style="font-size:15px;"> See, et Robert tema õde pikkade aastate järel ikka veel meeles peab, tegi Nedil südame soojaks. Ta hõikas, et neile latern toodaks. Rohkem sõnu ei läinud tarvis. Kuninganna hakkas protesteerima. Nad olid aovalgest peale teel olnud, kõik on väsinud ja külmunud ja tahaksid kindlasti kõigepealt ennast kosutada. Las surnud ootavad. Ta ei jõudnud rohkemat öelda; Robert vaatas talle otsa ja siis võttis tema kaksikvend Jaime tal vaikides käe alt kinni ja kuninganna jäi vait.
Nad läksid koos alla hauakambrisse, Ned ja see kuningas, kelle ta vaevu ära oli tundnud. Kivist keerdtrepp oli kitsas. Ned läks laternaga ees. „Ma hakkasin juba mõtlema, et me ei jõua kunagi Talitundrusse,” nurises Robert trepist alla minnes. „Lõunas räägitakse minu Seitsmest Kuningriigist nii, et läheb juba meelest, et sinu jagu on sama suur kui ülejäänud kuus kokku.”
„Ma loodan, et teekond möödus meeldivalt, Majesteet?”
Robert mühatas. „Rabad ja metsad ja põllud ja Kaelast põhja pool peaaegu mitte ainsatki korralikku kõrtsi. Ma pole nii suurt ja tühja maad elu sees näinud. Kus kogu su rahvas on?”
„Ju nad ei söandanud oma nägu näidata,” naljatas Ned. Ta tundis trepist üles hoovavat jahedust, sügavast maapõuest tulevat külma hingust. „Kuningad on põhjas haruldane vaatepilt.”
Robert mühatas. „Küllap nad peitsid ennast hoopis lume all. Lume, Ned!” Kuningas toetas laskumise juures ühe käe vastu seina, et tasakaalu säilitada.
„Hilissuvel on lumesadu üsna tavaline,” sõnas Ned. „Ma loodan, et sellest polnud tüli. Need on harilikult kerged.”
„Võtku Ebalased sinu kerget lund,” kirus Robert. „Mismoodi siin kõik veel talvel välja näeb? Juba sellele mõeldes hakkad lõdisema.”
„Talved on karmid,” nõustus Ned. „Kuid Starkid elavad selle üle. Nagu alati.”
„Sa pead lõunasse tulema,” ütles Robert talle. „Sa pead suve maitsma, enne kui see lahkub. Mägiaias ulatuvad kuldkollased roosiväljad nii kaugele, kui silm ulatub. Puuviljad on nii küpsed, et otse sulavad sul suus – melonid, virsikud, tähnikploomid, sa pole midagi nii magusat elu sees maitsnudki. Küll sa näed, ma tõin neid sinu jaoks kaasa. Isegi Tormiotsal, kus puhub värske meretuul, on päevad nii palavad, et sa ei jaksa end õieti liigutadagi. Ja kui sa veel linnu näeksid, Ned! Igal pool lilled, turud toidukraami pilgeni täis, suveveinid nii odavad ja nii head, et juba lõhna hingates jääd purju. Kõik on paksud ja purjus ja rikkad.” Kuningas naeris ja laksas endale vastu vägevat kõhtu. „Ja tüdrukud, Ned!” hüüatas ta, silmad sädelemas. „Tõsijutt, naised kaotavad selle palavusega vähimagi tagasihoidlikkuse. Nad ujuvad alasti jões, otse lossi külje all. Isegi tänavatel on villaste või karusnahksete riiete jaoks liiga kuramuse palav ja nad käivad ringi sihukestes lühikestes kleitides – siidist, kui neil hõbedat jätkub, ja puuvillast, kui ei, aga vahet pole – kui nad higistama hakkavad ja riie vastu ihu kleepub, siis on nad sama hästi kui alasti.” Kuningas naeris rõõmsalt.
Robert Baratheon oli alati olnud suure himuga mees, kes teadis, kuidas elu nautida. Eddard Starki kohta poleks keegi seda kuidagi öelda saanud. Ometi täheldas Ned tahtmatult, et kuningas on pidanud oma naudingute eest lõivu maksma. Selleks ajaks, kui nad trepist alla jõudsid, hingeldas Robert raskelt ja kui nad krüpti pimedusse astusid, punetas tema nägu laternavalgel.
„Majesteet,” sõnas Ned aupaklikult. Ta tegi laternaga laia poolkaare.
Varjud liikusid ja vankusid. Hubisev tuli langes põrandakividele ja riivas pikka rodu graniitsambaid, mis kahekaupa pimedusse kulgesid. Sammaste vahel, seinte ääres, istusid surnud oma kivist troonidel, seljad vastu sarku, milles peitusid nende maised jäänused. „Ta on päris lõpus, Isa ja Brandoni juures.”
Ta hakkas sammaste vahel ees minema ja Robert järgnes talle vaikides, maa-alusest jahedusest värisedes. Siin all oli alati külm. Nende sammud kõmasid põrandakividel ja kajasid ülal võlvilt vastu, kui nad Starkide valitsejasoo surnute vahel kõndisid. Nende kujud olid raiutud nende haudu sulgevatele kividele. Nad istusid pikas reas, pimedad silmad igavesse pimedusse vahtimas, ja nende jalgade ümber olid kerra tõmbunud suured kivist ürghundid. Hüplevad varjud tekitasid tunde, nagu liigutaksid kivikujud end, kui elavad nendest möödusid.
Iidse kombe kohaselt oli iga omaaegse Talitundru isanda põlvedele asetatud rauast mõõk, et neimahimulised vaimud oma hauakambrites püsiksid. Vanim neist oli juba ammu olematuks roostetanud, nii et seal, kus metall oli kunagi kivile toetunud, paistsid nüüd ainult mõned punased laigud. Ned mõistatas, kas see tähendab seda, et need vaimud võivad nüüd lossis vabalt ringi uidata. Ta lootis, et see pole nii. Talitundru esimesed isandad olid olnud sama kalgid mehed nagu maa, mida nad valitsesid. Sajanditel enne seda, kui Loheisandad üle mere tulid, ei olnud nad kellelegi truudust vandunud, vaid nimetasid ennast Põhja Kuningateks.
Viimaks jäi Ned seisma ja tõstis õlilambi üles. Hauakamber kulges nende ees edasi pimedusse, kuid sellest kohast alates olid sargad tühjad ja sulgemata; mustad avad, mis ootasid oma surnuid, ootasid teda ja tema lapsi. Ned ei tahtnud sellele mõelda. „Siin,” ütles ta oma kuningale.
Robert noogutas vaikselt, põlvitas ja langetas pea.
Siin olid kõrvuti kolm hauda. Isand Rickard Starkil, Nedi isal, oli piklik range nägu. Kiviraidur oli teda hästi tundnud. Ta istus vaikse väärikusega, kivist sõrmed tugevasti põlvedel lebava mõõga ümber klammerdunud, kuid eluajal ei olnud ta osanud mõõkadega ümber käia. Kahes väiksemas hauas kummalgi pool olid tema lapsed.
Brandon oli surnud kahekümne aastaselt – ta kägistati Hullu Kuninga
Aerys Targaryeni käsul vaid mõni päev enne seda, kui ta pidi Vetevoo Catelyn Tullyga paari pandama. Tema isa oli sunnitud tema surma pealt vaatama. Brandon oli tegelik pärija, vanim poeg, valitsejaks sündinud.
Lyanna oli olnud vaid kuueteistkümne aastane, erakordselt armas lapsnaine. Ned oli teda kogu südamest armastanud. Robert oli teda veelgi rohkem armastanud. Lyannast pidi saama tema pruut.
„Ta oli tegelikult palju ilusam,” sõnas kuningas, olles tükk aega vaikinud. Tema sõrmed peatusid Lyanna näol, otsekui püüaks ta naist uuesti ellu manada. Lõpuks tõusis ta kohmakalt – tema kaal segas teda. „Pagana pihta, Ned, miks sa pidid ta sellisesse kohta matma?” Kuninga hääl oli taaselustunud kurbusest kähe. „Ta vääris paremat kui pimedus…”
„Ta oli Talitundru Stark,” vastas Ned vaikselt. „Tema koht on siin.”
„Ta peaks puhkama kusagil künkal, viljapuu all, kus tema kohal on päike ja pilved ja vihm teda uhub.”
„Ma olin tema juures, kui ta suri,” tuletas Ned kuningale meelde. „Ta tahtis koju naasta, Brandoni ja isa kõrval puhata.” Ta kuulis nüüdki vahel veel õe häält. Luba mulle, oli Lyanna vere ja rooside järele lõhnavas toas hüüdnud. Luba mulle, Ned. Palavik oli ta ära kurnanud ja tema hääl oli vaid nõrk sosin, aga kui Ned talle oma sõna andis, haihtus hirm tema õe pilgust. Nedile meenus, kuidas Lyanna oli siis naeratanud, kui tugevasti õe sõrmed olid tema omi pigistanud, kui ta elust lahti lasi, närbunud ja mustad roosilehed tema peost maha pudenemas. Ned ei mäletanud, mis siis edasi sai. Ta leiti tummas leinas, õe keha ikka veel käte vahel. Väike linnuseisand Howland Reed oli Lyanna käe Nedi pihust ära võtnud. Ned ei mäletanud sellest midagi. „Ma toon talle lilli, kui saan,” ütles ta. „Lyannale… meeldisid lilled.”
Kuningas puudutas raidnäo põske ja tema sõrmed libisesid üle kareda kivi sama õrnalt, nagu oleks see elav ihu. „Ma vandusin, et tapan Rhaegari selle eest, mis ta temaga tegi.”
