tärkas raev, oli see kohutav. Viserys nimetas seda „lohe äratamiseks”.
Dany vend riputas kleidi ukse kõrvale. „Illyrio saadab orjad sind vannitama. Vaata, et sa selle tallilõhna maha pesed. Khaal Drogol on tuhat hobust, täna õhtul loodab ta näha teistsugust ratsut.” Ta silmitses oma õde arvustavalt. „Sa seisad ikka lontis. Aja selg sirgu.” Ta lükkas Dany õlad oma kätega taha. „Las nad näevad, et sul on nüüd naise keha.” Tema sõrmed libisesid kergelt üle Dany tärganud rindade ja pigistasid ühte nibu. „Sa ei tohi mind täna õhtul alt vedada. Kui sa seda teed, siis süüdista iseennast. Sa ei taha ju lohet äratada, ega ju?” Tema sõrmed muljusid Danyt, teda läbi koreda särgiriide jõhkralt pigistades. „Ega ju!” kordas ta.
„Ei,” vastas Dany vaguralt.
Tema vend naeratas. „Tubli.” Ta puudutas peaaegu hellalt õe juukseid. „Kui minu valitsemisaja lugu üles kirjutatakse, armas õde, siis öeldakse seal, et see algas täna õhtul.”
Kui Viserys oli lahkunud, läks Dany akna juurde ja vaatas mõtlikult välja üle lahe. Pentose nelinurksed telliskivitornid terendasid mustalt loojuva päikese taustal. Dany kuulis punaste preestrite laulu, kui nad oma öiseid lõkkeid süütasid, ja räbalais laste hõikeid, kui nad villa müüride taga oma mänge mängisid. Ta soovis hetkeks, et ta oleks seal väljas koos nendega, paljajalu ja hingeldav ja räbalatesse riietatud, ilma minevikuta ja tulevikuta, ega peaks minema pidusöögile khaal Drogo kotta.
Kusagil teisel pool päikeseloojangut, kitsa mere taga, asus roheliste küngaste ja lilleõites tasandike ja suurte kiire vooluga jõgede maa, kus vägevate sinakashallide mägede taustal seisid mustast kivist tornid ja turvistes rüütlid ratsutasid oma isandate lippude all lahingusse. Dothrakid ütlesid selle maa kohta Rhaesh Andahli – andaalide maa. Vabalinnades räägiti Läänevallast ja Loojangukuningriikidest. Dany vend kasutas lihtsamat nime. „Meie maa,” ütles ta selle kohta. Need sõnad olid tema jaoks nagu palve. Kui neid sageli öelda, kuulevad jumalad neid kindlasti. „Meie oma sünniõiguse järgi, mis meilt reetmise läbi rööviti, kuid ikkagi meie, igavesti meie. Lohe tagant ei varastata, oh ei. Lohe mäletab.”
Ja võib-olla lohe mäletaski, kuid Dany mitte. Ta ei olnud kunagi näinud seda maad, mida ta vend nende omaks nimetas, seda kuningriiki kitsa mere taga. Kohad, millest ta rääkis – Casterly Kalju ja Kotkapesa, Mägiaed ja Arryni Org, Dorne ja Nägude Saar – olid Dany jaoks vaid sõnad. Viserys oli olnud kaheksa-aastane poiss, kui nad Kuningalinnast põgenesid, et pääseda Anastaja liginevate sõjavägede eest, kuid Daenerys oli siis vaid loode nende ema üsas.
Siiski kujutas Dany vahel ette, mismoodi see kõik oli – nii sageli oli ta vend talle neid jutte rääkinud. Südaöine põgenemine Lohekivile, laeva mustadel purjedel kumav kuupaiste. Tema vend Rhaegar Kolmjõe verises voolus Anastajaga võitlemas ja suremas armastatud naise nimel. Kuningalinna piiramine nende poolt, keda Viserys nimetas Anastaja koerteks – isandad Lannister ja Stark. Dorne’i printsess Elia armu anumas, kui Rhaegari järeltulija ta rinna küljest rebitakse ja tema silme all mõrvatakse. Viimaste lohede häilitud kolbad troonisaali seintelt tühjade silmakoobastega alla vaatamas, kui Kuningatapja isa kõri kuldse mõõgaga läbi lõikab.
Dany oli sündinud Lohekivil üheksa kuud pärast nende põgenemist, kui möllav suvine maru ähvardas saare kindlustused tükkideks rebida. See torm olevat olnud kohutav. See peksis puruks Targaryenide ankrus seisnud laevastiku ja rebis parapettide küljest suuri kiviplokke ning paiskas need kitsa mere mässavasse vette. Tema ema oli teda sünnitades surnud ja seda ei olnud tema vend Viserys talle kunagi andestanud.
Dany ei mäletanud ka Lohekivi. Nad oli jälle põgenenud, just enne seda, kui Anastaja vend oma äsja ehitatud laevastikuga merele purjetas. Selleks ajaks oli kunagi neile kuulunud Seitsmest Kuningriigist alles jäänud ainult Lohekivi, nende suguvõsa muistne asupaik. Sedagi mitte kauaks. Garnison oli valmis neid Anastajale maha müüma, kuid ühel ööl tungisid ser Willem Darry ja neli ustavat meest lastekambrisse, viisid nad mõlemad koos ammega vargsi ära ja asusid pimeduse varjus purjetama Braavose kaitsva ranniku poole.
Dany mäletas ser Willemit ähmaselt: suur halli karu moodi poolpime mees, kes oma haigevoodist käske möirgas ja karjus. Teenijad kartsid teda nagu tuld, kuid Dany vastu oli ta alati lahke olnud. Ta hüüdis tüdrukut „Väikeseks Printsessiks” ja mõnikord „Mu Emandaks” ja tema käed olid pehmed nagu vana parknahk. Kuid ta ei tõusnud enam voodist ja haiguse lõhn püsis ööl ja päeval tema küljes, kuum, niiske, kirbelt magus lehk. Tollal elasid nad Braavoses, suures majas, millel oli punane uks. Danyl oli seal oma tuba, mille akna taga kasvas sidrunipuu. Pärast ser Willemi surma varastasid teenijad selle vähese raha, mis neil veel alles oli, ja varsti pärast seda tõsteti nad sellest suurest majast välja. Dany oli nutnud, kui punane uks nende taga igaveseks sulgus.
Sellest peale olid nad ringi rännanud – Braavosest Myri, Myrist Tyroshi ja sealt edasi Qohori ja Volantisesse ja Lysi, kusagil pikemalt peatumata. Dany vend ei lubanud seda. Ta rääkis kogu aeg, et Anastaja palgamõrtsukad on neil kannul, ehkki Dany polnud ühtegi näinud.
Alguses võtsid magistrid ja arhonid ja kaupmeesvürstid viimaseid Targaryene oma kodudes ja lauas meelsasti vastu, ent kui aastad läksid ja Anastaja endiselt Raudtroonil istus, sulgusid nende ees uksed ja nende elu läks kitsamaks. Juba aastaid tagasi olid nad sunnitud maha müüma oma viimased vääriasjad ja nüüdseks oli ka see raha, mis nad Ema krooni eest said, viimseni otsas. Pentose puisteedel ja joomaurgastes hüüti tema venda „kerjuskuningaks”. Dany ei tahtnud teada, kuidas nad teda ennast hüüdsid.
„Ükskord saame me selle kõik jälle tagasi, armas õde,” lubas Viserys talle. Tema käed värisesid mõnikord, kui ta sellest rääkis. „Kalliskivid ja siidrüüd, Lohekivi ja Kuningalinna, Raudtrooni ja Seitse Kuningriiki, saame tagasi kõik, mis nad meilt ära võtsid.” Viserys elas selle päeva nimel. Daenerys tahtis ainult tagasi suurt punase uksega maja, sidrunipuud oma akna taga, oma olematut lapsepõlve.
Uksele koputati vaikselt. „Sisse,” ütles Dany, akna juurest tagasi pöördudes. Illyrio teenrid tulid tuppa, kummardasid ja asusid oma toimetuste juurde. Nad olid orjad, kingitus ühelt magistri paljudest dothraki sõpradest. Pentose vabalinnas ei tuntud orjapidamist. Ometi leidus seal orje. Vana naine, kes oli väike ja hall kui hiir, ei rääkinud kunagi sõnagi, kuid tüdruk tegi tema vaikimise tasa. Ta oli Illyrio lemmik, heledajuukseline sinisilmne kuueteistkümneaastane piiga, kes töö juures lakkamatult lobises.
Nad täitsid tema vanni kuuma veega, mis köögist üles toodi, ja lõhnastasid seda aromaatsete õlidega. Tüdruk tõmbas Danyl koreda pluusi üle pea ja aitas ta vanni. Vesi oli tulikuum, kuid Daenerys ei võpatanud ega karjatanud. Ta armastas kuumust. See tekitas temas puhta tunde. Pealegi oli vend talle tihti öelnud, et ühe Targaryeni jaoks ei ole miski liiga kuum. „Meie oleme lohede soost,” ütles ta ikka. „Tuli voolab meil soontes.”
Ühtesoodu vaikiv vanaeit pesi ta pikki helehõbedasi juukseid ja kammis pusad õrnalt välja. Tüdruk küüris ta selga ja jalgu ja jutustas muudkui, kuidas tal küll veab. „Drogo on nii rikas, et isegi tema orjad kannavad kullast kaelavõrusid. Tema khalasaris ratsutab sada tuhat meest ja tema palees Vaes Dothrakis on kakssada tuba ja puhtast hõbedast uksed.” Ja nii muudkui edasi, veel ja veel, kui nägus mees on khaal, nii pikk ja äge, lahingus kartmatu, parim ratsamees läbi aegade, ületamatu vibulaskja. Daenerys ei öelnud midagi. Ta oli alati arvanud, et abiellub Viserysega, kui täisikka jõuab. Sajandeid olid Targaryenide vennad õdedega abiellunud, alates sellest, kui Aegon Vallutaja oma õdedega paari heitis. Sugupuu tuleb puhtana hoida, oli Viserys talle tuhat korda öelnud; nende soontes voolas kuninglik veri, muistse Valüüria kuldne veri, lohe veri. Lohed ei paaritunud pudulojustega ja Targaryenid ei seganud oma verd lihtinimeste verega. Ometi sepitses Viserys nüüd, kuidas teda ühele võõrale, ühele barbarile maha müüa.
Kui Dany puhtaks sai, aitasid orjad ta veest välja ja
