õigeid andmeid kõige kahtlasemate inimeste kohta. Ennekõike oli tal võime pugeda uuritava inimese naha vahele. Kui oli vaja mingi kõnts välja kaevata, siis tuvastas ta selle nii täpselt nagu programmeeritud tiibrakett.
Andest tal juba puudu ei tulnud.
Lisbethi ettekanded võisid põhjustada inimesele, kes oli sattunud tema radariekraanile, tõelise katastroofi. Armanski läks ikka veel üleni higiseks, kui ta meenutas juhtumit, mil ta oli andnud Lisbethile rutiinse ülesande kontrollida üht ravimiteadlast enne ettevõtte ostmist. Algselt pidi see töö kestma nädala, kuid venis pikemaks. Pärast neljanädalast vaikust ja korduvaid meeldetuletusi, millest Lisbeth ei olnud välja teinud, saabus ettekanne, milles oli dokumentaalselt tõestatud, et uuritav on pedofiil ja vähemalt kahel korral ostnud seksiteenuseid Tallinna kolmeteistkümneaastaselt lapsprostituudilt, ning oli ka teatud märke, et mees tundis ebatervet huvi oma elukaaslase tütre vastu.
Salanderi loomus ajas Armanski mõnikord lausa hulluks. Kui Lisbeth oli avastanud, et mees on pedofiil, ei olnud ta helistanud ega informeerinud Armanskit ega tõtanud tema kontorisse vestlusele. Vastupidi – sõnagagi vihjamata, et ettekanne võib sisaldada lausa tuumapommi võimsusega lõhkeainet, oli ta pannud selle Armanski lauale õhtu eel, kui too hakkas parajasti lampi kustutama, et pärast tööpäeva lõppu koju minna. Armanski oli võtnud ettekande kaasa ja avastanud selle alles hilja õhtul, kui ta oli lõõgastuseks avanud veinipudeli ja vaatas oma Lidingö maja elutoas naisega telekat.
Ettekanne oli nagu alati koostatud suisa teadusliku korrektsusega ning sisaldas joonealuseid märkusi, tsitaate ja täpseid allikaviiteid. Alles kahekümne neljandal leheküljel eraldi vahepealkirja all oli Salander lõhanud pommi Tallinnas käikudest, tehes seda sama asjalikus toonis, nagu oli selgitanud, et mees elab Sollentunas oma majas ja sõidab tumesinise Volvoga. Oma väidete kinnituseks viitas ta mahuka lisaköite dokumentidele, sealhulgas fotodele, millel objekt viibis kolmeteistaastase tüdruku seltsis. Pildid olid tehtud Tallinnas hotellikoridoris ja mehe käsi oli tüdruku džempri all. Lisaks oli Lisbeth Salanderil mingil moel õnnestunud see tüdruk üles leida ja saada temalt üksikasjalik lindistatud seletus.
See ettekanne oli tekitanud just niisuguse kaose, mida Armanski tahtis vältida. Kõigepealt tuli tal alla neelata paar tabletti maohaavarohtu, mida arst oli talle kirjutanud. Seejärel oli ta kutsunud ettekande tellija süngele välknõupidamisele. Lõpuks oli ta tellija spontaansest vastuseisust hoolimata sunnitud kogutud materjali politseile üle andma. See tähendas Milton Security jaoks ohtu, et firma võidakse mässida süüdistuste ja vastusüüdistuste sasipuntrasse. Kui dokumendid ei pidanud paika või kui mees tunnistatakse õigeks, võis Milton Securityt ähvardada laimusüüdistus. Niisugust õnnetust küll vaja ei olnud.
AGA SEE EI OLNUD Lisbeth Salanderi märkimisväärne emotsioonivaegus, mis Armanskit kõige rohkem häiris. Kõige alus oli imago. Miltoni imagoks oli konservatiivne stabiilsus. Sellesse konteksti sobis Salander sama hästi nagu ekskavaator paadimessile.
Armanskil oli raske leppida sellega, et tema tippuurija oli kahvatu ja anorektiliselt kõhn, siilipeaga ning nina- ja kulmurõngaga tüdruk. Tal oli kaelal kahe sentimeetri suurune herilase tätoveering ning ümber vasaku käe biitsepsi ja ühe pahkluu oli tätoveeritud triip. Neil kordadel, kui ta kandis särgikut, oli Armanski tuvastanud, et tüdruku abaluule oli tätoveeritud suur lohe. Ta oli loomulik punapea, aga juuksed olid värvitud süsimustaks. Ta nägi välja, nagu oleks pärast rokkarite seltskonna nädalast orgiat voodist tõusnud.
Tal ei olnud – selles oli Armanski veendunud – tegelikult söömishäireid; vastupidi, paistis, et ta pruugib kõikmõeldavat rämpstoitu. Ta oli lihtsalt sündinud kõhnana, hapra luustikuga, mis muutis ta plikalikuks – väiksed käed nääpsukeste käsivarte otsas, peened kederluud ja rinnad, mis olid riiete alt vaevalt aimatavad. Ta oli kahekümne nelja aastane, kuid nägi välja nagu neliteist.
Tal oli lai suu, väike nina ja kõrged põsesarnad, mis andsid talle natuke idamaise välimuse. Tema liigutused olid kiired nagu ämblikul ja kui ta arvuti taga töötas, siis liikusid tema sõrmed klahvidel suisa maniakaalselt. Tema keha ei võimaldanud talle modellikarjääri, kuid õige meigiga võis tema suures plaanis näo panna mis tahes reklaamplakatile. Meigikorra – mõnikord kasutas ta veel ka vastikut musta huulepulka –, tätoveeringute, nina- ja kulmurõnga all oli ta … hmm… isegi veetlev. Täiesti arusaamatul moel.
Lisbeth Salanderi sattumine Dragan Armanski juurde tööle oli üleüldse üks imelugu. Ta ei olnud sedasorti naine, kellega Armanski tavaliselt suhtles, rääkimata töö pakkumisest.
Ta oli võetud kontorisse mingiks asjaajajaks, kui Holger Palmgren, pooleldi pensionil olev vana J. F. Miltoni isiklike asjade eest hoolitsev advokaat, oli andnud mõista, et Lisbeth Salander on pisut keeruka hingeeluga nutikas tüdruk. Palmgren oli palunud Armanskit, et too annaks tüdrukule võimaluse, ning Armanski oli seda vastumeelselt lubanud. Palmgren oli sedasorti mees, keda eitav vastus üksnes ergutas jõupingutusi mitmekordistama, nii et lihtsam oli kohe jah öelda. Armanski teadis, et Palmgren tegeles probleemsete noortega ja muu sotsiaalse jamaga, aga tal oli kõigele vaatamata hea otsustusvõime.
Ta oli oma lubadust kahetsenud samal hetkel, kui ta Lisbethiga kohtus.
Tüdruk ei tundunud üksnes probleemne – Armanski silmis oli ta selle mõiste sünonüüm. Ta oli põhikoolist välja kukkunud, ta ei olnud kunagi oma jalga gümnaasiumi tõstnud ja tal puudus igasugune kõrgharidus.
Esimesed kuud oli ta töötanud täiskohaga, nojah, peaaegu täiskohaga, igatahes oli ta aeg-ajalt tööle ilmunud. Ta oli keetnud kohvi, toonud posti ja hoolitsenud koopiamasina eest. Probleem oli selles, et ta ei hoolinud kõige vähematki normaalsest tööajast ega rutiinist.
Seevastu oskas ta suurepäraselt teisi firma töötajaid ärritada. Ta sai hüüdnimeks kahe ajurakuga tüdruk – üks rakk oli hingamiseks ja teine püsti seismiseks. Endast ei rääkinud ta kunagi. Töökaaslased, kes püüdsid temaga vestlust arendada, said harva vastuse ja loobusid peagi. Nalja ei õnnestunud temaga kunagi visata – ta kas jäi naljategijale suurte ilmetute silmadega otsa vaatama või siis sai nalja peale selgelt vihaseks.
Lisaks sai ta tuntuks selle poolest, et tema meeleolu võis järsult muutuda, kui ta mõistis, et keegi teda narrib – mis ei olnud töökoha üldises suhtlusstiilis kaugeltki haruldane. Tema ebasõbralik hoiak ei äratanud kelleski usaldust ning temast kujunes kiiresti üksildane olend, kes kõndis Miltoni koridorides ringi nagu peremeheta kass. Teda peeti täiesti lootusetuks.
Pärast kuud aega pidevaid sekeldusi oli Armanski kutsunud ta oma kabinetti ning kavatses talle hundipassi anda. Tüdruk kuulas passiivselt mehe ülevaadet tema pattudest, ei vaielnud kordagi vastu ega kergitanud kulmugi. Alles siis, kui Armanski oli lõpetanud jutu sellest, et tüdrukul ei ole õiget suhtumist, ja valmistus ütlema, et parem oleks, kui ta otsiks endale teise töökoha, kus ta saaks paremini rakendada oma võimeid, oli tüdruk katkestanud teda poole lause pealt. Esimest korda ütles ta rohkem kui paar sõna.
„Kuule, kui sa soovid endale majahoidjat, siis otsi keegi tööbörsilt. Ma võin ükskõik kelle kohta välja kaevata kogu kuradi info ja kui sa ei oska minust peale posti sorteerimise suuremat kasu saada, siis oled sa idioot.”
Armanskil oli ikka veel meeles, kuidas ta oli jahmunud raevus keeletuna istunud, kui tüdruk häirimatult jätkas.
„Sinu juures töötab mees, kes on kulutanud kolm nädalat, et kirjutada täiesti sisutühi ettekanne selle pintsaklipslase kohta, keda tahetakse nimetada internetifirma ettevõtte juhatuse esimeheks. Tegin sellest armetust ettekandest eile õhtul koopia ja näen, et see on sinu ees laual.”
Armanski pilk otsis ettekannet ja haruldasel kombel tõstis ta häält.
„Sa ei tohi salajasi ettekandeid lugeda.”
