avalik. Sa võid uurida aruannet, kui soovid. Ülejäänud loost, mida ma ei ole veel rääkinud, võid sa vabalt kirjutada, kuid mind pead sa mainima anonüümse allikana.” „Ah soo, üldlevinud terminoloogia järgi tähendab off the record seda, et ma saan teada midagi konfidentsiaalset, millest ma ei tohi kirjutada.”
„Unusta see terminoloogia. Kirjuta, kurat, kuidas tahad, aga mina olen su anonüümne allikas. Oleme kokku leppinud?”
„Loomulikult,” vastas Mikael.
Tagantjärele tark olles oli tema vastus olnud muidugi viga.
„Niisiis. See Minose lugu juhtus seega kümne aasta eest, kohe pärast müüri langemist ja kui bolševikest said korralikud kapitalistid. Mina olin üks neist, kes uurisid Wennerströmi, ja mul oli kogu aeg tunne, et selles loos on midagi valesti.”
„Miks sa siis midagi ei öelnud?”
„Rääkisin sellest oma ülemusega. Aga asi oli selles, et mitte millestki ei olnud kinni hakata. Kõik dokumendid olid korras. Mul jäi üle ainult oma allkiri aruandele alla panna. Aga iga kord, kui ma näen lehtedes Wennerströmi nime, mõtlen Minose loole.”
„Või nii.”
„Edasi läks nii, et mõni aasta hiljem, 1990. aastate keskpaiku, ajas pank Wennerströmiga pisut äri. Õieti üsna suurt äri. Aga see ei läinud eriti hästi.”
„Ta tegi teile rahaga tünga?”
„Ei, mitte nii robustselt. Me teenisime tehingu pealt mõlemad. Pigem oli see… ma ei oska seda õieti seletada. Nüüd räägin ma oma tööandjat taga ja seda ma ei taha. Aga minu mulje – jääv ja terviklik, nagu öeldakse – ei olnud positiivne. Wennerströmi kujutatakse meedias hiilgava majandusoraaklina. Sellest ta elab. See on tema usalduskapital.”
„Ma tean, mida sa silmas pead.”
„Minu mulje oli, et ta on läbi ja lõhki blufivend. Ta ei olnud majanduslikult eriti taibukas. Vastupidi, sain aru, et teatud küsimustes on ta uskumatult pealiskaudne. Tal oli nõunikeks paar tõsiselt terast young warrior’i, aga temast kui inimesest on mul väga sant arvamus.”
„Hüva.”
„Paar aastat tagasi sõitsin Poolasse ühe hoopis teise asja pärast. Meie seltskond sõi õhtust koos mõne Łódźi linna investoriga ja mina sattusin juhuslikult linnapeaga samasse lauda. Me kõnelesime sellest, kui raske oli Poola majandust jalule upitada ja kuidas see kõik käis, ning juhtumisi mainisin ma Minose projekti. Linnapeal oli mõnda aega niisugune nägu ees, nagu ei saaks ta millestki aru, nagu ei oleks ta eales Minosest kuulnud, aga siis talle meenus, et see oli olnud üks mõttetu äri, millest ei olnud midagi välja tulnud. Ta lõpetas selle teema naerdes ja ütles, et – need on tema sõnad – kui see on kõik, millega Rootsi investorid suudavad hakkama saada, siis oleks meie riik õige varsti upakil. Jõuad jälgida?”
„See ütlus näitab, et Łódźi linnapea on arukas sell, aga räägi edasi.”
„Too lause jäi mind ajusoppi kummitama. Järgmise päeva hommikul oli mul üks kohtumine, aga ülejäänud päev oli vaba. Puhtast õelusest sõitsin linnast välja ja vaatasin Łódźi lähedal väikeses külas Minose suletud vabrikut, kus ühes küünis oli trahter ja õues välipeldik. Suur Minose vabrik oli varisemisohtlik sara. Profiilplekist vana laohoone, mille Punaarmee oli 1950. aastatel ehitanud. Kohtasin seal territooriumil valvurit, kes purssis saksa keelt, ja ma sain teada, et tema sugulane oli Minoses tööl olnud. Too elas seal lähedal ja me läksime tema juurde. Valvur tuli tõlgiks kaasa. Kas tahad kuulda, mis selgus?”
„Vaevalt ma sellest pääsen.”
„Minos alustas tegevust 1992. aasta sügisel. Kõige rohkem oli seal viisteist töötajat, põhiliselt vanamutid. Kuupalk oli mingi 150 krooni. Algul masinaid ei olnud, siis käisid töötajad sara koristamas. Oktoobri algul saabus kolm papimasinat, mis olid ostetud Portugalist. Need olid vanad, kulunud ja täiesti aegunud. Selle vanaraua väärtus ei ületanud mõnda tuhandet. Masinad siiski töötasid, aga läksid kogu aeg katki. Varuosi mõistagi ei olnud, nii et Minose tootmises olid pidevad seisakud. Enamasti proovis mõni töötaja masina kuidagi ära parandada.”
„Siin hakkab juba midagi looma,” tunnistas Mikael. „Mida siis Minoses õieti toodeti?”
„1992. aastal ja pool järgmist aastat valmistasid nad täiesti tavalisi pesupulbrikotte, munakarpe ja muud sellesarnast. Seejärel valmistasid nad paberkotte. Aga vabrikus oli kogu aeg toormepuudus ja ega see eriti palju toodangut kunagi andnudki.”
„Ei kõla just suurinvesteeringu moodi.”
„Ma arvestasin kokku. Kahe aasta üürikulud olid 15 000 krooni. Palgad võisid olla maksimaalselt 150 000 – see on heldelt pakutud. Masina ja vedude kulud… kaubik, mis vedas munakarpe… umbes 250 000. Lisaks jooksvad kulud tegevusloa eest, edasi-tagasi reisid – ilmselt ainult üks Rootsi inimene külastas seda küla mõned korrad. Mnjah, ütleme, et kogu operatsiooniks kulus alla miljoni. Ühel 1993. aasta suvepäeval tuli juhataja vabrikusse ja ütles, et see on kinni pandud, ja kohe seejärel saabus Ungari veoauto ja viis masinad minema. Minos oli lavalt lahkunud.”
KOHTUPROTSESSI AJAL oli Mikael sageli mõelnud tagasi sellele jaaniõhtule. Nende jutt oli olnud suurema osa õhtust koolipoisilik ja sõbralikult nokkiv, täpselt nagu kooli ajal. Teismelisena olid nad teineteisega jaganud seda koormat, mida tolles vanuses kantakse. Täiskasvanuna olid nad õigupoolest võõrad, täiesti erinevad inimesed. Õhtu jooksul oli Mikael mõtisklenud selle üle, et talle õieti ei meenugi, mis neist keskkooli ajal oli head sõbrad teinud. Tema mälestustes oli Robert vaikne ja vaoshoitud poiss, kes hirmsasti häbenes tüdrukuid. Täiskasvanuna oli ta edukas… mnjah, karjerist pangamaailmas. Mikael ei kahelnud hetkekski, et tema kamraadi vaated olid täielikus vastuolus enamiku seisukohtadega tema enda maailmapildis.
Mikael võttis endal harva nina täis, aga see juhuslik kohtumine oli muutnud ebaõnnestunud purjetamise meeldivaks õhtuks ja viinatase pudelis lähenes sundimatult põhjale. Just seetõttu, et jutt oli läinud koolipoisilikult lõõpivaks, ei olnud ta algul võtnud Roberti lugu Wennerströmist tõsiselt, aga lõpuks olid ajakirjanikuinstinktid temas ärganud. Korraga oli ta hakanud Roberti juttu tähelepanelikult jälgima ning avastanud loogilised vastuolud.
„Oota natuke,” palus Mikael. „Wennerström on ju tipptegija börsihaide seas. Kui ma ei eksi, siis peaks ta olema miljardär…”
„Ligikaudsel hinnangul istub Wennerstroem Group 200 miljardi otsas. Sa tahad küsida, miks üks miljardär üleüldse jandib armetu 50 miljoni suuruse taskurahaga.”
„Nojah, pigem võiks küsida, miks ta peaks nii ilmse pettusega riskima.”
„Ma ei tea, kas saab öelda, et pettus on väga ilmne; väga üksmeelne SIB juhatus, pangainimesed, valitsus ja parlamendi audiitorid olid Wennerströmi aruande heaks kiitnud.”
„Tegemist on ikkagi tühise summaga.”
„Kindlasti. Aga mõtle järele, Wennerstroem Group on investeerimisfirma, mis tegeleb kõigega, millega võib pappi kokku ajada – väärtpaberite, optsioonide, valuutaga… you name it. Wennerström võttis SIB-ga ühendust 1992. aastal, just siis, kui turul hakkas pind jalge alt kaduma. Kas sa mäletad 1992. aasta sügist?”
„Ja kuidas veel. Mul oli ujuva intressiga korterilaen, kui Rootsi keskpanga intress tõusis oktoobris 500 protsenti. Ma pidin aasta otsa maksma 19-protsendist aastaintressi.”
„Oo,
