Nad jagasid vara ära nii, et tema õde sai vanemate korteri Lilla Essingenis ja Mikael Blomkvistile jäi suvila. Ma ei tea, mis selle väärtus võib praegu olla, kindlasti mitu miljonit, aga näib nii, et ta ei taha seda müüa ja käib Sandhamnis üsna tihti.”
„Sissetulek?”
„Niisiis on ta Millenniumi osanik, kuid võtab kuupalgana välja ainult pisut üle kaheteist tuhande krooni kuus. Ülejäänu ajab ta kokku vabakutselisena, kogusumma võib varieeruda. Tippteenistus oli tal kolm aastat tagasi, kui ta tegi kaastööd paljudele meediaväljaannetele ja teenis ligi nelisada viiskümmend tuhat. Eelmisel aastal teenis ta vabakutselisena ainult sada kakskümmend tuhat.”
„Tal tuleb maksta sada viiskümmend tuhat kahjutasu, peale selle advokaadi honorar ja muu,” nentis Frode. „Oletame, et lõppsumma kujuneb üsna suureks, ja peale selle kaotab ta vanglakaristuse kandmise ajal sissetuleku.”
„See tähendab, et ta on varsti üsna rahast lage,” märkis Salander.
„Kas ta on aus?” küsis Dirch Frode.
„See on tema nii-öelda usalduskapital. Tema imago on esineda ärimaailma kaaluka moraalivalvurina ja teda kutsutakse õige sageli televisiooni mingeid asju kommenteerima.”
„Sellest kapitalist ei ole pärast kohtuotsust vist eriti palju järel,” ütles Dirch Frode mõtlikult.
„Ma ei taha väita, et ma täpselt tean, missuguseid nõudeid ajakirjanikule esitatakse, aga pärast seda pauku peaks küll üksjagu aega kuluma, enne kui Meisterdetektiiv Blomkvist võidab suure ajakirjandusauhinna. Ta on oma nime korralikult täis teinud,” konstateeris Salander asjalikult. „Kui ma tohin teha oma järelduse…”
Armanski ajas silmad pärani. Nende aastate jooksul, mis Lisbeth Salander oli tema juures töötanud, ei olnud ta eales varem lisanud uuringule ühtki oma järeldust. Tema esitas üksnes purukuivi fakte.
„Minu ülesanne ei ole olnud vaadata Wennerströmi afääri sisulisi küsimusi, aga ma jälgisin kohtuprotsessi ja pean tunnistama, et olen üsna hämmingus. Kogu lugu näib mäda ja Mikael Blomkvisti seisukohalt oli kuidagi täiesti… out of character avaldada midagi niisugust, mis näib olevat täiesti laest võetud.”
Salander kratsis kaela. Frode nägi välja kannatlik. Armanski mõtles, et ta on kas eksinud või ei tea ta tõesti täpselt, kuidas peaks jätkama. Lõpuks näis, et tüdruk on otsusele jõudnud.
„Kuigi see ei pruugi olla hetkel oluline, siis… ma ei ole Wennerströmi afääri põhjalikult süüvinud, aga ma usun, et Kalle Blomkvisti… vabandust, Mikael Blomkvisti on ninapidi veetud. Ma usun, et selle loo taga on midagi hoopis muud kui see, millele kohtuotsus viitab.”
Nüüd oli Dirch Frode kord end äkitselt külastajatoolil sirgu ajada. Advokaat silmitses Salanderit uurivalt ja Armanski pani tähele, et esimest korda tüdruku aruande jooksul ilmutas ülesande andja rohkem kui lihtsalt viisakat tähelepanu. Ta tegi aruka järelduse, et Wennerströmi afäär pakub Frodele ilmselt teatud huvi. Parandus, mõtles Armanski sedamaid, Frode ei olnud huvitatud Wennerströmi afäärist – Frode reageeris siis, kui Salander vihjas, et Blomkvisti on ninapidi veetud.
„Mida sa sellega õieti öelda tahad?” küsis Frode, hääles uudishimu.
„See on minupoolne spekulatsioon, aga ma olen päris veendunud, et keegi on teda petnud.”
„Ja mispärast sa seda arvad?”
„Kõik Blomkvisti taustas viitab sellele, et ta on väga ettevaatlik ajakirjanik. Kõik vastuolulised paljastused, millega ta on varem lagedale tulnud, on olnud dokumentaalselt hästi tõestatud. Ma käisin ühel päeval kohtus ja jälgisin protsessi. Ta ei esitanud erilisi vastuargumente ning näis, nagu oleks ta lahinguta alla andnud. See ei passi kohe üldse kokku tema iseloomuga. Kui me usume kohut, siis on ta ise välja mõelnud Wennerströmi loo, kus ei ole jälgegi tõenditest, ja avaldanud selle nagu mõni ajakirjanikust enesetaputerrorist – see lihtsalt ei ole Blomkvisti stiil.”
„Mis siis sinu arvates juhtus?”
„Ma võin ainult oletada. Blomkvist uskus oma lugu, aga vahepeal juhtus midagi ning info osutus vääraks. See tähendab omakorda, et allikaks oli keegi, keda ta usaldas, või keegi, kes söötis talle teadlikult ette valeinfot – mis tundub liiga keeruline. Või teine variant, et ta tundis nii suurt ohtu, et viskas püssi nurka ning eelistas pigem näida ebakompetentse idioodina kui võitlusse asuda. Aga nagu öeldud, see on spekulatsioon.”
KUI SALANDER TEGI katset ülevaadet jätkata, tõstis Dirch Frode käe. Ta istus hetke sõnatult, sõrmed mõtlikult trummeldamas vastu käetuge, enne kui ta pöördus kõhklevalt Salanderi poole.
„Kui me tahaksime usaldada sulle Wennerströmi afääri kohta tõe väljaselgitamise… siis kui suur on võimalus, et sa midagi leiaksid?”
„Sellele ei oska ma vastata. Võib-olla ei olegi sealt midagi leida.”
„Aga kas tahaksid proovida?”
Tüdruk kehitas õlgu. „Mina ei saa seda otsustada. Ma töötan Dragan Armanski heaks ja tema otsustab, mis töö ta tahab mulle anda. Seejärel sõltub palju sellest, mis laadi infot sa soovid.”
„Ütleme siis nii… Ma eeldan, et meie jutuajamine on konfidentsiaalne?” Armanski noogutas. „Ma ei tea sellest afäärist midagi, kuid ma tean ilma igasuguse kahtluseta, et on muid juhtumeid, kus Wennerström ei ole aus olnud. Wennerströmi afäär on tohutult palju mõjutanud Mikael Blomkvisti elu ja ma tahaksin väga teada, kas sinu spekulatsioonid võivad tõeks osutuda.”
Vestlus oli võtnud ootamatu pöörde ning Armanski teritas kõrvu. Dirch Frode soovis, et Milton Security tuhniks juba lõpetatud kriminaalasjas, millega seoses võis Mikael Blomkvisti olla ähvardatud ja mille tõttu võis Milton sattuda vastuollu Wennerströmi äriimpeeriumi advokaatidega. Armanskit ei vaimustanud põrmugi mõte, et ta peab niisuguses olukorras Lisbeth Salanderi kontrollimatu tiibraketina valla päästma.
Antud juhul ei muretsenud ta üksnes firma pärast. Salander oli hoolega rõhutanud, et ta ei soovi endale Armanski näol muretsevat kasuisa, ja nende kokkuleppe põhjal oli ta hoidunud niimoodi käitumast, kuid sisimas ei loobunud ta kunagi tema pärast muretsemast. Mõnikord tabas ta end sellelt, et võrdles Salanderit oma tütardega. Ta pidas end heaks isaks, kes ei sekkunud ilmaasjata tütarde eraellu, aga ta teadis, et ei lepiks eales sellega, et tema tütred käituksid või elaksid nagu Lisbeth Salander.
Sügaval oma horvaatia või bosnia või hoopis armeenia südames ei suutnud ta kunagi vabaneda veendumusest, et Salanderi elu tüürib katastroofi suunas. Tema silmis oli tüdruk täiuslik ohver halba soovivale inimesele, ja ta kartis seda hommikut, mil ta äratatakse uudisega, et keegi on tüdrukule viga teinud.
„Selline
