vähe. Korraga ei saanud nad enam laenata uusi fantastilisi summasid. Selles olukorras müüakse tavaliselt mõni kinnisvara ja lakutakse pärast kahjumit haavu – aga 1992. aastal ei tahtnud järsku mitte keegi seda kuradi kinnisvara osta.” „Cash-flow problem.”
„Täpselt nii. Ja Wennerström ei olnud sugugi ainus, kes niisuguste probleemidega maadles. Igal ärimehel…”
„Ära ütle ärimees. Kutsu neid, kuidas tahad, aga neid ärimeesteks nimetades solvad sa tõsise ameti esindajaid.”
„…no börsihail siis oli cash-flow problem… Vaata seda niimoodi: Wennerström sai 60 miljonit krooni. Kuus milli maksis ta tagasi, aga alles kolme aasta pärast. Minose kulutused ei ületanud eriti miljonit krooni. Ainuüksi kolme aasta intress 60 miljoni pealt teeb õige kopsaka summa. Sõltuvalt sellest, kuidas ta selle raha investeeris, võis ta SIB raha kahe- või kümnekordistada. Ja see on juba midagi. Selle peale võtame!”
2. peatükk
DRAGAN ARMANSKI oli viiekümne kuue aastane ja sündinud Horvaatias. Tema isa oli Valgevenest pärit Armeenia juut. Tema ema oli kreeka verd Bosnia moslem. Ema oli hoolitsenud poja kultuurilise kasvatamise eest ja seepärast leidis too end täiskasvanuna suurest heterogeensest rühmast, mida ajakirjandus nimetas moslemiteks. Migratsiooniamet oli ta huvitaval kombel registreerinud serblaseks. Pass kinnitas, et ta on Rootsi kodanik ja passipildil oli tugeva lõuaga neljakandiline nägu, tume habemetüügas ja hallinevad meelekohad. Teda kutsuti sageli araablaseks, kuigi tema taustas araabia liini ei olnud. Kuid see-eest oli ta sedalaadi geneetiline ristand, mida rassibioloogid suure tõenäosusega nimetaksid alamat sorti inimmaterjaliks.
Tema välimus meenutas kergelt niisugust stereotüüpset tegelast nagu kohaliku jõugu boss mõnes Ameerika gangsterifilmis. Tegelikus elus ei olnud ta ei narkoärimees ega maffia palgamõrtsukas. Ta oli edukas ökonomist, kes oli asunud 1970. aastate algul tööle ökonomisti abina turvafirmas Milton Security ja kolm aastakümmet hiljem tõusnud ettevõtte tegevdirektoriks ja strateegiliseks juhiks.
Huvi turvaküsimuste vastu kasvas tasapisi ja see valdkond hakkas teda köitma. See oli nagu strateegiline mäng – määrata kindlaks ohud, töötada välja vastustrateegiad ja kogu aeg olla tööstusspioonidest, väljapressijatest ja varastest üks samm ees. Asi algas sellest, et ta avastas, kui oskuslikult oli loova raamatupidamise abil üht klienti petetud. Ta suutis tõestada, kes umbes tosinast inimesest oli selle taga, ja isegi nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, meenus talle oma jahmatus, kui oli aru saanud, et kogu see kelmus oli saanud võimalikuks ainult seetõttu, et antud firma ei olnud sulgenud paari lihtsat auku tavapärases turvasüsteemis. Ise sai ta raamatupidajast ettevõtte üheks arendajaks, majanduskuritegude eksperdiks. Viie aasta pärast kerkis ta firma juhtkonda ja veel kümme aastat hiljem sai temast vastuseisule vaatamata tegevdirektor. Nüüdseks oli vastuseis ammu vaibunud. Milton Securitys oldud aastate jooksul oli ta teinud sellest Rootsi ühe kompetentseima ja usaldusväärseima turvafirma.
Milton Securityl oli kolmsada kaheksakümmend täiskohaga töötajat ja lisaks veel üle kolmesaja usaldusväärse mittekoosseisulise töötaja, keda palgati vastavalt vajadusele. Falcki või Rootsi Valveteenistusega võrreldes oli see järelikult väike firma. Kui Armanski seal tööd alustas, kandis firma nime Johan Fredrik Miltons Allmänna Bevaknings AB ning selle klientideks olid ostukeskused, mis vajasid poevalvureid ja atleetlikke turvamehi. Tema juhtimise all oli ettevõte vahetanud nime rahvusvaheliselt suupärasemaks Milton Securityks ning panustanud tipptehnoloogiasse. Personal oli välja vahetatud, eelmisest töökohast kinga saanud öövahid, mundriihalejad ja taskuraha teenivad kooliõpilased asendati kompetentsemate inimestega. Armanski palkas operatiivjuhtideks vanemaid erupolitseinikke, lisaks politolooge, kes olid rahvusvahelise terrorismi, isikukaitse ja tööstusspionaaži eksperdid, ning kõige rohkem sidetehnika asjatundjaid ja arvutispetse. Ettevõte kolis Solnast Stockholmi südalinna Slusseni lähedale uutesse väärikatesse ruumidesse.
1990. aastate algul oli Milton Security valmis pakkuma täiesti uut laadi turvateenuseid valitud klientidele, kellest põhiosa moodustasid vägeva käibega keskmise suurusega firmad ning jõukad eraisikud – uusrikkad rokitähed, börsihaid ja internetifirmade juhid. Kaalukas osa tegevusest keskendus ihukaitse ning turvalahenduste pakkumisele välismaal ja eriti Lähis-Idas tegutsevatele Rootsi firmadele. See tegevus andis nüüd ligi seitsekümmend protsenti firma käibest. Armanski ajal oli aastakäive suurenenud neljakümnelt miljonilt ligi kahele miljardile. Turvateenuste müük oli äärmiselt tulus äri. Tegevus jagunes kolmeks põhivaldkonnaks: julgeolekualased konsultatsioonid, mille käigus määratleti mõeldavad või kujuteldavad ohud; vastuabinõud, mis üldjuhul seisnesid kallite valvekaamerate, sissemurdmis- või tuleohutusseadmete ning elektrooniliste lukkude ja arvutiseadmete paigaldamises; ning lõpuks isikukaitse eraisikutele või firmadele, mis olid kas tegelikus või võimalikus ohus. See viimane turg oli kümne aastaga enam kui neljakordistunud ning viimastel aastatel oli tekkinud uus rühm kliente, kuhu kuulusid jõukad naised, kes otsisid kaitset oma endiste armukeste, abikaasade või tundmatute jälitajate eest, kes olid näinud neid telekas ning kellele oli meeldima hakanud nende seksikas džemper või huulepulgavärv. Peale selle tegi Milton Security teistes Euroopa riikides ja USA-s koostööd analoogsete mainekate firmadega ning tagas paljude rahvusvaheliste külaliste julgeoleku nende Rootsis viibimise ajal. Näiteks võib tuua ühe tuntud Ameerika näitlejanna, kes osales kaks kuud Trollhättanis filmivõtetel ja kelle agent pidas tema staatust nii kõrgeks, et nõudis staarile ihukaitsjaid, kui too juhtus hotelli lähedale jalutama minema.
Neljas ja märgatavalt väiksem tegevusvaldkond, kus olid ametis ainult mõned töötajad, kandis koodnimetust PU ja selle töötajaid, kes uurisid teatud persoonide tausta, nimetati omavahelises kõnepruugis puurijateks.
Sellest tegevusvaldkonnast ei olnud Armanski erilises vaimustuses. Raha see eriti sisse ei toonud ning pealegi oli valdkond tülikas, seades töötajate taiplikkusele ja pädevusele suuremaid nõudmisi, kui sidetehnika tundmiseks või salajase jälgimisaparatuuri paigaldamiseks vaja. Isikuandmete kogumine oli täiesti seaduslik siis, kui see hõlmas lihtsa krediidiinfo kogumist või uue töötaja tausta uurimist või mõne töötaja kontrollimist, keda kahtlustati firma siseinfo lekitamises või kuritegevuses. Sellisel juhul olid puurijad operatiivtegevuse üks osa.
Kuid vägagi sageli oli vaja tegelda firma klientide eraprobleemidega, mis kippusid tekitama ebasoovitavat jama. Ma tahaksin teada, kes on see pätt, kellega minu tütar suhtleb… Mulle tundub, et mu naine petab mind… Poiss on hea, aga sattus halba seltskonda… Olen väljapressimise ohver… Enamasti ütles Armanski kindlalt ära. Kui tütar oli täiskasvanu, oli tal õigus suhelda iga pätiga, kellega soovis, ja truudusemurdmine oli tema arvates midagi niisugust, mis tuleks abikaasadel omavahel välja selgitada. Kõikides sellistes järelepärimistes olid varjatud lõksud, mis võisid Milton Securityle kaasa tuua skandaale ja juriidilisi probleeme. Dragan Armanski hoidis sellepärast niisugustel ülesannetel hoolega silma peal, kuigi need tõid firma käibesse üksnes taskuraha.
SELLEHOMMIKUNE TEEMA oli kahjuks just isikuandmete kogumine, ja Dragan Armanski kohendas püksiviike, enne kui ta end oma mugavas kontoritoolis mõnusamalt istuma sättis. Ta silmitses umbusklikult endast kolmkümmend kaks aastat nooremat töötajat Lisbeth Salanderit ja küsis endalt juba tuhandendat korda, kas võis olla veel sobimatumat inimest tema prestiižikasse turvafirmasse kui too tüdruk. Armanski umbusk oli ühtaegu arukas ja irratsionaalne. Tema silmis oli Lisbeth Salander konkurentsitult kõige kompetentsem taustauuringute tegija, keda ta oli kogu selles valdkonnas töötamise ajal kohanud. Nende nelja aasta jooksul, mis Lisbeth Salander oli tema juures töötanud, ei olnud ta ühtki ülesannet täitmata jätnud ega ainustki keskpärast ettekannet esitanud.
Vastupidi – tema tööd olid klass omaette. Armanski oli veendunud, et Lisbeth Salanderil on haruldane anne. Igaüks oleks hakkama saanud krediidiinfo kogumisega või kohtutäituri juures andmete kontrollimisega, kuid Salanderil oli fantaasiat
