Ja muuseas, tema eelmise ettekande leidsin ma paari nädala eest kööginurgast.”
„Misasja sa leidsid?” pahvatas Armanski ehmunult.
„Rahune maha. Ma panin selle tema seifi.”
„Kas ta oli andnud sulle oma eraseifi koodi?” kähistas Armanski.
„Mitte päris. Aga ta oli kirjutanud selle koos arvuti salasõnaga märkmepaberile ning pannud lauaklaasi alla. Asi on tegelikult selles, et sinu naeruväärne eradetektiiv on teinud täiesti väärtusetu taustauuringu. Ta ei tea, et mehel on rängad mänguvõlad, et ta tõmbab kokaiini sisse nagu tolmuimeja ja peale selle on tema sõbranna otsinud kaitset naiste varjupaigas, kui mees oli ta põhjalikult läbi klobinud.”
Tüdruk oli vait jäänud. Armanski oli istunud paar minutit sõnatult ja lehitsenud jutuks olnud ettekande läbi. See oli asjatundlikult vormistatud, arusaadavalt kirja pandud, rohkete allikaviidetega ning uuritava objekti sõprade ja tuttavate arvamustega. Lõpuks oli ta pilgu tõstnud ja lausunud kaks sõna: „Tõesta seda.”
„Kui palju ma aega saan?”
„Kolm päeva. Kui sa ei suuda reede õhtupoolikuks oma väiteid tõestada, oled vallandatud.”
KOLME PÄEVA PÄRAST oli Lisbeth Salander loovutanud sõnatult ettekande, mis sama põhjalike allikaviidetega oli muutnud näiliselt meeldiva noore pintsaklipslase alatuks sitapeaks. Armanski oli tema ettekande nädalavahetusel mitu korda läbi lugenud ja suure osa esmaspäevast ilma erilise entusiasmita osa tema väiteid täiendavalt kontrollinud. Juba enne, kui ta kontrollimist alustas, oli talle selge, et Lisbethi info osutub õigeks.
Armanski oli segaduses ja iseenda peale pahane, et oli tüdruku hindamisel selgelt puusse pannud. Ta oli pidanud teda rumalaks, võib-olla isegi alaarenenuks. Ta ei oleks oodanud, et tüdruk, kes oli põhikoolist nii palju poppi teinud ega olnud saanud isegi lõputunnistust, kirjutab ettekande, mis ei ole üksnes keeleliselt korrektne, vaid sisaldab ka tähelepanekuid ja infot; Armanski lihtsalt ei suutnud taibata, kuidas ta on osanud selle välja kaevata.
Ta oli veendunud, et mitte ükski teine Milton Security töötaja ei oleks suutnud naiste varjupaiga arsti konfidentsiaalsest valvežurnaalist väljavõtet hankida. Kui ta tüdrukult küsis, kuidas see oli õnnestunud, sai ta põiklevaid vastuseid. Tüdruk ei tahtnud oma allikaid põlema panna, nagu ta väljendas. Pikapeale sai Armanskile selgeks, et Lisbeth Salander ei taha üldse oma töömeetoditest rääkida, ei tema ega kellegi teisega. See tegi ta murelikuks, kuid mitte sel määral, et ta oleks suutnud hoiduda kiusatusest teda proovile panna.
Ta kaalus asja paar päeva.
Ta tuletas meelde Holger Palmgreni sõnad, kui too oli tüdruku tema juurde saatnud. Igale inimesele tuleb anda võimalus. Ta mõtles omaenda moslemikasvatusele, kui tal oli tulnud õppida, et tema kohus jumala ees on aidata äratõugatuid. Ta ei uskunud küll jumalasse ega olnud külastanud mošeed pärast teismeiga, aga ta sai aru, et Lisbeth Salander on inimene, kes vajab kindlat abi ja toetust. Möödunud aastakümnetel ei olnud Armanski selles valdkonnas kuigivõrd pingutanud.
SELLE ASEMEL ET Lisbeth Salander lahti lasta, oli Armanski kutsunud ta neljasilmavestlusele, kus püüdis selgusele jõuda, kui tülika tüdrukuga tal tegelikult tegemist on. Temas süvenes veendumus, et Lisbeth Salanderil on mingi tõsine puue, kuid ta avastas ka, et mossis oleku taga peitub intelligentne inimene. Ta pidas teda rabedaks ja häirivaks, kuid tema suureks imestuseks oli tüdruk hakanud talle meeldima.
Järgnevate kuude jooksul võttis Armanski Lisbeth Salanderi oma kaitsva tiiva alla. Enda vastu lõpuni aus olles oleks ta pidanud tunnistama, et ta suhtus tüdrukusse kui väiksesse sotsiaalsesse hobiprojekti. Ta jagas tüdrukule lihtsamaid uurimisülesandeid ja püüdis ühtlasi nõu anda, kuidas peaks toimima. Lisbeth kuulas kannatlikult ära ja läks siis minema ning täitis ülesande täiesti isepäiselt. Armanski palus Miltoni IT-juhilt, et too tutvustaks tüdrukule arvuti tööpõhimõtteid; Salander istus terve pärastlõuna korralikult koolipingis, enne kui IT-juht pisut pahaselt teada andis, et tüdrukul näikse arvutist olevat juba paremad põhiteadmised kui enamikul firma töötajatest.
Armanski pani peagi tähele, et hoolimata arenguvestlusest, internetiõppe pakkumisest ning muust meelitamisest ja vaevast, ei kavatsenud Lisbeth Salander kohaneda Miltoni firma rutiinse kontorieluga. See seadis Armanski keerulise valiku ette.
Lisbeth Salander ärritas endiselt ettevõtte töötajaid. Armanski teadis, et ta ei oleks lubanud ühelgi teisel töötajal tulla ja minna, nagu ise tahab, ja üldjuhul oleks ta varsti esitanud ultimaatumi ja nõudnud töösse suhtumise muutmist. Ta taipas ka, et kui ta esitakski Lisbeth Salanderile ultimaatumi või ähvardaks vallandamisega, siis kehitaks tüdruk selle peale lihtsalt õlgu. Järelikult tuli tal temast kas vabaneda või leppida, et teda ei saa võtta nagu tavalist inimest.
ARMANSKI VEELGI SUUREM probleem oli aga see, et tal puudus selgus, millised on tema enda tunded selle noore naise suhtes. Tüdruk oli nagu ebamugav kihelus, eemaletõukav ja ahvatlev ühtaegu. See ei olnud seksuaalne tõmme, vähemalt Armanski ei arvanud nii. Need naised, kellele tema silma heitis, olid blondid ja vormikad, täidlaste huultega, mis ergutasid ta fantaasiat, ning peale selle oli ta juba kakskümmend aastat abielus soomlanna Ritvaga, kes veel keskealisenagi täitis kõik need tingimused enam kui küllaga. Ta ei olnud truudusetu, nojah, võib-olla oli ette tulnud mõni üksik kõrvalehüpe, millest naine oleks võinud valesti aru saada, kui oleks neist teada saanud, kuid abielu oli õnnelik ja neil oli kaks Salanderi vanust tütart. Igatahes ei huvitanud Armanskit lameda rinnaga tüdrukud, keda eemalt võis pidada kõhetuteks kuttideks. See ei olnud tema maitse.
Ja ometi oli ta hakanud end tabama Lisbeth Salanderist unelemiselt ja tunnistas, et tüdruku lähedus ei jätnud teda täiesti ükskõikseks. Kuid külgetõmme seisnes Armanski meelest selles, et Salander oli tema jaoks nagu võõrkeha. Sama hästi oleks ta võinud armuda Kreeka müütilisse nümfi maalil. Salander esindas ebareaalset elu, mis meest võlus, ent milles ta ei saanud osaleda – ja milles osalemise tüdruk tal niiehknaa oleks ära keelanud.
Ükskord oli Armanski istunud vanalinnas Stortorgetil välikohvikus, kui Lisbeth Salander sinna lonkis ja kohviku teise serva ühte lauda istus. Peale tema oli seltskonnas kolm tüdrukut ja üks poiss, kõik üsna ühtmoodi riides. Armanski oli tüdrukut uudishimulikult uurinud. Too näis sama vaoshoitud nagu tööl, kuid oli siiski peaaegu naeratanud purpurpunase peaga tüdruku jutu peale.
Armanski mõtles, kuidas Salander reageeriks, kui ta ilmuks ühel heal päeval tööle rohelise peaga, kulunud teksades ning kirjade ja neetidega nahktagis. Kas tüdruk peaks teda endaga võrdseks? Võib-olla küll, näis, et tema suhtumine ümberringi toimuvasse oli – not my business. Aga kõige tõenäolisemalt oleks ta mehe lihtsalt välja naernud.
Lisbeth oli istunud seljaga tema poole kordagi ümber pööramata, paistis, et ta üldse ei teadnudki Armanski kohalolust. Tüdruku lähedus oli meest selgelt häirinud, ja kui Armanski peagi tõusis, et märkamatult oma teed minna, oli tüdruk korraga pead keeranud ja otse tema poole vaadanud, nagu oleks ta kogu aeg teadnud, et mees seal istub, ja teda oma radariga jälginud. Tüdruku pilguheit oli nõnda ootamatu, et tundus suisa ründav, ja mees oli teinud näo, nagu ei oleks teda märganud, ning lahkus kohvikust tõtlikul sammul. Tüdruk ei olnud tervitanud, üksnes saatis meest pilguga, ja alles siis, kui too oli keeranud nurga taha, ei kõrvetanud see pilk enam selga.
Lisbeth naeris harva või peaaegu mitte kunagi. Armanskile siiski tundus, et tema suhtumine muutus ajapikku mahedamaks. Tal oli leebelt öeldes kuiv huumorimeel, mis mõnikord võis esile kutsuda veidra iroonilise naeratuse.
Tema emotsioonivaesus ärritas mõnikord Armanskit nii, et ta oleks tahtnud temast kinni haarata ja raputada ning tungida tema koore alla, et võita tüdruku sõprus või
