Midagi sündsusetut ei olnud juhtunud – ta oli püüdnud üksnes rääkida sellest, et tüdruk õigupoolest meeldib talle. Kõige rohkem oli ta tahtnud selgitada oma kaitseinstinkti ja et kui Lisbeth vajab mingisugust abi, siis võib teda usaldada. Ta oli proovinud tüdrukut isegi emmata. Ülimalt sõbralikult, mõistagi.
Lisbeth oli end tema kohmakast haardest vabastanud ja peolt lahkunud. Pärast seda ei olnud ta ilmunud tööle ega vastanud mobiiltelefonile. Dragan Armanski jaoks oli tema puudumine piinav, peaaegu nagu isiklik karistus. Tal ei olnud kellegagi oma tunnetest rääkida, ja esimest korda oli ta täie selgusega mõistnud, millise suure võimu oli Lisbeth Salander tema üle saanud.
KOLM NÄDALAT HILJEM, kui Armanski oli ühel jaanuariõhtul jäänud kauemaks tööle, et raamatupidamise aastaaruanne üle vaadata, oli Salander tagasi tulnud. Ta oli sisenenud tema kabinetti sama märkamatult nagu viirastus ja mees pani äkitselt tähele, et ta seisab ukse juures hämaruses ja jälgib teda. Armanskil ei olnud aimugi, kui kaua oli tüdruk seal seisnud.
„Kas kohvi soovid?” oli tüdruk küsinud. Ta oli sulgenud ukse ja ulatanud talle kohvitassi, mis oli täidetud kööginurga espressomasinast. Mees oli tassi tummalt vastu võtnud ja tundnud ühtaegu nii kergendust kui ka hirmu, kui tüdruk oli ukse jalaga kinni virutanud, külastajate toolile istunud ja talle otse silma vaadanud. Seejärel oli ta esitanud keelatud küsimuse niisugusel moel, et seda ei saanud ei naljaga tõrjuda ega vältida.
„Dragan, kas sa tahad mind keppida?”
Armanski oli istunud nagu halvatud, püüdes ise samal ajal meeleheitlikult mõelda, mida ta peaks vastama. Esimese reageeringuna tahtis ta seda solvunult eitada. Seejärel oli ta näinud tüdruku pilku ja aru saanud, et too oli üldse esimest korda esitanud isikliku küsimuse. See oli esitatud täiesti tõsiselt, ja kui ta püüaks sellest naljaga üle saada, siis võtaks tüdruk seda kui isiklikku solvangut. Tüdruk soovis temaga kõnelda ja meest huvitas, kui kaua oli ta selle küsimuse esitamiseks julgust kogunud. Ta oli pliiatsi aeglaselt käest pannud ja tooli seljatoele nõjatunud. Lõpuks oli ta end lõdvaks lasknud.
„Miks sa seda arvad?” küsis ta.
„Selle järgi, kuidas sa mind vaatad ja ei vaata ka. Ja nende kordade järgi, kui sa hakkad kätt sirutama, et mind puudutada, aga tõmbad siis selle jälle tagasi.”
Äkitselt mees naeratas talle.
„Mul on tunne, et kui ma sind sõrmega puudutaks, siis sa hammustaksid mul käe otsast.”
Tüdruk ei muianud. Ta ootas.
„Lisbeth, ma olen su ülemus ja isegi kui ma oleksin sinust sisse võetud, ei astuks ma kunagi mingeid samme.”
Tüdruk ootas endiselt.
„Meie vahel – jah, on olnud hetki, kui ma olen tundnud sinu suhtes tõmmet. Ma ei oska seda seletada, aga nii see on. Mingil põhjusel, millest ma ise aru ei saa, meeldid sa mulle väga. Aga ma ei taha sinuga magada.”
„Tore, sest seda ei juhtu kunagi.”
Armanski oli ootamatult naerma puhkenud. Salander oli esimest korda öelnud talle midagi isiklikku, isegi kui see oli kõige negatiivsem vastus, mille üks mees võib saada. Ta otsis sobivaid sõnu.
„Lisbeth, ma saan aru, et sind ei huvita üle viiekümnene papi.” „Ma ei ole huvitatud üle viiekümnesest papist, kes on mu ülemus.” Tüdruk tõstis käe. „Oota, las ma räägin. Sa oled mõnikord rumal ja ärritavalt bürokraatlik, aga tegelikult oled sa ka ligitõmbav mees ja… ma võin ka tunda… Aga sa oled mu ülemus ja ma olen kohtunud sinu naisega ja ma tahan oma kohta hoida ja kõige rumalam, mis ma võiksin teha, oleks sinuga suhteid keeruliseks ajada.”
Armanski istus sõnatult ega julgenud isegi hingata.
„Ma tean, mida sa oled minu heaks teinud, ja ma ei ole tänamatu. Ma hindan seda, et sa osutusid suuremaks oma eelarvamustest ja andsid mulle võimaluse. Kuid ma ei soovi sind endale armukeseks ja sa ei ole minu isa.”
Ta jäi vait. Mõne aja pärast ohkas Armanski abitult. „Mida sa minult siis soovid?”
„Tahan sinu juures edasi töötada. Kui see sulle sobib.”
Mees oli noogutanud ja vastanud seejärel nii ausalt, kui suutis. „Ma tahan väga, et sa minu juures töötad. Kuid ma tahan ka, et sa suhtuksid minusse sõbralikult ja usalduslikult.”
Lisbeth noogutas.
„Sa ei ole sedasorti inimene, kes julgustaks endaga sõprust looma,” oli Armanski äkki pahvatanud. Tüdruku nägu oli natuke mossi läinud, kuid mees jätkas häirimatult. „Ma olen mõistnud, et sa ei soovi, et keegi sinu ellu sekkuks, ja ma püüan seda vältida. Aga kas see on okei, kui sa endiselt mulle meeldid?”
Salander mõtles tükk aega. Seejärel oli ta vastamise asemel püsti tõusnud, ümber laua läinud ja Armanskit emmanud. Mees oli täiesti jahmunud. Alles siis, kui Salander oli temast lahti lasknud, haaras mees tema käe.
„Nii et me jääme sõpradeks?” küsis ta.
Tüdruk noogutas veel korra.
See oli ainuke kord, kui ta ilmutas mehe suhtes teatud õrnust, ja ainus kord, kui ta üleüldse meest puudutas. Seda hetke meenutas mees sooja tundega.
Neli aastat hiljem ei olnud ta ikka veel paljastanud Armanskile midagi oma eraelust või taustast. Ükskord oli mees ise rakendanud puurijatehnikat tüdruku uurimiseks. Tal oli olnud ka pikk vestlus advokaat Holger Palmgreniga, kes ei paistnud teda nähes imestavat, ja see, mis ta lõpuks teada sai, ei aidanud tema usaldust tüdruku suhtes suurendada. Ta ei olnud teemat Lisbethiga kordagi tõstatanud ega aimu andnud tema eraelus nuuskimisest. Ta jättis oma mure enda teada ja otsustas olla valvsam.
ENNE KUI SEE tähelepanuväärne õhtu läbi sai, olid Salander ja Armanski sõlminud kokkuleppe. Edaspidi pidi Lisbeth Salander täitma uurimisülesandeid mittekoosseisulisena. Ta sai väikese kindla kuusissetuleku, ükskõik, kas tööd oli või ei; tegelik sissetulek tuli aga sellest, et ta esitas ülesande täitmise eest arve. Ta võis töötada omapäi, vastutasuks kohustus ta mitte kunagi tegema midagi niisugust, mis võis Armanskile pahandust tekitada või Milton Securityle skandaali kaela tuua.
Armanski jaoks oli see praktiline lahendus, mis tuli kasuks nii talle, firmale kui ka Salanderile endale. Ta jättis tülikas PU-osakonnas alles üheainsa täistöökohaga vanemapoolse töötaja, kes täitis korralikult igapäevaseid tööülesandeid ja kandis hoolt krediidiaruannete eest. Kõik keerulisemad ja kahtlasemad ülesanded jättis ta Salanderi ja veel mõne mittekoosseisulise töötaja hooleks, kes – kui asjad tõesti keeruliseks osutusid – olid iseseisvad eraettevõtjad, kelle eest Milton Security tegelikult ei vastutanud. Kuna ta usaldas uurimise sageli Salanderile, sai too korralikku palka. See võinuks olla tunduvalt suurem, aga tüdruk töötas ainult siis, kui tal tahtmist oli, ning oli seisukohal, et kui see Armanskile ei meeldi, siis lasku ta lahti.
Armanski võttis teda sellisena, nagu ta oli, aga tüdruk ei tohtinud klientidega kohtuda. Erandid sellest reeglist olid haruldased, ja käsilolev lugu kuulus kahjuks just niisuguste hulka.
LISBETH SALANDERIL oli sel päeval seljas must T-särk, millel oli kihvadega ET pilt ja kiri: I am also an alien. Ta kandis ka hargneva palistusega musta seelikut, kulunud musta vööni nahkjakki, neetidega rihma, rohmakaid Doc Martensi nöörsaapaid ja põikitriibuga punarohelisi põlvikuid. Tema meigi värviskaala oli nii lai, et võis arvata, nagu oleks ta värvipime. Ehk teiste sõnadega – ta oli ebatavaliselt ilus.
Armanski
